neljapäev, 5. september 2013

Professor Sootaki õppetund sellest, kuidas ühiskond inimese eluga ümber käib

Siiani selle nädala Eesti ajalehtedes ilmunud lugudest on üks tuumakamaid olnud prof Jaan Sootaki sõnavõtt Eesti Päevalehes nii deliktide (maakeeles seadusest üleastumiste ehk õiguserikkumiste) tüüpidest kui noore inimelu alguse kaitsmisest. Kuidas muidu seletada seda, et päris lühikese artikliga on tal õnnestunud mitmeid üksikisiku ja ühiskonna vahelisi fundamentaalseid suhteid kas otsesõnu või vihjamisi vaatlemisele võtta. Lugejal ei maksa lasta end ülemäära häirida loo üsna konkretsest ja ootusrikkast pealkirjast "Suitsetamise eest vanglasse?", sest ega konkreetselt küsimuses teada tahetud asja eriti ei käsitleta ning vanglagi asendub kuskil loo teises pooles salamisi raseduse ajal suitsetamise eest trahvikviitungi väljakirjutamisega.
Nii on see meil ja mujal enamasti seatud, et seaduseandja sätib inimeste käitumist juhtivaid reegleid nende tegude tagajärgede alusel ning mõned neist vajutavad eeskätt oma tagajärgede pärat  üht päästikut, mis käivitab omakorda juhitud ühiskonna karistusreaktsiooni tema enda enesetunde parandamiseks ning oma vabade agentide ohjeldamiseks, et need oma vabadusega egoismi tiibadest kantuna liiale ei läheks. Eks see ühiskonna enesetunne on üks ebamäärane asi, kuid olgu käesolevas loos selle parandamine üks ühiskonna mõjukamale osale meelerahu toov sotsiaalne tegevus. Nii indiviidid kui nende ühiskonnad on karistamisega püüdnud oma inimesi paremaks teha ja õigele teele juhtida väga kaua aega, ilmselt päris inimaja algusest alates. Ühiskond on leiutanud kognitiivse väärtusega jaotuse (vt skeem), mille alused tegusid juriidiliselt lahterdada ning tegijaid negatiivselt sarrustada.


 
  

Professori reflektreeritud ühiskonnas käima pandud oma liikmete sarrustustamise võtted klapivad väliselt tõesti hästi 20. sajandi alguses alanud beheiviorismi põhimõtetega, kuid eeldavad käitujatelt samas enamat kui olla perfektsed üheülbalise stiimul-reaktsiooni loogika järgi töötavad masinad, sest nad peavad lisaks stiimuli äratundmisele ka reaktsiooni mõju suutma arvestada. Nii kipub sugenema vastuolu ühiskonna tegeliku juhtimisviisi ja juhitavate sooviga, et võimekust ja väärikust suuremal määral arvestataks. Loomulikult on vahva avaldus ka see, et professor kuulub seltskonda, kelle arvates karistusõiguse roll on takistada inimese saamist kuradiks. Jättes kõrvale vana sarvikktiivulise mütoloogia ja selle metafoorse ülekande õiguse valda, ei soovi see klubi siiski midagi teist, kui inimeste käitumise juhtimise biheivioristliku mudeli kasutamise jätku ühiskona ja selle liikmete suhetes.

Kogu epistel on loos ette võetud selle nimel, et õigustada loote kahjustamise argumendiga raseda naise karistamist, kui ta suitsetab raseduse ajal. Ei ole suuremat kahtlust, et ühiskonna niisugune sekkumine raseda käitumisse märgib üht uut sammu  tulevaste emade ja nende sotsiaalse ümbruse suhetes. Kui seni oli vaikimisi kõigile selge, et naine pidi raseduse ajal olema väga hoolikas nii enda kui lapse suhtes, siis meie päevil ei paista see enam enesestmõistetav olema ning algav inimelu vajab väga paradoksaalsel moel juba oma arengu väga varases etapis ühiskonna kaitset oma ema vastu.  Tähtis tõdemus professorilt on veel see, et loode on iseseisev õigushüve kandja ega ole naise omand. Ometi on tegemist päris vastuolulise seisukohaga, sest teisalt võib nii suitsetav kui mittesuitsetav naine seaduse kohaselt täiesti vabalt oma raseduse selle esimese veerandi jooksul lasta ühiskonna poolt lõpetada, justkui tema oleks raseduse täielik valdaja ja omanik. Kui sel ajal loode ei ole õigushüve kandja, siis oleks justkui võimatu õigushüve argumenti tema kaitseks kasutada. Kui ta aga peaks olema, siis kuidas osutub võimalikuks kaitsta tema fundamentaalset õigust elule. Kui õigus mingis küsimuses on vastuoluline, siis kas pole sellel siis kvaliteediprobleeme või on jäetud sinna sihilikult nišš juristide kõike teadva ja arvestava ühsikonda käivitava arvamuse tarvis. Tagatipuks näikse biheiviorism ikka nii kõva tegija olema, et ilmub ka raseda suitsetamise puhul platsi, sest vähemasti ühe seaduse looja arvates olla regulatsiooni peamine mõte karistusähvarduse tekitamine, mis suudab tulevasi emasid nii endi kui järglaste tervise rajal hoida. Kas siin ei ole tegemist liiga suurest abstraktsest vabadusest lähtuva biheivioristliku stiimuliga õigusemeistritele, mis on vallandanud neis vanu ja ajaloos äraproovitud reaktsioone?      

kolmapäev, 4. september 2013

Võim

Võimu omanikel on märkimisväärne soov nii ennast kui kõiki teisi panna uskuma, et nende tegevus realiseerib parima olemasolevatest sotsiaalsetest võimalustest, mistõttu serveeritakse seda sageli ka vältimatu ja ainuvõimalikuna. Minemata kuhugile anarhiasse, tõdegem, et inimeste soovidel on juba olemuslikult pluralistlik loomus. 

pühapäev, 1. september 2013

Tarkusepäeval haridust funktsionaalsest vaatepunktist vaadates

1. september on aastakümneid eestlaste jaoks eriline päev olnud, sest selleks päevaks saab enamuse jaoks üürike suvine trall oma kohustusliku lõpu ning algab kuni järgmise suveni kestev tubasem rahva vaimse elujõu taastootmise sotsiaalne programmeerimine. Just täpselt programmeerimine, sest mida muud see kindlate kavade järgi inimeste vaimude ja kehade harjutamine teleoloogilise infotehnoloogia vaatepunktist ikka muud endast kujutab. Eks aegade jooksul on selle tegevusega kaasnev ühiskondlike asjaolude komplekt järjest mitmekesisemaks ja keerulisemaks muutunud, sisaldades lisaks klassitoale, kus kogenumad ühiskonna liikmed õpetajatest sotsiaalse kogemuse edasiandjatena ja ses suhtes algajamad õpilased selle vastuvõtjatena tegutsevad, veel nii erksat uudishimu ja väsinud tüdimust, uskumist ja allumist, hardust ja lootusetust kui raha, võimu ja poliitikat, kuid need kõik on ikkagi ainult kaasnevad inimkogemuse hariduslikule ülekandele või on selle teenistuses, mis kõik kokku muudab aastate jooksul inimlooma järjest sotsiaalsemaks olendiks. Fr Engels kirjutas 19. sajandi teisel poolel oma lõpetamata jäänud Looduse dialektikas töö tähtsast rollist ahvi muutumisel inimeseks. Küllap võib tänasel päeval seda seisukohta modifitseerida nõnda, et haridusel on võime õige lühikese ajaga teha inimloomast isik ning hariduse kättesaadavus ühiskonnas peegeldab õige otseselt seda, kui palju seesama ühiskond tahab panustada oma vaimsesse tuleviku. Sellest sotsiaalse kogemuse pakkumisest peaks siis sugenema ka selle saanutel moraalne kohustus nendega nähtud vaeva eest ühiskonnale ka midagi tarvilikku vastu pakkuda, mis tsüklitena järjest kordudes loobki ühe väga olulise ühiskonna vaimse taastootmise mehhanismi.

Eks päris sageli näeme, et koolis käimisega väliselt seonduv on muutunud tähtsamaks kui haridusprotsessi tuum (st kogutud sotsiaalse ja isikliku kogemuse suunatud liikumine õpetaja ja õpilaste vahel) ise. Sarnaselt teiste ühiskonna elu valdkondadega kipuvad ka hariduses tänapäeval ilma tegema managerid ja manageerlus, võimutsedes oma põhimõtete, harjumuste ja praktikatega kogu valdkonna tegemistes alates riigi juhtkondadest kuni koolide tegevuse vahetu korraldamiseni välja. Ei ole siis imestada, et teinegi kord kipub välise sära ja valikulise paraadmarsi varju jääma see, mille nimel üldse marssima asuti.
Seekordse tarkusepäeva saabumist valmistati riigi hariduse peakorteri poolt avalikkuse jaoks ette sellega, et ministri poolt hakati pressile edastama õige "põnevaid" ettepanekuid meie üldhariduse olukorra ministeeriumipoolseks otsustavaks parandamiseks (Kas ei meenu vanematele kodanikele niisuguses tõdemuses midagi tuttavat endistest aegadest?). Nendes uutes suunistes rõhuti eelkõige sellele, et koolis käimine ei tohi olla igav, õppida ei tohi seal liiga palju ning õpetatu ei tohi kaugeneda ülemäära tegelikus elus toimuvast  (ehk seni on õpitud üsna valesid asju). Toimunus on süüdi taas õppekavad ning asjad on justkui juba pikka aega vales suunas läinud. Vahva on nende ettepanekute taustal meenutada, et praegused õppekavad hakkasid kehtima 2011. aasta tarkusepäevast ning nende järgi ei ole keegi saanud veel tervet kooliastet läbida. Kas jälle on tegijatel välja kukkunud nii nagu mitmel varasemal korral? Küllap vist. Küllap võtavad haridusmanagerid ülaltoodud hädadest vabanemist eriliste tõdedena ka oma professionaalses tegevuses, st nende elu ei peaks olema igav, tööd ei tohiks olla liiga palju ja varasemast rajast tuleb otsustavalt kõrvale astuda. "Vahvate" hulka  kuulub ka ministri ettepanek anda koolis direktorile kogu võimutäius ühes vastutusega. Demokraatia ajastul ei saa seda küll muud moodi hinnata, kui katse ja soovina jutlustada ja ilmselt ka koolis käima panna vana hea autoritaarse ja eksimatu taluperemehe või koolipapa või ärijuhi juhtimise mudelit. Väga suure tõenäosusega sellistes koolides ühise otsustamise lembesed ei saa küll igavust tundma. Päris huvitav saab olema ka jälgida uute suuniste külvist võrsuvat saaki, kuid üksjagu kahtlane on see, kas kogu ettevõtmine toimub ikka eesmärgistatud ratsionaalse sotsiaalse funktsionalismi stsenaariumi kohaselt.