pühapäev, 25. august 2013

Moodsa meditsiini teadmise allikatest: traditsioonilise füsioloogia, epidemioloogia ja geneetika võistlev sotsiaalne suhtekolmnurk

Viimasel ajal olen taas uurinud Journal of Physiology ülevaateid füsioloogia kõige üldisemate või isegi ideoloogiliste probleemide kohta ning leidnud neist jätkuvalt teatavat ärevust füsioloogia kui iidse ja väärika teadusvaldkonna edasise käekäigu suhtes. See mure algas juba 1990. aastatel või isegi pisut enne seda, kui eluteaduste ideoloogiline raskuspunkt hakkas erinevatel põhjustel kalduma tervikorganismide (ehk traditsioonilise füsioloogia) vaatepunktist rakubioloogia ja molekulaarbioloogia erinevate harudest lähtuvatele tõekspidamistele bioloogiliste nähtuste olemusest. Küllap oli just siis oma poolteist sajandit väldanud elu reduktsionistliku käsituse kõrghetk, kusjuures elu seletamisel kippusid keemia teadmised füüsikast kangemad tegijad olema. Füsioloogide seas on alati olnud holistliku mõtteviisi grupeeringud, kellele ei ole elusorganismide toimimise, st elamise, täielik taandamine elutu maailma protsessidele meeltmööda olnud. Nad on valmis järjest kasvaval määral möönma loodusseaduste sobivust elunähtuste seletamisel, kuid samas on neil siiski ka mingi tõrge (olemuselt sageli ikkagi mingil moel neovitalistlik) pidada füsioloogiat rakenduslikuks biokeemiaks või biofüüsikaks. Eks oma roll ole siin ka ajalool, sest nii biokeemia kui biofüüsika pungusid füsioloogiast 20. sajandi esimesel poolel. Teine asi on see, et loodusseaduste olemasolul võivad ja saavad nad, st seadused, end realiseerida paljude arvates ka teisiti, kui sirgjooneline seletuslik reduktsionism.
Holistide (küllap kuulun ka ise nende hulka) viimastel aegadel esitatud antireduktsionisltlike argumentide hulka kuulub keeruka organisatsiooni ehk komplekssuse argument, mille põhiliseks pragmaatiliseks sisuks on see, et keerukalt käituvate süsteemidega juhtuvat ei ole põhimõtteliselt võimalik alati päris täpselt ennustada ja seega ei ole niisugune käitumine taandatav süsteemi mingil madalamal struktuursel tasemel toimuvale. Samas on reduktsionism mõtteviisi ja tegevusjuhisena olnud väga edukas ja produktiivne nii metodoloogilise järjekindluse vaatepunktist kui ka uute seoste avastamise seisukohalt ning surunud vitalistid teaduslikus mõttes õige tihedasse ja ahtasse piiramisrõngasse. Küllap ole seegi areng üheks vaatuseks üldisemas filosoofilises madinas maailma ühtsuse olemasolu ja selle õigeima mõistmise viisi nimel, mis on omal moel juba inimkonna sotsiaalse edenemise teema. Reduktsionistde metodoloogiline areng on viimastel aastakümnetel olnud samuti tormiline ning see ei näita küll veel mingeid rahunemise märke. Väga suur roll selles arengus on olnud infotehnoloogia arengul, mis on aidanud väga suurel määral kasvatada mõõteseadmete tõhusust nii tundlikkuse, täpsuse kui töömahu mõttes. Informatsioon ja selle töötlemise tehnoloogiad on päris võimsalt koputamas ka komplekssuse kindluse väravatele ja tornidele, sest järjest enam on neil oma võimekusest tulenevalt võimalusi erinevat tüüpi nähtuste samaaegseks ühiste nimetajate alusel kirjeldamiseks ning arvuliste mudelite loomise võimekuse pidev kasv suurendab ka nähtust sobivalt kirjeldava mudeli kiiremat leidmist ning seeläbi aidanud ka peenenduvat maailmapilti taas suuremaks tervikuks kokku saada.

Üks agaramaid füsioloogiale jätkuvalt ideoloogiliselt juhtiva koha otsijaid on maailma esifüsioloog (füsioloogide maailmaorganistasiooni IUPSi president) Denis Noble. Nii kirjutas ta 2008. aastal artikli "Claude Bernard, the first systems biologist, and the future of physiology", milles on tunda tublit võitlusvaimu geneetilise reduktsionismi võidukäigu vastu eluteadustes. Selles artiklis formuleeeritakse 10 aluspõhimõtet süsteemibioloogia arendamiseks, mida võiks vaadelda ka manifestina tuleviku füsioloogia jaoks. Kuigi need kõik vääriksid hoolikamat kirjeldamist ja analüüsi, olgu siinkohal meenutatud neist kolme, mis iseloomustavad just õige üldisel ontoloogilisel moel elu ning selle olemust ja toimimist:

I: Bioloogiline funktsionaalsus on mitmetasandiline;
IV: (Eksisteerib) bioloogilise suhtelisuse teooria, ei ole olemas põhjuslikkuse eelistatud taset;
VII: Mistahes bioloogilise organistasiooni tasemel ei ole programme.  

Neist postulaatidest õhkub nii traditsioonilisi füsioloogia alusmõisteid (funktsionaalsus ja põhjuslikkus) kui moodsa eluteaduse väljakutseid klassikalisele füsioloogiale (programmid, sh ka geenide aktiivuse alusel toimivad mitmeastmelised juhtimiskonstruktid, mis jäikade loodusseaduste toimisel tekitavad ümbrusele mitmekesiselt reageerivaid (elusaid) struktuure). Füsioloogia on läbi aegade metodoloogiliselt olnud empiiriline valdkond, mis on suuresti tuginenud sekkuvale vaatlusele (eksperimendile). Eksperimendil põhinev metodoloogia on füsioloogiale andnud tunnetusliku jõu elusa piiride fikseerimiseks ning nende vahel toimuva mõistmiseks. Ei ole sugugi imestada, et eksperimentaalne lähenemine saavutas vägagi produktiivse liidu loodusteadustega, sest elusa sees toimub väga palju sellist, mida need suudavad üpriski hästi kirjeldada ja seletada. Füsioloogias on pikka aega domineerinud arusaam, et selle seisukohad avavad organismis ja organismiga toimuva nö seestpoolt ning seda tööd teeb väga edukalt nii mõisteline kui ka paljude arvates ontoloogiliselt toimiv trio funktsioon-mehhanism-põhjuslikkus, milles iga järgnev sisustab eelnevat ning kogu tunnetusahel kipub omal moel omama nii reduktsionistlikku loomust kui teatud eesmärgi realiseerimisele allutatust. Kui sellele lisada veel tervikorganismi toimimist kirjeldavad üldprintsiibid, millest kõigepealt meenuvad homöostaasi ehk organismi sisekeskkonna püsivuse hoidmise ning adaptatsiooni ehk muutuvate oludega kohastumise põhimõtted, siis ongi meil füsioloogia ideeliste tööriistade tõhus komplekt suuresti olemas.

Füsioloogial on olnud läbi aegade tähtis roll ka meditsiini ning bioloogia sildamisel ning ala edusammudel on otsustav tähtsus tervise ja haiguse käsitlemiseks objektiivsest bioloogilisest vaatepunktist. Füsioloogias üritati nii organismi normaalset kui sellest kõrvalekaldunud talitlust käsitleda samade põhimõtete alusel, mis muutis haigusega seonduva organismi reaktsioonina vaadeldava patogeneetilise ahela üleloomulikust ebaloomulikuks nähtuseks. Füsioloogia suureks teeneks meditsiini vallas on haiguse (ja ka tervise) olemuse selgitamine haige organismis objektiivselt toimuva kaudu.

Samas on lisaks haige organismis tomuvale haigustel olemas ka mitmesuguseid keskondlikke aspekte. Juba 19.  sajandi keskpaigast on tublisti tööd olnud haigusi tekitavate mikroorganismide ja nende tegevuse uurijatel. Neile järgnesid haiguste ja nendega kaasnevate asjaolude levimust ja seoseid uurivad epidemioloogid, kellele nende erialases tegevuses ei läinud suurt korda konkreetsete juhtumite käekäik, pigem juhtisid nende tegemisi olemasolevad  populatsioonide statistilise kirjeldamise võtted. Niisamuti oli algselt lugu pärilike haigustega, mille levimist õnnestus kõigepealt kirjeldada pigem väliste epidemioloogiliste vahenditega ning alles hiljem leiti organismide seest pärilikkuseained ning mõisteti nende toimimise viise, mis tingivad nendega seotud haiguse avaldumise konkreetsetel indiviididel. Geenidel on ontoloogilises plaanis kahesugune roll: ühelt poolt tagab nende endi struktuurne püsivus teatud (pigem) struktuursete tunnuste kandumise isendite ühest generatsioonist teise, kuid teiselt poolt ei toimi nad organismis üksnes lihtsate valgusünteesi lülititena, vaid nende aktiivsuse muster on palju mitmekesisem ja paindlikumalt paljude ainete kohalolu määrast või hoopis puudumisest reguleeritud. Mõlema rolli teostumine osutub võimalikuks kõnealuste ainete teatud omaduste keemilise ja füüsikalise mõjutamise võimaluste tõttu. Seega ei ole üha mitmekesisema ja täpsema geenide uurimise ajastul sugugi imestada, et geenidega seonduv paelub järjest enam lisaks pärilikkuse uurijatele ka füsiolooge ja epidemiolooge. Füsioloogia jaoks on geenid üks organismi struktuurse organisatsiooni tase, mille mõistmine ja lülitamine oma kaanonitesse on tervikorganismi mõistmiseks vältimatult vajalik. Epidemioloogia jaoks on geenid rikkalik tunnuste kogum, mille seosed organismist väljapoole jäävate nähtuste ja asjadega on oluline ja huvitav uurimisteema. Kui teatud seose olemasolu saab tuvastatud, siis võetakse appi muud vahendid selle loomuse täpsemaks iseloomustamiseks.

Nii ollaksegi haiguste mõistmise teel  traditsiooniliste valdkondade traditsiooniliste võtetega jõutud olukorda, kus nende edasise arengu ees kumavad siin-seal piirid, mida puhtalt oma jõududega raske ületada. Samas kasvab vanades teadustes ka nendes endis välja kujunenud traditsioonide mõju, mis lisab alale kindlasti sotsiaalset stabiilsust ja enesekindlust, kuid samas võib takistada teatud uudsete lähenemiste omaksvõttu ala viljelejate poolt. Üheks väljapääsuks olukorrast on olnud uute teadusvaldkondade teke (nt ka biokeemia ja biofüüsika ilmumine 20. sajandi esimesel poolel), teiseks aga suure valdkonna sees uute vaateviisi kultiveerimine. Teise võimaluse näiteks on siirdefüsioloogia (translational physiology) tekitamise üritus üsna praegusel ajal. Nii on Douglas R. Seals just äsja avaldanud ühe niisuguse üleskutse, mis laiendab  füsioloogiat sedavõrd, et sinna võiksid lisaks traditsioonilistele organismidele, organsüsteemidele ja organitele mahtuda ühelt poolt eluta molekulide keemiline tase ning teiselt poolt inimeste rühmad ja ühiskonnad.  Küllap rahuldaks sellise ettepaneku realiseerumine füsiolooge, kes on mures füsioloogia mõjujõu kahanemise ja edasise saatuse pärast. Kuid vaevalt vaimustab see plaan  epidemiolooge, molekulaarbiolooge ja geeniuurijaid, sest nendegi teadusvaldkonnad viivad ellu oma sisemist arengulugu. Paistab, et teadusliku meditsiini edasine areng sõltub taaskord asjasse puutuvate kogukondade võimes teha interdistsiplinaarset koostööd parema inimeksistentsi nimel ning ületada arstide ja teadlaste eneste poolt maha märgitud alade piire. Eks ajaloos on nende piiride ületamisega ikka pusimist olnud, kuid enamasti on uue teadmise ja uute võimaluste nimel sellega toime tuldud.

 

reede, 23. august 2013

Ühiskondlik mehhaanika VI: tõmbekeskused asuvad raha ja rahvast õigematesse kohtadesse nihutama

Selle nädala alguses avalikustas regionaalminister oma haldusreformi tõmbekeskuste programmi esimesed suurema tagajärje potentsiaaliga tulemused, mille kohaselt saab Eestis mõne aasta pärast jätkuvalt olema 15 maakonda, kuid valdu senisest tublisti vähem, nii umbes 60. Vallad moodustuvad suuremate asulate ehk tõmbekeskuste ümber, kuid pole veel päris selge, kas need tõmbekeskused (iseäranis linnad) lähevad valdadega täitsa kokku või tekib neil omavahel mingi teistsugune suhe.

Hakkamata täpsemalt vaagima asulate olemust, on tõmbekeskus ju vägagi mehhaanikast läbiimbunud sõna. Antud kontekstis eeskätt küll poliitmehhaanikast, kuid siiski mitte ainult. Tõmbekeskus peab ju sõna otseses mõttes midagi enda poole tõmbama või liigutama hakkama.  Mida suuremad asulad ja linnad üldsegi saavad enda poole tõmmata? Eks erinevaid asju, kuid ühiskonna toimimise asjanduses tuleb kõigepealt meelde sotsiaalne ressurss, mis ühelt poolt kujutab endast riigist ja selle korraldusest lähtuvaid vahendeid ning teiselt poolt inimesi,  kes riigis elavad. Aga mis saab nendest kohtadest, kust keskusesse midagi tõmmati? Taastootmisega allikad, iseäranis need, mida tõmbekeskus oma tegevusega teenib, peaksid ühiskondliku disaini muutuse üle elama ja sellest kasugi saama. Ometi näikse olema siiski vältimatu Eesti territooriumi koha alusel kihistumise süvenemine ning sotsiaalses mõttes õrnade kohtade eluvõime kahaneb veelgi ning nende arv suureneb. Riigis toimuva juhtimine peaks seeläbi odavamaks minema koguni kahel viisil: ühelt poolt saab tööle asuda kuulus ja parempoolsetele poliitikutele nii armas riigijuhtimise efektiivsuse argument ning teiselt poolt väheneb inimasustusega territooriumi suurus. Mõlemal nähtusel on sotsiaalse stsenaariumina oma pikk ja rikkalik ajalugu ning sügav seos jätkusuutlikkuse ehk sotsiaalse olemasolu püsimisega.

Selge näikse olevat, et 20 ja natuke peale aastat uut vana korda Eesti territooriumil elavate inimeste elu seadmisel on jõudnud punkti, kus algne plaan ja stsenaarium ei taha või ei suuda kogu riigi territooriumil ühtviisi hästi töötada ja selle korrigeerimise vajadus möödub järjest möödapääsmatumaks. Küllap kasvab meil  pidevalt nende inimeste arv, kes tajuvad selgesti, et iseseisvalt toimiva ühiskonna omamine ja pidamine on üks väga nõudlik ettevõtmine, mida ei saa ellu viia õõnsavõitu loosungite hõikumise ning distantsilt tegeliku olukorraga halvasti haaakuvate soovituste jagamise ja teostamisega. Kuigi järjest enam ihatakse virtuaalset õnnelikku maailma ükskõik millises maakera punktis, põhineb seegi suuresti väga asistel ja maistel kokkulepetel ning tegevustel  konkreetsetes loodusliku ja sotsiaalse ruumi punktides.
Kas tõmbekeskused ja nende ülekuldamine on jätkusuutlik lahendus, mis lahendab Eesti probleemid aastakümneteks? See võib ajutiselt lahendada riigi haldamise raamatupidamist puudutavaid probleeme, kuid milline on ettevõtmise mõju eesti rahva ja kultuuri püsimisele. Päris paljude väiksemate kohtade saatus saab heal juhul olema muuseumieksponaadi oma, kuid halvemal juhul täielik unustamine paari inimpõlve jooksul. Kipun kahtlema tarmuka sotsiaalse kontsentreerimise imepärases jõus, pigem on tegemist paramatu sammuga pikemas kontsentreerimiste ahelas, mille üheks ohuks on süvenev pingeseisund rahva ja tema maa vahel. Samas on ilmne, et senisel moel ei ole ka mõistlik jätkata. Kui väga üldiselt järgmisi tegevusi vaagida, siis küllap peavad need senisest enam panustama ühistegevusse, mis omakorda peab meid kõiki võimalikult hästi teenima. 

esmaspäev, 19. august 2013

Vääritu abielu Roman Baskini silmade läbi

Teadjad räägivad, et sel suvel pidi erinevates kohtades viit või isegi enamat erinevat Roman Baskini lavastust mängitama. Üleeile oli lisaks hiljutisele Hamleti nägemisele võimalus Ohtu mõisa tallis osa saada tema lavastatud George Bernard Shaw näidendist "Mesalianss ehk vääritu abielu". Lühikese tagasivaatega peab tõdema, et tükk ja selle esitus kujunes suveetenduse kohta tavatult mitmekihiliseks ning pika, järgmisse ja ülejärgmisse päeva, ulatuva järelmõjuga, kuigi vahetult kohapeal lasti tükist kõige enam välja paista suvisele õhtule kõige paremini sobivat lõbusat lugu teemal "Kes kellega käib?".  Juba etenduse ajal tekkis kahtlus, kas Shaw'l ikka oli see lugu nii lihtsakoeline. Etenduse kava väga palju kahtlust hajutada ei aidanud, sest lisaks etenduse ja loo autori kohta käivale formaalsele infole sisaldus  seal mitu lehekülge  erinevate abieluekspertide (Sokrates, Oscar Wilde, Fr Nietzsche, Jane Austin jt) suuresti abielukriitilisi teravmeelsusi. Usutavasti on aegade jooksul abielu kiitmiseks, needmiseks, narrimiseks jms kokku kirjutatud terved mäed ridu ja lehekülgi, kuid teema pakub tänapäevalgi üldise sotsiaalse vabanemise foonil veel inspiratsiooni ja mõtteiainet (nt on praegu päris suureks õiendamise allikaks samasooliste soov saada abielluda, kuigi tõesti veider, milleks peaks nad tahtma allutada end ühele paljude arvates surnud sotsiaalsele formaadile:-)), mis juba juba isenesest räägib nähtuse tugevusest. Aga etendus ei kõnelnud tegelikult ju abielust, vaid pigem sellest, mis sageli toimub selle ees ja järel ning veel enam ümber.

Et asjasse selle loo kirjutamise tarvis tükist rohkem  selgust saada (ilma seda lugemata), tuli Wikipediast ikkagi vastav artikkel läbi lugeda ja pilt tükist läkski tublisti selgemaks. Kõige pealt ilmnes, et lugu oli kirjutatud 1909.–10. aastal, st enne suuri sõdu ja just ajal,  kui britid olid oma möödunud sajandi viktoriaanluse moraalse kahepalgelisuse tõsiselt käsile võtnud. Seega pakuti loos ühe eduka perekonna näitel pigem hoopis avaramaid sotsiaalseid liikumisi ja muutusi, kui lihtsalt teatris nii palju kasutatud tütre õigele mehele saamise lugu. Eks mõneti veider on loo pealkirjaks olev vääritu abielu, milleks tavatähenduses on liiga erinevatest seisustest ühiskonna poolt pitseeritud mehe ja naise allianss, kuigi ainsana juba tüki taha jäänud lordi poja ja akrobaat Lina võimalik abielu olnuks vististi briti tookordses skaalas vääritu. Tüki energia põhines ootamatutel tulijatel (kihlatu, lord, lendur ja akrobaat ning sotsialist), kes rikkusid oma tuleku ja olekuga erineval viisil perekonna tublit tasakaalu ja rebestasid tookordse ühiskonna õmblusi ja traagelniite, kuid tirisid samal ajal elu muudkui edasi.
Kui vaadata seltskonda keha-vaimu kooselu perspektiivist, siis enamikku neist tüütas neid aheldav ühiskonna korraldusest tulenev vaim ning köitis hoopis noor ja otsiv keha (kuigi Baskini lavastuses olid noored kehad füüsiliselt ehk liiga noored). Seesama asümmeetria on tolle aja kirjanduses suurt tähelepanu pälvinud, võtke näiteks või DH Lawrence'i lood. Etenduses tuli see kõige selgemalt välja lordi sõnades ning peretütre tegudes. Kuigi tükk pidi olema abielust, oli tol õhtul vähemasti rohkem vanast heast keha-vaimu vahekorra teemast, mida omakorda lahterdati veel meheks ja naiseks olemisega. Kui naised võtsid naiseks olemise ja selle senise ülekohtuse lahendamise teema õige sirjooneliselt käsile, siis mehed modifitseerisid oma teema küsimuseks "Milline mees on džentelmen?".
Loomulikult oli tolle etendatud päeva suureks sündmuseks pere enda viktoriaanlikust elust sigitatud sotsialisti saabumine ja tegemised. Kuigi lugu oli kirjutatud juba 1910, enne sotsialismi jõulist randumist kontinendi teises servas, on Shaw-Baskini sotsialisti portree õige meisterlik ja tabav, kuigi tõesti, sisaldas midagi ehk Dostojevski Sortsidest laenatut. Ühelt poolt radikaalne pealelend ja karmid plaanid, kuid samas vägivallatu suhtluse pikemal toimimisel järsk loobumine neist ja allumine olemasolevale ühiskondlikule tegelikkusele. Et etenduses tegutsesid korraga lord, tööstur ja sotsialist, siis sõltub palju lavastaja maailmavaatelistest sümpaatiatest-antipaatiatest, kas vastavaid tegelaskujusid näidatakse kangelaste, naljameeste või luuseritena. Baskini sümpaatia kuulus ilmsesti töösturile, kelle ta ise vaprasti kehastada võttis.

Tuleb tunnistada, et vahetult nähtuna oli see lugu üks vähem mõjusamatest Baskini lavastustest, aga tõepoolest pika järjest paraneva järeltoimega. Nii et kõik kokku tasus käik kindlasti käimist ja nähtu nägemist. Etenduse dünaamikas olid selgelt 3 perioodi: kolmveerand esimest vaatust oli suht igavalt sujuv briti peredraama, millele järgnes etenduse kõrghetke märkiv kodumaise kotka ja poolatarist akrobaadi tulek ning viimaseks oli terve teine vaatus pigem justkui tempokas (paraku ka klišeelik) film, kus suhete ja sündmuste käändudel ja kurvidel anti muudkui minna. Et laval oli tubli osa Eesti näitlejaskonna praegusest koorekihist, siis on mõistetav, et näitlejatööd pidiki kõik olema vägagi professionaalsel tasemel. Üllar Saaremäe ja tema vapper lendur tegid õhtu parima soorituse: tal, st Saaremäel, kohe on eriline võime lavale energiat tuua. Kuid ega ta unist meest küll mängida vist ei mõista:-) Riho Kütsar kuulub samuti energeetiliste näitlejate klubisse ning tõestas seda ka tollel õhtul. Martin Veinmanni lord ei olnud väga usutav, iseäranis peretütre püügis. Noori naisi mänginud noored naised olid oma rollidesse vist liiga noored, nad rääkisid oma sõnad kenasti ära, kuid nii ihu kui vaim toetas napilt nende sõnu. Lavastuses oli oma ruum jäetud ka füsioloogilisele teatrile, seda mitte küll publikule nii põnevates armuasjades, vaid hoopis toitumise vallas, mis küllap päädis kogu etenduse jooksul vaatajate silme all hautatud liha ning muu hea ja parema maitsmises etenduse järel.
 

kolmapäev, 7. august 2013

Hamlet III Rakvere linnuse kapiitlisaalis

Hamletit on Eestis päris mitmetes erienvates lavastustes mängitud alates 1913. aastast, kuid mul avanes üleile võimalus 3. kord sellele vahetult kaasa elada. Kahest eelmisest korrast mäletan täpsemalt vaid seda, et Mati Undi Vanemuise lavastuse lõpus sarnanesid Fortinbrase sõjamehed väga 20. sajandi mustades nahkmantlites automaadimeestega ning linnateatris etendatus oli Hamletiks Marko Matvere. Nii et teatrimälu oli mul selleks nädalaks jõudnud Hamletist õige tühjaks joosta.

Olin kuulnud paar nädalat tagasi Roman Baskinit raadios teatritegemisest rääkimas ning seal ta rõhutas, et ei ole kuigi mõistlik eristada talve- ja suveteatrit. Kummalgi on omad iseärasused, aga põhiline on ikkagi see, et publikut ei või narrida. Terma suvelavastused on mulle enamasti hästi istunud, vaid mõned aastad tagasi oli ta Alatskivil näitlejad üksteisega liiga valjusti rääkima pannud. Hamleti kohta üllatas tema jutt, et tegevus toimub Taani vabariigis ning ma läksin lausa kontrollima, kas Taanil on üldse kunagi vabariigiga mingit pistmist olnud. Etteruttavalt võiks öelda, et ega midagi polnuks palju teisiti, kui lugu ikka Taani (või ka mõne teise) kuningriigi võimupartei peakorteris oleks toimunud.

Kordaminek oli kindlasti  ka esmaspäeval Rakveres kõrge mäe otsas olevate müüride vahel nähtu. Vana kuulsat moraalilugu oli vaid pisut modifitseeritud, mistõttu minu Hamlet I-st oodatud Fortinbrase sõjamehi ei õnnestunudki seekord näha. Kuulsad tegelased ja ütlused olid ikka suuresti olemas ning sobisid hästi asjaosaliste käsutuses olnud mobiiltelefonide, sülearvutite ja suure televiisoriekraaniga. Veelkord sai kinnitust Hamleti loo olemine ajatu klassika, mis toob välja inimeste teatud väga püsivaid isiskusejooni  sõltumata etenduse dekoratsioonidest. Teiseks oli tegijatel õnnestunud tükis toimuvasse tublisti intensiivsust panna: Tõnis Mäe hääle ja olemisega muusiku laulud "Laul verelilledest", "Salong" ja pooleli jäänud "Vana jõgi" tõid mängu kohalikku hinge, Led Zeppelini "Kashmir" nii muusika kui detsibellidega meie maailma totaalsust ning Hamlet Üllar Saaremäe isikus oli kõigepealt kirglik kättemaksja ja alles pärast seda hoolikas kaalutleja ja riigipäästja. See, mis äsjanimetatust ja muustki tol õhtul kokku tuli, oli usutav ja mõjus.