kolmapäev, 31. juuli 2013

In memoriam Aino Mägi *19.11.1922 – †24.07.2013

Minu venna ämm Aino kuulub kindlasti nende hulka, kelle vaimujõudu olen kadestanud sellega kokkupuutumisest alates. Aino vaimu jõud seisnes rahulikus kindlameelsuses nii oma õnnelikes kui õnnetutes elujuhtumites, mida ilmsesti toetas üks selge veendumus oma kohast selles ilmas ja sellel kohal püsimisest. Ei ta kippunud ise kellegi teise kohta piirama või veel vähem hõivama ega lasknud ka ühiskonna pinnavirvendustest end loksutada. Ta oli väga tubli kristlane selle mõtteviisi algses poliitikast ja kapitalist rikkumata tähenduses. 
Tundsin teda alates 1970. aastate algusest ning mulle ei meenu ühtegi juhtumit, mille kohta oleks mul isu isegi tagantjärgi targana öelda, et Aino eksis tookord päris põhjalikult. Sedavõrd hästi oli ta osanud aru saada nii endas kui enda ümber toimuvast ja oma tegemisi selle järgi sättida. Ta panustas pigem tänapäevasest sotsiaalsest vaatepunktist vaadatuna pigem väikestele asjadele enda ja lähedaste elus, mis kokku andsid ühe suure kordaläinud elu nii temale endale kui tema lähikondsetele. Puhka rahus, Aino.
 

teisipäev, 23. juuli 2013

Ühiskondlik mehhaanika V: kontsentreerumine viib tasakaalu

Meil on mure enamuse riigi territooriumi regionaalarengu pärast, kõikjal imestatakase Detroidi linna pankroti üle. Nende puhul on tegemist on  siiski vaid ühe ja sama nähtuse, sotsiaalse kontsentreerumise, erinevate ilmingutega. Indiviidid on paratamatult piiratud võimete ja võimalustega ning seda defitsiiti on inimestel õnnestunud korvata mitmekesise ja leidliku ühiskonnastumisega, mille üheks levinud formaadiks on suurte hästiorganiseeritud sotsiaalsete koosluste tekitamine ja toimimine. Nende koosluste levinud arendamise viisiks on võistlusel põhinev selektsioon (üsna niisamuti kui igal pool mujal elusas maailmas), mida toidab ressursside pidev pealevool ning mõõdab valitud kvantitatiivsete näitajate (mõjukamad on hedoonilise toimega näitajad) kasv. Selliselt mõistetud positiivset arengut iseloomustab positiivse ehk juurdetoova potentsiaaliga tasakaalutus, mis termodünaamika üldiste kaanonite kohaselt loob kuskil jällegi negatiivse ehk äraviiva potentsiaaliga tasakaalustust, mis lõpuks laheneb seisvaks (surnud) tasakaaluks. Nii ei olegi imestada, et ressursside pealevoolu lakkamisel hakkavad olemasolevad sotsiaalsed kooslused känguma ning kui nende toimimise eesmärke ja korraldust ei muudeta, siis peole ka nende kollaps ja suur rahu enam mägede taga.      

pühapäev, 14. juuli 2013

Arstimine ja filosoofia

Äsja ilmunud legendaarset sisehaiguste professorit Kuno Kõrget meenutavate mälestuste raamatu lõpus on avaldatud ka kaks tema olulist kõnet: üks TRÜ arstiteaduskonna ajaloost 1982. aastal (kui peeti ülikooli 350. aastapäeva märkimiseks) ja teine 1989. aastal Eesti taaskordse vabanemise aegsel arstide foorumil. Esimesest kõnest kõitis mu tähelepanu enim lühike lõiguke (lk 151) esimesest kuldmedali saanud arstitudengi võistlustööst 1805. aastal. Üliõpilane Jürgenson oli hakkama saanud oopusega teemal "Filosoofia ja arstiteaduse vahekorrast. Millisel meetodil ja mil määral tohib praktiline arst, ilma oma kunsti kahjustamata, filosofeerida?" Lihtsa internetis tuuritamisega ei õnnestunud selle töö kohta enam midagi täiendavast leida ning elektroonilises kataloogis Ester ei olnud samuti selle kohta ühtegi märget. Sestap pole õrna aimugi, millest töös täpsemalt juttu, aga ainuüksi selle pealakiri on igati kõnekas. Kõigepealt torkab seal silma muidugi filosoofia ja arstiteaduse vastandamine, kusjuures selle vastasseisu kohtunikuks on pandud arstikunst, mille sisulised tõlgendused on aegade jooksul samuti õige mitmekesised olnud. Teiseks paistab filosofeerimine (küllap ka siis filosoofia ise) arstile ja arstiteadusele (küllap siis ka patsiendile) lausa ohtlik olema. Kui filosoofeerimiseks pidada õige subjektiivset ja idealismist kantud mõttelendu, mis hakkab juhtima arsti ravitegevust, siis võib tõesti filosoofia patsiendile päris ohtlik olla. Kui filosoofeerimiseks pidada püüdu erialaste ja maailma puudutavate üldiste vaadete sidusa süsteemi leidmist, siis sellega on kollektiivselt viljeldavas meditsiinis kogu tegeldud ning raske on aru saada, kuidas see võiks kunsti tõsisemalt kahjustada. Kolmandaks vihjab vaba kvaliteetse mõtte piiramine meditsiini enda doktriinsusele, mis ei salli alternatiive ega konkurente enda kõrval.
Mu meelest on meditsiin üks ütlemata filosoofiline valdkond, mille raames tuleb teatud praktilisel viisil tegelda paljud filosoofia traditsiooniliste küsimustega, sest nii üks kui teine tegeleb inimeksistentsi paigutamisega konkreetselt seda ümbritsevasse maailma.  Meditsiin ja selle erinevad voolud ei ole ajaloos filosoofiasse ja iseäranis selle käsitluste paljususse  eriti tolerantselt suhtunud. Ikka on eelistatud mingit filosoofilist positsiooni (tänapäeval näiteks teatud empiirilise materialismi vorme) ning seda üritatud ulatuslikult dogmatiseerida. Mõnikord isegi sedavõrd ulatuslikult, et põhiseisukohad kuuluvad tsunfimeistrite arvates justkui üksnes meditsiinile ja filosoofiale enam üldse mitte. Seda olukorda on paslik nimetada pigem arstimise ideologiseerimiseks.    

teisipäev, 9. juuli 2013

Keskpanga presidendist on saanud innukas Eesti makromajanduse ideoloog

Erinevalt mõnest eelmisest Eesti Panga presidendist ja valitsuse majandusministrist on Ardo Hansson tippametnikuna suhteliselt lühikese aja jooksul juba päris mitu korda avaldanud üldmeedias analüüsivaid seisukohti Eesti majanduse oleviku ja tuleviku kohta. Just täna nägi Postimehes ilmavalgust tema pikem kirjatöö edasise majanduskasvu saavutamise võimaluste teemal. Lugu on katse teatud põhimõistete kaudu kirjeldada tänapäevase rahapõhise majanduse toimimist ja selle edenemise võimalusi. Eks põhimõisted ole ühed keerulised ja samas väga mõjukad asjad, sestap ei ole isegi pikk ajaleheartikkel sobiv koht nende sisuliseks vaagimiseks ning neid tuleb seal vastu võtta esitatud valmis kujul. Samas teeb nendel põhinev mõtlemine pildi õige selgeks ja pakutud vaimse mudeli toimimise jälgimise üpriski lihtsaks.

Majanduse kiiremat kasvu on moodsal ajal igal ühiskonnal tarvis, see on tema arengu üks põhilisi eeldusi ja näitajaid ning seda võiks raharadikaalid nimetada isegi ühiskonnakasvuks. Jättes siinkohal kõrvale selle kasvu arvutamise metoodika, mis põhineb nii või teisiti vääramatul usul raha üheaegselt maailma loovasse ja hindavasse jõusse, seisab majanduse kasvamise taga ressursside juurdekasv ja nende kasutamise tõhusus. Ressursid jaotuvad omakorda tootmisvahenditeks, tööjõuks ja õige müstiliseks kogutootlikkuseks (pigem võiks seda kutsuda ühiskonna sotsiaalseks osavuseks). Eestil ei ole ühegiga neist priisata (maad, metsa ja rannajoont on meil ohtralt, aga me ei oska sellest suurt rikkust saada), kuid inimjõuga on läheb lugu järjest nutusemaks. Järelikult peab teiste kasv kompenseerima inimjõu defitsiidi ja looma ka aluse ühiskondliku rikkuse kasvamiseks. Moodne ühiskond läheb oma toimimises järjest keerulisemaks, mis eeldab järjest keerukamate masinate ja targemate inimeste olemasolu, mis koos suudavad luua asju, millel on võime nii oma kui teiste ühiskondade liikmete elu sisukamaks ja väärtuslikumaks muuta. Võistlus riikide vahel on selles vallas väga äge ning keegi ei soovi oma positsioone selles rallis loovutada. Pigem vastupidi, vabad piirid inimestele ja kaupadele soosivad üldiselt seda, et ühes vastavate sotsiaalsete hüvedega toimuva inimjõu selektsiooni tõmme järjest tugevneb ning kipub tugevaid riike veel tugevamaks tegema. Arenenud riigid on loobunud (vähemasti ajutiselt) üksteise brutaalse ründamise võimalusest ja on vastu võtnud majandusvõidujooksu võistlusformaadi, mis inimlikust vaatepunktist on muidugi hea ja tervitatav, kuid hoolimata kui tahes kaunisõnalisest retoorikast süvendab samas  riikide jaotumist edukateks ja teisejärgulisteks. Ebaselge on jätkuvalt see, kuidas õnnestub kõiki rahuldaval moel toime tulla nendel rahvastel, kes on enda valitsemiseks valinud viisi, mis neile tegelikult ei sobi või on osutunud üle jõu käivaks.

Pangapresidendil on Eesti helge tuleviku asjus paar lootust: 1) ehk läheb mõnel välismaale müüval majandusharul sedavõrd hästi, et osa selle tulust tirib parematel tuuridel käima ka kogu ülejäänud majandusliku tegevuse; 2) odav laen majanduse moderniseerimiseks on käeulatuses ja 3) olemasolevat inimressurssi tuleb senisest palju enam ja paindlikumalt ühiskonna hüvanguks rakendada. Näikse üsna ilmne olevat, et ükski kolme eesmärgi saavutamisest ei põhine üksikisiku ega pisikese sotsiaalse grupi individualismil, vaid pigem ühel suuremal sotsiaalsel kokkuleppel, et ollakse valmis pingutama ja millestki loobuma ühise eesmärgi (Eesti ühiskonna tegemise) nimel. Patriotism, õiglus ja respekt senitehtu suhtes on selle eesmärgi saavutamiseks õige vajalikud asjad, ilma milleta on positiivset tulemust keeruline loota.  Kui "majanduse jõulise arengu ja sissetulekute kasvu väljavaade" on viimaste suhtes primaarne, siis ühel hetkel oleme ikkagi neis asjus vägevamate poolt üle ostetud või võetud. Esimene tundub indiviidi seisukohalt muidugi soovitavam, kuid eesti vaatepunktist laastavam. Niisamuti vääriks lähemalt arutelu pangajuhi loo viimane lause majanduskeskkonna kujundajate (st poliitikute), ettevõtjate ja töötajate vastutusest (kirjaviisist näikse, et võrdse) parema tuleviku saavutamisel.