reede, 29. november 2013

arvutid ja koerad

Avastasin eile järsku, et neil kahel  on inimese kaaslasena nii mõndagi ühist:
¤ alluvad truude sõpradena suht hästi ja teevad seda, mida inimesed on neile õpetanud
¤ teevad rõõmu oma õpetajatele, kui toimivad õpetuse kohaselt
¤ teevad tuska oma õpetajale, kui ta ootab neilt seda, mida ei ole õpetatud
¤ üllatavad aegajalt oma peremeest nii heas kui halvas mõttes

Stoppardi utoopilised rannad Vanemuises

Eile õhtul esietendus ka Tartus Vanemuise ja Ugala ühisetendus Stoppardi utoopia ranniku III osast. Tükk oli pikk, paljude jaoks täitsa mõttetul vene sotsialismi isa Herzeni paguluses olemise teemal, nii et publiku edu ei ole sellest tööst küll tarvis karta. Liberalismi austajad võivad kergesti leida, et kellel küll peaks olema tarvis seda ajaloo prügikasti läinud värki meenutada? Eks nemad peavad piirduma inimeste elude elamisse  puutuvaga etenduses ning selle pinnalise esituse tõttu võib neil saalis õige igav olla. Samas sotsialismihuvilistele pakub lugu galeriid sotsialismi sugenemisest osade inimeste pähe ning selle kirjeldamatust tõmbest, kuigi seda hoidis asiselt  tublisti üleval Herzeni esivanematelt päritud rikkus. Ideede esitamine oli samuti pigem juhuslik, nii et täit pilti sest ühiskondliku mõtte pulbitsemise ajast etendusest muidugi ei saa. Ettekantavagi materjali esitus oli pigem parodeeriv, mis muidugi vaimse võitluse tegelikku loomust ja sisu ei lase kuigi palju aimata. Laval oli küll palju rahvast, kuid kõik keerles ikkagi Herzeni ümber, keda Indrek Taalma igati hästi kujutas. Ka Meelis Rämmeldi Ogarjov oli igati tore töö. Mõni võib küsida, milleks Stoppardil oli küll tarvis nii pikalt (3 3-tunnist etendust) seda üsna vana vene värki kirjeldada. Eks ikka selleks, et kaardistada täpsemalt ühe mõjuka ühiskondliku mõtte käekäiku ning ülistada ka Londonit igasuguse vaba mõtlemise kantsina.
 

laupäev, 23. november 2013

Minister Ligi naljad Postimehes

¤ Sotsiaaldemokraatia on asotsiaalne.

¤ Ja ma kaitsen sotside valijaid sotside eest, kaitsen seda vaesemat seltskonda, kelle kahjuks nad teevad kõiki maksuerandeid ja -auke ja kõike seda , mis muudab riiki ebaefektiivsemaks.

Need ja teisedki ülbuses tõsiselt kõlavad, kuid iseseisvalt tekstimeres pigem lõbusad ütlused ei jäta suurt kahtlust nende ütleja maailmavaatelises eelistuses, milleks on sotsiaaldarvinism.  

teisipäev, 5. november 2013

Ühiskondlik mehhaanika VIII: veelkord Eesti ühiskonna inertsist

Täna leidsin postkastist ajalehe Riigikontroll, mille täitis uue riigikontrolöri ja tema kaaskonna aastaraport Riigikogule. Jutu sõnum oli selge – Eesti riik on juba praegu nässus ja edaspidi läheb asi ainult hullemaks. Tõsi ta on, et juba eelmine kontrolör viljeles sellist peksujutu stiili, kuid ega sellest ei riigi juhtijad ega juhitavad suurt välja ei teinud. Need vanemad jutud kuulusid pigem omapärase masohhistliku meelelahutuse valda, kui olid tõsine sõnum ühiskonna keerulisest hetkeseisust ja käekäigust. Nii ka nüüd, ainult võimupartei võtmeministrid kurtsid, et kontrolörid panevad oma hädaldamisega pidevalt puusse. Aga mida neil ongi muud kosta, sest nemad on ju Eesti ilu tegijad?

Nii kontrolöride raport kui poliitikute reaktsioonid sellele on taas suurepäraseks kohaliku sotsiaalse inertsi ilminguks. Kontrolöride ühiskonda kehvenevat käekäiku signaliseerivat juttu ei peeta suurt millekski, küllap mõni arvab, et riigi enda poolt loodud organ ei saagi enda loojat hästi ja toimivalt arvustada ning institutsioon peab ajama sellist lambad söönud-hundid terved joont. Ja nii võibki sellesse kaunis ükskõikselt või üleolekuga suhtuda. Samas ei saa ka kontrolörid vaid lauskriitikaga oma tegevuse kvaliteeti tagada. Kui kehtiks tertium non datur, siis tuleks niisuguse raporti peale kas hulka aega riiki valitsenutel või kontrolöridel enestel pillid kotti panna, aga ei ta kehti sel õige evolutsioonilisel sotsiaalsel niidul. 

PS. Riigikontroll on põhiseaduse § 132  järgi oma tegevuses sõltumatu majanduskontrolli teostav riigiorgan.