kolmapäev, 31. detsember 2014

2014

Lõppev aasta on olnud üks muutumiste ja mõõduvõtmiste aasta. Mõõduvõtmised on seotud eeskätt suure riikidevahelise poliitikaga, mille taga ikkagi lõpuks nendes kooslustes domineeriv või domineerima püüdlev üksikisiku ja tema ühiskonna vaheliste suhete iseloom. Euroopas nii soodsat pinnast leidnud ja psühholoogilist sarmi pälvinud iga üksikisiku sotsiaalse ruumi laiendamise kampaania osutus slaavi maailma lõhkuvaks (sotsiaalseks) dünamiidiks ning küllap uus aasta näitab juba selgemini, mis slaavi suurtest sotsiaalsetest tükkidest saama hakkab – kas nad lendavad üksteisest veel kaugemale või üritab robustne sotsiaalne haare neid siiski mingil moel koos hoida.

Eesti jaoks oli lõppev aasta taas üks tuntav põlvkonnavahetuse ja sotsiaalse küpsemise aasta. Nii kultuuris kui poliitikas on lavale astunud uued inimesed ja teinud seda igati hästi. Mõnedki pikka aega püsinud stereotüübid (iseäranis inimeste lähisuhetega seotud) on julgelt käsile võetud ja aeg nende muutmiseks paistab olema igati küps. Eesti idee tervise üle ei ole küll suuremat põhjust muretseda, see kannustab taas paljusid patriootlikele tegudele ning on meie avalikus elus mitmel pool tunda.

Mu enda mikroettevõtja aasta oli samuti iga huvitav ja tulemuslik. Ühe inimese ja tema ühiskonna konkreetsed suhted ja jõujooned said seeläbi tublisti selgemaks.      

neljapäev, 18. detsember 2014

Ühiskondlik mehhaanika XVIII: parlamendi tugevus ja riigi juhtimise raskuskese


Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste küsib tänases PMs ambitsioonikalt "Kuidas riigireformida riigikogu?" Kuigi ta vastab küll enda tõstatatud küsimusele sisuliselt, et ei kuidagi, las jääda struktuurselt kõik nagu on, vaja hoopis struktuur õigesti tööle panna, viljeleb ta oma kirjatöö viimases lõigus ometi päris mõnusalt sotsiaalset mehhaanikat. Ta mainib seal kahte staatikas (ja teinekord ka dünaamikas) olulist mõistet – (riigikorralduse) raskuskeset ja (riigikogu) tugevust – ning paneb need ka seosesse. Nimelt on riigikogu nõrgaks jäänud ja see on omakorda lasknud valesse kohta nihkuda riigikorralduse raskuskeskme. Küllap on see tõdemus rõõmuhetk mõnele viimaste parlamendi koosseisude kui kummitempli vaate pooldajale, sest härra esimehe ja teiste diskussantide ülestunnistus ju vaid kinnitab pisikesegi mälu olemasolul kummitempli vaadet, kuigi võimuparteide ruuporid muudkui sisistavad, et ei midagi taolist või kõik on hoopis vastupidi, ehkki just nemad on tegelikult need riigikorralduse mehhaanikud ja raskuskeskme sättijad. Eks võib ju mõelda, et tugevust ja raskuskeset on autor loos kasutatud metafoorselt, aga lugeja ei saa selles küll kuidagi kindel olla.

pühapäev, 7. detsember 2014

Ühiskondlik mehhaanika XVII: rahvuse tugevus

Rahvustel on muidugi erinev tugevus, st vastupanuvõime erinevatele jõududele, mõjugu need kas väljast või seest. Väliseid jõude on olemuselt mitut sorti, nii loodusest kui sootsiumist; sisemised pärinevad suuresti sootsiumist ja selle liikmete vaimust. Küllap on rahvuse püsimiseks optimaalne tavaline jõudude tasakaal ja pisemad fluktuatsioonid selle ümber.  Suuremad kõrvalekalded tasakaalupunktist evivad ikkagi riske, mis võivad sootsiumi viia veelgi enam tasakaalupunktist eemale ja/või takistada tasakaalupunkti tagasijõudmist. Millest rahvusimmunoloogiline seisund sõltub? Ikkagi suuresti sellest, kui paljud tunnevad sootsiumis toimuvat õiglasena ja toetust väärivana. Mõned kvantitatiivsed näitajad (näiteks majandusest ja valimistest tulenevad) suudavad mingil määral peegeldada rahvuse immunoloogilist seisundit, aga vältimatu paistab olema ühe mingi sisemise salapärase ja suuresti hoomamatu teguri märkimisväärne mõju sellele seisundile.

reede, 5. detsember 2014

0punkt – tänapäevane "Kevade"

Kooli ja seal inimeseks saamise teema on eesti mõtte- ja näiteloos ikka tähtis, sisukas ja mõjukas olnud. Eile õhtul nähtud "Nullpunkt" lisab veel ühe kinnituse ja versiooni sellele arusaamale. Pigem tänapäevasele eesti filmile isegi tavatult, kuid muidugi sümpaatselt, on filmil selge ja tugev lugu. Ehkki see lugu kuulub vist küll pigem moodsate kangelasmuinasjuttude valda ning esitatud õigluse võit ja raskuste võitmise tempo imede rubriiki, tuleb nähtust kokku ikka üks mõtet ja emotsiooni mõjutanud vaimne kohtumine nii iseenda kui ümbritseva eesti olustiku tundepunktidega.   

laupäev, 29. november 2014

In memoriam Olaf Imelik *12.03.1923 – †27.11.2014

Taas on lahkunud on üks tubli mees eesti füsioloogide II generatsioonist. Kui Rudolf Tamm (1886–1946) ja Maks Tiitso (1900–1944) olid esimesed eesti soost mehed, kes Tartu ülikooli füsioloogia instituudis akadeemilistes ametites tööle hakkasid, siis Olafi tulek füsioloogia kateedrisse järgmise suure sõja järel juhtub kindlasti õige lähedal siinse füsioloogia uue ajastu algusele 1940. aastate keskpaigas. Ja ta oli selle põlvkonna oluline figuur nii oma tegemiste, elukäigu ja arusaamadega. Võiks öelda isegi nõnda, et tema akadeemilise tegevuse lõppemine 1990. aastate alguses langeb ajaliselt õige hästi kokku ühe uue generatsiooni ilmumisega instituuti ja kodumaise füsioloogia areenile.

Minu kokkupuuted Olafiga algasid 1980. aasta sügisest, kui ta pidas oma sütitavad verefüsioloogia loenguid meie kursusele. Hiljem kuni 1995. aastani olime instituudis kolleegid ja aastaid jagasime tööruumigi, sestap oli väga hea võimalus osa saada selle siis juba väga elukogenud mehe arusaamadest ja tõekspidamistest ning neist mõndagi olulist ka endale terveks eluks kõrva taha panna. Kindlasti meenub esimesena tema habitus, sest sa ei pruukinud temast midagi rohkemat teada, kuid tema välimus, hoiak, kõnepruuk ja maneerid olid positiivses härrasmehelikus mõttes tolle aja kohta õige ebaharilikud ja silmatorkavad. Need pärinesid just sealt, millest Eesti oli tol ajal ilma jäetud ja mille järgi ometi nii palju igatseti. Olaf oli ikka väga elegantne mees nii oma vaimus kui maisemas eksistentsis. Seda võis väga hästi näiteks tunda saada kasvõi tema suitsetamise maneerides: mitte kunagi ei tehta seda tänaval ega mingi töö tegemise ajal, vaid enamasti ikka istudes ja selliseks lõõgastumiseks spetsiaalselt aega võttes. Samuti ei unune kunagi tema vahetu valmistumine loenguks, mis tal teadupärast valdaval enamusel juhtudest suurepäraselt õnnestus. Ta reserveeris enne loengut peaaegu alati endale umbes 10 rituaalset minutit, et kõik (isegi naljad ja kommentaarid) endas selleks oluliseks sündmuseks üle vaadata ja valmis seada, Ja pärast loengut arutles ta sageli toimunu õnnestumiste ja ebaõnnestumiste üle. Nii et lektori väline sära ja kergus sisaldas ikka pingutusi enne auditooriumisse sisenenemist ning tublidus ei tule tööta. Eks muidugi algatas just tema mõtte tõlkida Schmidti ja Thewsi kapitaalne füsioloogia käsiraamat eesti keelde ning selle mõtte vilju maitseb Eesti meditsiin siiani.

Kindlasti jääb meie tutvuse aega meenutama ka kaasaelamine Eesti iseseisvuse taastamisele. Et tal oli olemas rikkalik kogemus eelmisest iseseisvusest just siinsamas Tartus, siis tema hinnangud, arutlused ja ennustused olid väga mõjukad mu endagi poliitilise mõtlemise kujunemisele. Omapärase seigana meenub siinkohal, et neil mitmes mõttes kummalistel aegadel oli mul võimalik Olafile kasulik olla selles, et olin palgapäeval valmis osa tema vaid Tartus kehtivatest tugrikutest vahetama pealinnaski toimivate närbuvate rublade vastu vahetama. Eks see kaasaelamine eesti asjale pani teda kirjutama pärast akadeemilist tööpõldu füsioloogias oma arvukaid lugusid isamaalisusest ja rahvuse käekäigust. Viimane kord nägin teda umbes 10 aastat tagasi ning siiski avaldas ta mulle sügavat muljet kogu oma olemuses ja seisukohtades.          

Puhka rahus, hr Olaf Imelik!

PS. Üht-teist on ta endast lasknud ka internetti, vt http://www.hot.ee/olafimelik/

reede, 7. november 2014

Tuuled internetis?

Soovitan teatrisõpradele soojalt Vanemuise väikse maja etendust "Hea põhjatuule vastu": ülimalt aktuaalne e-suhtluse psühholoogia teema; väga hea lugu digitaalse ja silmast silma suhtlemise mõjust ja omavahelisest läbikäimisest lähisuhete kujunemisel; hea lihtne selge lavastus; näitlejate (Elina Pähklimägi ja Andres Mähar) väga tubli mäng ja kaunilt värskendatud vana teatrimaja. On siis tuuli ka internetis? Ei vist, küllap puhuvad hingelised voolud ikka inimeste peades ja painutavad kehade kontaktide kaudu teistegi hingi. 

esmaspäev, 27. oktoober 2014

Ühiskondlik mehhaanika XVI: kultuur kui mehhanismiline masinavärk

Päris üllatav oli lugeda peatselt toimuva konverentsi "Eesti kultuuri süvamehhanismid" tutvustusest, kui mehhaanilise vidinana saab kultuuri mõista, kuid olgu oma silm siingi kuningaks:
¤ Juri Lotman ja Boriss Uspenski  “Kultuuri semiootilisest mehhanismist” (1971):  Kultuurimehhanismi toimimise vältimatu tingimus on mitut tüüpi struktuuride (kultuurikeelte) eri korrastusastmete olemasolu, mille vahel toimuvad erinevad tõlkeprotsessid.
¤ Kultuur on eriline tähenduseloome mehhanism, mis suudab eneseregulatiivselt toime tulla laviinina pealetungiva uue info kogumisega, säilitades samal ajal mälu ühtsuse ja identiteedi.
¤ Pidev eneseuuendamise vajadus – jäädes teisenedes ikka endaks – on üks kultuuri põhimehhanismidest. Kultuuri dünaamikast arusaamiseks on vaja mõista ja kirjeldada mehhanisme, mis kultuuris pidevalt toimivaid protsesse käivitavad ja töös hoiavad.

Eelnenu lugemise järel võib jääda mulje, et konverents ongi miski kultuurimehhaanikute kokkutulek, kuid ürituse programmiga tutvumise järel kipub hoopis tunduma, et mehhanism on ikka ka üks väga produktiivne metafoor. 

teisipäev, 30. september 2014

In memoriam Madis Kõiv *05.12.1929 – †24.09.2014

Madis Kõiv kuulub kindlasti nende isikute hulka, kellega suhtlemine ja samas ruumis viibimine on mind väga tublisti kujundanud. Meie tutvus algas üle kahekümne aasta tagasi analüütilise filosoofia seminarides. Pole vähimatki kahtlust, et nii põhjaliku lugemise tundidesse ei ole ma enne ega pärast neid seminare enam sattunud. See oli mingi imepärane vaimustus või pühendumus, mis seminari tuumikrühma neil aegadel igal nädalal kokku tõi ning filosoofiat kuulama ja selle üle mõtlema pani. 2000. aastatel kumbki me enam seminarides täie regulaarsusega ei osalenud, kuid mõnikord siiski oli väga kosutav ka ootamatult ette tulnud kohtumisel mõni sõna juttu puhuda. Viimane kord juhtus see vast oma 10 või isegi pisut rohkem aastat tagasi mingil soojemal ajal Vanemuise tänaval ülikooli raamatukogu lähistel. Ülikooli raamatukogud olid kindlasti kohad, kus ta end koduselt ja kindlalt tundis. Tema mõtisklev tiirutamine mööda raamatukogu koridore oli vast kõigile tol ajal raamatukogus pikemalt tegutsenutele tuttav. Ta oli oma loomult üks kummaline segu välisest rahust ning sisemisest põlemisest ja hillitsetud mängulustist. Tema tekstid ja teatritükid on väga erilised nii õnnestumistes kui ebaõnnestumistes. Viimati aastate eest Vanemuise väikses majas nähtud nähtud Lõputu kohvijoomine on kindlasti üks suur õnnestumine – seal mängiti tallinlaste poolt Tartust nähtuna maha suur osa eelmise sajandi Eesti ajaloost. Tema kirja pandud sõnade mõju oli minu peale tugev: kuhu aga ta nimi oli pandud, see kutsus alati uudishimuga  uurima, kuigi nii mõnigi kord (isegi vist enamus kordi) ei saanud ma päris hästi pihta tema sõnumile. Talle olid tähtsad kohad (iseäranis siinsamas Tartu ja Lõuna-Eesti kandis) ühes nende püsiva vaimsusega. Niisamuti köitis teda väga mälu ja tema selle omapärane ilma loov jõud. Kuigi tõepoolest ei olnud teda enam aastaid silmast silma näinud, tuli teade tema lahkumisest ometi ootamatult. Väga palju temast jäi siiski välise kuju taha või varju, sestap ei saa küll olla veendunud, et ta kõik olulise enda vaimust välja jõudis pumbata. Õnneks aukartust äratav kogus tema vaimset ainest siiski jõudis meieni. 

pühapäev, 28. september 2014

Üksildaste iidolite lahkumine

Sel nädalal lahkusid siit ilmast Madis Kõiv ja Jaak Joala – kaks meie suurmeest. Nad tegid oma elus õige erinevaid asju, mis pälvisid teiste peades ja südametes nii ülimat poolehoidu kui ka mittemõistmist,  ning elasid oma elu õige erineval moel, kuid oma üksinduses olid nad teineteisele ka väga sarnased. Ei ole õrna aimugi, kas nad üksteisest ka midagi teadsid või arvasid, kuid minu maailma klappisid nad nii oma isikus kui loomingus ülimalt hästi ning nüüdsest räägivad neist vaid nende poolt loodu ning meenutused ja legendid.    

esmaspäev, 22. september 2014

Maiste unelmate teekonnad

Ilmar Raagi värske film "Ma ei tule tagasi" on 20. sajandi keskapiga mõjuka virtuaalse filosoofiavoolu mõttes väga eksistentsialistlik film, võib olla isegi eksistentsialistlikum kui "Hullumeelsus" ja kindlasti eksistentsialistlikum kui "Kevade", mis mõlemad on sellest ajast, kui kunstnike peades oli eksistentsialismil ja tema mõttekoel praegusest märksa enam ruumi.

esmaspäev, 8. september 2014

Freudi kahekõne mõjuka tundmatuga – intellektuaalse teatri mõjus seanss sadamateatris

Käisime järjekordse draamafestivali raames üleeile pärastlõunal sadamateatris Eric-Emmanuel Schmitti "Külalist" vaatamas. Üle mitme aja oli taas võimalus osa saada tugevasti filosoofilise sisu ja tekstiga lavaloost, milliseid eesti teatris aegajalt ikka etendatakse (varasemast meenub kõigepealt Madis Kõivu "Filosoofi päev"). Loo autoril on õnnestunud tükki kokku segada ülimalt tihe vaimne kontsentraat, kus läbipõimununa  paistavad pildikesed riikide, rahvaste, uskude ja suurmeeste ajaloost, keha-vaimu probleemist, eetikast, meditsiinist ja tont teab veel millest. Et etenduses oli mängust märksa suurem rõhk sõnal, siis seadis loo vaatajale tehtu mõistmiseks päris suuri nõudmisi, mida antud juhul soosis kindlasti tüki esitus laupäeva pärastlõunastel tundidel. Nii mängu kui selle sõnumi tõlgendamise keskseks küsimuseks oli Freudi tema elu ühel moraalses mõttes kõige keerulisema päeva õhtul külastanud isik. Hoolimata mitmekordsest küsimisest ei andnud tundmatu Freudile ega vaatajalegi enda isiku kohta suuremat selgust, pigem hoopis rohkem või vähem üllatavaid kokkusattumusi (Freudi minevikku ja tulevikku õige täpselt teadev ennustaja, maailma suurtes vaimsetes küsimustes hästi orienteeruv erudiit, gestapo tagaotsitav psühhiaatriahaiglast põgenenud patsient, tütrega tutvust otsiv meesterahvas).  Nähtule tagasi mõeldes tundub, et tundmatu võinuks olla ükskõik kes järgmistest (esitatud mitte tõenäosuse või tähtsuse järjekorras):
¤ Freudi unenägu
¤ Mefisto
¤ Freudi teadvuses toimuva rekonstruktsioon vaimust väljapoole
¤ Seesama Freudi alateadvuses toimuva kohta
¤ Jumal
¤ Juhuslikult (või siiski mitte nii väga) tema korterisse tunginud vaimuhaige
¤ Lihtsalt üks viinlane, kes nimetas ennast vist (?) Wolfgang O...-ks
¤ Näidendi autor oma fantaasiatega

Võimaluste galerii on õige muljetavaldav ning loomulikult määrab toimunud vestluste ja kogu tüki tähendust väga tublisti see, kes tundmatu nende hulgast oli või mitte. Mu enda valik kaldub kõige enam uskuma Freudi väljapoole keeratud kohtumist iseenda teadvusega, milles esitleti elatud elust lähtunud arutlust kurjast targa ja kavala Mefisto kuues.

PS. Rein Oja (Freud) ja Tõnu Oja (Tundmatu) tegid oma töö laval igati hästi ning muutsid autori mitmepalgelise sõnumi oma keerukuses kunstireeglite alusel kenasti hoomatavaks. 

esmaspäev, 1. september 2014

Ühiskondlik mehhaanika XV: haridus ja seda korraldav süsteem on sotsiaalset masinavärki loov, jooksutav ja taastootev ahelkäitumine

1. septembrit on Eestis minu mäletamist mööda kooliaasta alguse tõttu kõigi jaoks ikka kasvõi natuke eriliseks päevaks peetud. Eks sellele konkreetsele kuupäevale hariduse võimendamise rolli ajastamine ole viimase paari aastakümne jooksul ka erinevaid arvamusi tekitanud, kuid ühiskonna stabiilsuse märgina on seda viimastel aastatel järjest vähem kõigutada üritatud.

Kooli rolli ei ole üheski ühiskonnas võimalik üle hinnata, sest just see formaat toob iga inimese avaramasse sotsiaalsesse eksistentsi nii teadmiste ja oskuste omandamise kui teistega arvestamise mõttes, st muudab ta sotsiaalse masinavärgi täiemääraliseks elemendiks, kes edaspidi loob oma tegevusega uut sotsiaalsust talle sobivas/võimetekohases sotsiaalse eksistentsi sektoris.  Aegade jooksul on ühiskondade eneste komplitseerumisega ka koolid ja nende süsteemid järjest mitmekesisemaks muutunud. Mõnedki igihaljad haridusarusaamad on viimasel ajal uute paradigmade võrku jäänud, nt on teabekäibed muutunud järjest mahukamaks ja kiiremaks, mille tõttu tuleb üha rohkem õpitut peatselt unustada ja asendada uue arusaamaga sama asja kohta. Järjest lootusetum on otsida ja  meelde jätta kogu elu jaoks universaalseid kuldreegleid, mille kohaselt toimida igas olukorras, sest neid on tulnud asendama pidevalt uuenev seoste ja oletuste rida. Koolid ja koolitegevused kipuvad sarnaselt muudegi sotsiaalsete tegevustega järjest enam spetsialiseeruma nii konkreetsetes eesmärkides, vahendites kui tulemuste sotsiaalses tähenduses. Lasteaed ja vanadekodu on tänapäeval ka pigem haridus- kui hooldusasutused ning nende vahele jäävad armeed erinevaid akadeemiaid, seminare, lütseume, kursusi jms. Ka õppimise vajadus on nüüd järjest enam kogu elu kestev. Ei kuidagi ei õnnestu uutes ühiskondades piirduda kunagi õpitu tallele ja täitmisele jätmisega kogu eluks, selle asemel tuleb pidevalt tegelda sellega, kuidas õppida õppimist ja uute teadmiste hankimist.  Kuigi paljudes koolides osutavad õpetajad õppuritele jätkuvalt traditsioonilisel viisil tunnetusliku ja väärtuselise sotsialiseerimise teenust, on IT pealetung hariduseski massiivne, atraktiivne, seniseid harjumuse ja barjääre muutev ja küllap ka järjest tõhusam. Eks IT edu räägi ikka sellest, et on suutnud hästi tabada inimeste tunnetuslikke ja teisigi vajadusi ning võimaldab sotsiaalset masinavärki veelgi tehislikumaks ja masinlikumaks muuta. Räniarvutitel on siiani olnud üskkõik, kuidas nende tegevust kutsutakse, süsinikarvutitel ei ole selles suhtes sugugi nii tundetud, lisaks tahavad nad ikka ja jälle sotsiaalseid kooslusi tekitada, millest mõned saavad jätkuvalt teoks klassiruumides. Mida komplitseeritumaid sotsiaalseid masinavärke luua soovitakse, seda suuremaid nõudeid (ka hariduslikke) selle elementidele esitatakse ning seda nõuhoolikam tuleb olla masinavärgi toimimise korraldamisel.

Kui vaatame Eesti koolivärki, siis hoolimata ministri lennukast teatest maailma parimate hulgas olemisest, meil jätkub probleeme, ning need ei ole küsimused, kuhu nurka gloobus tõsta või mis värvi kardinad klassitoas võiks olla. Koolis ja kooliga toimuv peegeldab õige hästi meie ühiskonna masinavärgis toimuvat: liiga suur ja ebaühtlane koolivõrk ahistab meid endid; koolmeistri renomee ühiskonna kaptenisillal, koolidirektori kabinetis ja mitmel pool mujalgi on koolimaja väljanägemisest oluliselt väiksema tähtsusega probleem ning ebavõrdsus ühiskonnas annab endast selgesti märku mitut masti agressiivse käitumise ilmingutena haridussüsteemi erinevatel redelipulkadel. Siiski on heameel, et iidne õpetaja-õpilase suhe suudab jätkuvalt näidata oma mõjujõudu ja vältimatust ning rahvas on jätkuvalt tublisti vaimuvalgususku.
  

reede, 29. august 2014

Inimene XII – ole aga muudkui turul ja kauple pidevalt!

Turuühiskond on selle liikmetele õige nõudlik žanr, sest selle režissööride arvates tuleb selle erinevates sektsioonides kogu aeg end müüa, et saaks siit-sealt teistelt enda jaoks tarvilikku osta. Mõnikord kurdavad mõned turukorraldajad, et ah sa mait, turg moonutab tegelikkust ning seal toimuvat tuleks vajalikul moel sättida. Eks sellised arvamused pärine ikka läbiproovitud ideoloogilist lähenemist toetavast vaateviisist, et tegijail ikka mõnikord juhtub ja kõik muud alternatiivid toimunule olnuks veel hullemad. Pigem on niisuguse jutu taga ikka soov sotsiaalsele ruumile üht tegelikkust vormivat ideestikku peale suruda, st realiserida sootsiumis üks võim ja selle taga olev soovide ahel. Korralikult toimiva demokraatia tingimustes peaks need soovid sobima enamusele ühiskonnast, kuid kindlasti mitte kõigile. Uuema ühiskonnakorralduse kohaselt peaks võimalikult palju arvestama ka teistsuguseid soove, aga turg ei suuda ometi kõiki neid korraga teoks teha ning korratus turuplatsil häirib tugevasti kogu seda töös hoidnud sootsiumit. Turg loob küll turulisele mõnede asjade ajamisel vabadust turulolijate võimaluste raames, kuid samas takistab ikkagi neid tehinguid, mida teised turulised ei soovi mistahes põhjusel realiseeruda lasta. Siis võivadki platsi ilmuda taas turukorraldajad, kes sotsiaalse jõu instrumentidega sätivad platsil oma eesmärkide jaoks vajalikul moel olusid ja turul lastakse taas lärmitseda järgmise tõsiselt segava moonutuse ilmumiseni..   

teisipäev, 26. august 2014

Ühiskondlik mehhaanika XIV: maksud nii sotsiaalse masinavärgi kui inimeste omavaheliste suhete teenistuses

Äsja võttis üks Eesti partei heaks mõtteks muuta riigi senist maksukorraldust nõnda, et kuupalgalt alla 500 eurot ei tuleks tulumaksu enam võtta. Muutuse eesmärk olla ikka see, et parandada väiksema sisstulekuga inimeste toimetuleku võimalusi. Kuigi press võimendab peamiselt ettepaneku ja ka raha enda numeroloogilist külge, kumab ettepanekust õige selgesti ülestunnistus, et ühiskond ei toimi meil sellise keskkonnana, milles enamus täiskasvanud saab iseseisvalt kenasti hakkama ning saavad olulisel määral teostada ka oma elu eesmärgid end ümbritsevas sotsiaalses keskkonnas. Palju kommentaarijaid möönavad tänasel päeval vajadust ühiskonna senist maksukorraldust (ehk lõppkokkuvõttes ühiskonna võimaluste kättesaadavust) muuta, sest senine viis ei paista ikkagi ei kuigi sobiv ega ka jätkusuutlik olema. Samas on rohkem niisuguseid kommentaarijaid, kelle arvates on tegemist õige ootamatu ja liiga riskeeriva plaaniga, millega ühiskond ei tule pikas perspektiivis toime või langetab oluliselt oma kohanemisvõimet.  Kuigi otsesõnu kiputakse teemast rääkima ühiskonna toimimisest ja inimeste käitumise suunamisest arvude ja nendega seotud majanduslike seaduspärasuste keeles, ulatub juttude mõju päris vahedalt ometi eetikasse, st olemasoleva ühiskondliku korralduse vastuvõetava/vastuvõetamatu ebaõigluseni ning sellele reageerimiseni.

Vastava seaduse kohaselt on maks "seadusega või seaduse alusel valla- või linnavolikogu määrusega riigi või kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks".

Niisiis on maks igale ühiskonna liikmele pandud kohustus seadusega võimaldatud  teatud sotsiaalse käitumise eest tema käsutusse tulevatest sotsiaalsetest võimalustest osa ühiskonnale tagasi anda. Seega on õiguslikmajanduslikus mõttes tegemist tehinguga ühiskonna ning maksumaksja  vahel, kuid eetika vaatepunktist pealesunnitud altruismiga. Sotsiaalse funktsionalismi kohaselt on maksud ühiskonnale oluliseks endast lähtuvaks energiaallikaks, mis tekitab talle võimaluse enda omadusi eesmärgipäraselt seada. Et kvantitatiivne meelelaad on inimeste peades nende käitumise juhtijana järjest tugevam, siis mängivad nad ka järjest meelsamini nendi elu kujundavaid rahaga seotud arvumänge ja tõepoolest järjest enam on mäng sedavõrd veenev, et väljamõeldud reeglitega toimuvat sotsiaalset sebimist on hakatud pidama ainuvõimalikuks olemise viisiks.  Tõsiasi on see, et maksude kehtestamise ja kasutamisega tuleb olla väga hoolikas ja tähelepanelik, sest eksimused toovad ühiskonnale edenemise asemel kaasa taganemise ja stabiilsuse kao. Ühelt poolt on toimiv maksupoliitika on justkui sobiva ühiskonna ja tema liikmete omavahelise tööjaotuse ehe ilming, mis ühelt poolt vastab üksikliikme keskmisele isikustamata altruismi määrale ja teiselt poolt ühiskonna vajadusele kujundada arenguks sobivat keskkonda oma liikmete ümber. Teiselt poolt näitab koormise sobivust ka maksude laekumise määra ja selle suurendamiseks vajalike sunnimeetmete iseloom. Kuigi maksude käsitlemisel lähtutakse kõige raharinge loogikast ja seaduspärasustest, ei tohiks siiski unustada ka neid positsioone, mida maksupoliitika  peaks peegeldama ja realiseerima, st üksikisiku ja ühiskonna suhteid ja nende iseloomu. Maksuvabastus võib olla päris hea valmismisvõitluse vahend, kuid sisuliselt tähendab paraku ikkagi seda, et inimesed on ühise konna ehitamisel ikka õige ebavõrdses seisus ühes kõige sellest tulenevaga eetika (iseäranis inimväärikust puudutavas) ja õigluse vallas.

laupäev, 9. august 2014

Ühiskondlik mehhaanika XIII: väga suurte sotsiaalsete koosluste toimimise jäikus/paindlikkus on testimisel

Ukrainaga seotud vastasseis Venemaa ja lääneriikide vahel järjest süveneb ja mõlema poole astutavad sammud peegeldavad õige hästi seda, milline on mõlema poole sotsiaalse masinavärgi jäikus (või siis vastupidi, selle paindlikkus). Praegu näikse osapooled olema valinud võitlusformaadiks mängureeglid, kus suhteid blokeeritakse valikuliselt, ilma otseses sõjalises vastasseisus olemata. Niisugustes tingimustes võidabki mängu see, kelle sotsiaalne süsteem peab muutunud oludele paremini vastu ja näitab suuremat kohanemisvõimet. Lääneriikidel on mureks, mida peale hakata Venemaale seni müüdud keerukate ja ka mitte nii keerukate valmiskaupadega, viimasel omakorda läheb raskeks toorainete müügi ja ühiskonna liikmete heades tingimustes hoidmisega. Gigantses kohastumisülesandes seisavad vastamisi inimtegevuse mõttes kõrgeltdiferentseerunud ja üksikisiku väärtustamisel põhinevad ühiskonnad ühelt poolt ja tugeva tsentraliseeriva keskvõimuga füüsilisi argumente vägagi arvestav inimkooslus teiselt poolt. Küllap mängib selles vastaseisus suurt rolli just võimekus toime tulla üleminekuperioodiga väljakujunenud majandamisviisilt uuele stabiilsemale situatsioonile. Ei ole sugugi välistatud, et olukorra edasisel pingestumisel saab kohastumisvajadus järjest suurema tähtsuse ning võib hakata varjutama koguni tüli algset põhjust, st täiesti erinevaid arusaamu sellest, kuidas peaksid realiseeruma muutused märkimisväärselt suurtes sotsiaalsetes kooslustes. Seega oleme taas loo alguses tagasi, st suurte sotsiaalsete koosluste muutumise viis on neile endile (ja teinekord ka teistele) väga tähtis küsimus ning sellele reageerimise viis suuresti mõjutatud süsteemide jäikusest.     

reede, 8. august 2014

Globaalse küla ühes küljes pahandus muudkui kasvab

Õhtumaade suurimate sotsiaalsete koosluste läbikäimises on kummalised ajad, sest enda arvates absoluutselt õige asja ajamise nimel sätitakse üksteise suhtes käima järjest uusi piiranguid. Küllap on lootus vastaspoolt seniselt teelt tagasi meelitada, kuid õnneks ei paista asjaosalistel siiski tõsisemat tapamasinate käivitamise kirge olema. Kui möödunud sajandil tegid ühiskonnad isepäiseid tegusid inimkonna tulevase õnne retoorika lippude all, siis nüüdseks on inimeste õnn asendunud erinevate väärtuskomplektide vastaseisuks ning üksmeel inimkonna ja selle kõigi liikmete parima võimaliku käekäigu eest ei paista asjaosalistele kõige esimese tähtsusega tegutsemise motiiv olema. Sellest vaatepunktist on päris veider ja muidugi ka vanamoodne, et vastaspoolt tahetakse mõjutada toiduainete või elementaarse energiavarustuse katkestamisega. Niisuguste asjade plaanimine ja täideviimine räägib ikka sellest, et õhkkond globaalses külas halveneb ja ajaratas on tagasikäigul jõudnud kuskile 20. sajandi keskpaika ja iga inimese parim käekäik ei ole praegu paljudele enam küla koospüsimise eesmärk. 

laupäev, 2. august 2014

Madis Kalmeti eksistentsiaalse diloogia II osa – *Imede aasta" Jäneda tallis


Kui olin näinud "Imede aastat", Madis Kalmeti teist suveetendust,  siis jõudsin peatselt tõdemusele, et hoolimata välisest erinevusest on see ülesehituselt ja sügavamalt ideelt "Titanicu orkestriga" nii sarnane küll, et võiksid koos lausa diloogia moodustada. Need mõlemad lood on inimeksistentsist selle äärmuslikemas tingimustes. Kui Tapa raudteejaamas mängiti lugu õige kaasaegsete viinalembeste eluheidikute abiga, siis Jäneda tallis olid 1944. aasta augustis pisikese pererahva juurde sadanud 3 eesti sõjameest, kellel viinavõtmine oli väljakannatamatu pinge maandamise vahendiks. Nii raudteejaamas kui tallis olnutel oli kõigil enne kokkusaamist oma elu ja lugu ning lootused paremale tulevikule mitte kõige helgemad. Samuti oli mõlemas loos olemas olukorra kardinaalne mõjutaja – ühel juhul illusionist, teisel aga noor naine. Nad mõlemad tegid filosoofilises ja psühholoogilises plaanis suuresti sama asja, st hakkasid kolmele põhiolijale tekitama valikuid, mida algselt üldse polnud olemaski. Nende valikute ühiseks nimetajaks võiks olla "Minna või jääda?". Muidugi on "minna või jääda" ühelt poolt vana hea hamletliku valiku alavorm, kuid teiselt poolt tänaselgi päeval nii argiselt rõhuv, olgu tegemist valikuga minna mistahes sõidukiga kuhugile uude ellu või jääda Eestisse keerulistel aegadel (kasvõi 1944. aastal) oma elu jätkama. Meie moodsal isikut ja tema vabadust rõhutaval ajastul on see küsimus muudkui teravnenud ja kummitab meid järjest enam. Viimased paarkümmend aastat on siinmail tublisti domineerinud "minna" ehk "kaduda (siit)", aga kogukond vajaks sinu jäämist ja vastastikust tuge.  
Näitejate pakutud eksistentsiaalne retk ei olnud erienvalt loo pealkirjast välistest imedest küll kuigi pungil, aga ootamatult psühholoogilise tükiga said nad igati kenasti hakkama. Saatuslik naine oli mängitud kaunikesti lihtsameelsel (kuigi samas mitte sirgjoonelisel) moel, kuid niisugusena oli ta täiesti usutav. Siinkohal tasub meenutada, et loo kirjutaja ja lavastaja on meesterahvad, ju selline oligi nende jaoks tookordse noore naise portree ja valik. Heameel oli ei-mäletagi-kui-üle-pika-aja näha näitlemas Hans Kaldojat, ikka omal moel ja viisil.


neljapäev, 31. juuli 2014

Inimeksistentsi otsing Tapa räämas raudteejaamas

Eks teatritükke ole ju mitut masti ja suvised neist on tavaliselt ikka lõbusamad. Eile õhtul nähtud "Titanicu orkester" ei kuulu kindlasti lõbusamate hulka, aga seevastu usaldas Eesti teatrile tavatult palju vaatajat. Õigupoolest jättiski suure osa loo tõlgendusest vaataja otsustada. Ei juhtu just sageli, et astud etenduse järel saalist välja hea elamusega, aga küsid ometi "Millest õigupoolest see tükk siis ikkagi oli?" Mul võttis umbes umbes ööpäeva järele mõtelda ja selgusele jõuda, et lugu oli ikka sellest va teatrikunsti igihaljast küsimusest, mida inimene endast ikkagi kujutab. Väliselt oli seekordses ürituses valitud küsimuse vaagimiseks mõneti harjumuspäratum olukord, kus 4 a- või vähemasti hüposotsiaali (muide, sain sellest sõnast kuulda alles sel kevadel mõne arsti jutust) olid istutanud end ühte mahajäetud raudteejaama ning veeretasid seal lootusetult oma päevi parema rongi ootuses, millest saanuks kätte rohkem viina või ka midagi muud läikivat. Ükskord saabus aga hoopistükkis illusionist, kes kõrgelennulise jutu, muusika ja ebatavaliste ehk väikeste imeliste juhtumitega ajas kohalolnute senise arusaama ilmaelust hoopis sassi. Meelt prooviti parandada ja rassiti õppetükkide, filosoofilisema jutu ja imetegudega, kuid võitjana ehk siinsesse maisesse ellu jäänuna tuli niisugusest meeleparandusest välja vaid tsirkuseartist Doko (Guido Kangur etenduses). Ju ta pääses haihtumisest emakaru igatseva moraalset laadi siira kahetsuse tõttu ja kinnistab arusaama, et moraalimeele omamine on inimeseks olemiseks vältimatult vajalik. Aga haihtunuidki kehastanud tegid oma töö väga korralikult ja teatriime õige närusesse olukorda sattunud inimesest ning tema olemusest ja võimalustest oli taas juhtunud.

PS. Ja kunagi suursugune Tapa jaam oli tõesti väga räämas. Ollakse vist juba leppinud ja harjunud, et arvukad siinsed jaamad, mõisad, jt kunagised inimkonna uhked saavutused ei saa enam kuidagi käiku sisse. Teatraalid üritavad küll mõnedele surnud või koomas kohtadele kasvõi korrakski suvel etendustega mingit eluvaimu sisse tuua, aga eks see järjest rusuvamalt mõjub, et me ei suuda korralikult oma maal olevat väärtust korralikult hallata ja surnud hoonete kunagist eksistentsi püütakse sotsiaalses mälus värskendada nendes oleva kummalise originaalsuse esitamisega.   

teisipäev, 29. juuli 2014

Suvi 2014 – areng ja mäng

Kuigi väljas on viimastel päevadel olnud siinsele laiuskraadile harjumatult palav, on suvi ometi hakanud vältimatult allamäge veerema. Mõnede taimede varred (õitest kõnelematagi) on närbunult pruunid, puudelt sajab tasapisi lehti ja õhtud on juba kella kümnest päris hämarad.

Kui laulupeo ajal räägiti palju sellest, et eestlased on neid pidusid pidanud juba peaaegu 150 aastat ning nad kuuluvad meie identiteedi nurgakivide hulka, siis omamoodi üllatavgi, et teiste rahvaste mõned pojad tegelesid 19. sajandi teisel poolel hoopis teiste mõtetega, mis omal moel toetavad kogu tsiviliseeritud inimkonna arusaamu ilmaelust, kuid eesti keelde on need originaalsel kujul vahendatud alles õige hiljuti.   Pean silmas näiteks Charles Darwini traktaati "Liikide tekkimine" (esimest korda ilmunud 1859) ja Gottlob Frege "Aritmeetika aluseid" (esimest korda ilmunud 1884). Siis kui meie esiisad alustasid siinse laulukultuuri (ja ühes kõige sellest tuleneva) tsiviliseerimist, panid teised kirja oma hoolika mõtiskluse tulemused elusa paljususe ja arvu olemuse kohta. Ja pärast algset kirjapanekut läks veel päris kaua aega sõnumi eesti keelde panemisega. Nii et ega meil kerge pole inimmõtte kogumahtu isegi kuidagi viisi hallata, saati siis veel selle mastaapne avardaja olla. Samas loovad keel ja selle kõnelejad oma tegemistega ühe omailma, mis on kindlasti osa mainitud inimmõtte kogumahust.

Eks laulu- ja tantsupidugi ole ühed teatud sorti mängude konkreetsed ja paljudele väga köitvad ilmingud, mistõttu ei ole vist väga suur juhus, et mõned nädalad pärast mänge leiab mõte end sellelt rajalt, et ühiskondlik olemine ongi eeskätt üks mitmepalgeline mäng.  Ja selle mängu õnnestumine määrab palju sellest, kui õnnelikuks inimesed saavad end pidada. Johan Huizinga kirjutas juba 1930te lõpus, et inimese loomuseks on pigem olla mängiv inimene – homo ludens. Terve see tekst Akadeemia 1992. aasta numbrites on väga hea teejuht selleks, et mõista suurel määral me oleme kaasatud mängijatena erinevatesse mängudesse. Ja muidugi oli vägagi põnev kohtuda teistegi nendes Akadeemia numbrites olevate tekstidega ja tõdeda, kui palju on vaid paarikümne aasta muutunud meie vaimsed maastikud.

Sel suvel oleme ka tunnistajaks ühele heitlusele valgete meeste eneste seas, mille põhisisuks on valiku tegemine, milliseid mänge omavahel edasi mängida. Ühed ei taha enam mingeid uusi mänge, vana hea ähvardamismäng ühes selgete võitjate ja kaotajate selgitamise ja kehalise kehtestamisega oleks nende arvates ikka jätkuvalt parim elamise viis. Teised ei ole nonde mängudega enam kuigivõrd rahul ja tahaksid neid pigem ajaloo varakambritesse kindlale hoiule saata. Need teised tahaksid ikka selliseid mänge, kus rohkem võitjaid ja vähem karmilt kaotanuid. Eks näis, kas peale jääb juba aastatuhandeid või vaid mõned aastakümned toiminud mõtteviis ja nendele vastavad mängud ja teod?





reede, 4. juuli 2014

Sirp ülikooli olemusest ja riigikogulase eetika kanoniseerimisest

Tänane Sirp reflekteerib artiklitega kahte teemat, mis Eesti ühiskonna katlas juba mõnda aega rahuldava tulemuseta podisenud:
* Tartu ülikooli juhtimise professor Maaja Vadi ühes kaasautoritega vaatleb ülikooli sotsiaalse rolli teisenemist tänapäeval, mille üheks ilminguks on rahutus Eesti ülikoolides ja kihk seal midagi oluliselt muuta;
* Endine peatoimetaja Kaarel Tarand arvustab parlamendis paar nädalat tagasi valmis saanud ja juhatusele esitatud Riigikogu liikme eetikakoodeksi versiooni.

Viimastel nädalatel on Tartu ülikooli kontsentreeriva juhtimisreformi lõpetamise kava jõudnud mitmeid kordi ühiskonna olulisemate uudiste sekka. Mõneti isegi ootamatult on tõrked tekkinud reformi teoks saamise lõpusirgel ning välja on ilmunud nähtavad ja nähtamatud jõud reformi vastu.  Kui siiani on jäänud mulje, et probleemide taga on olnud pigem reformimeelsete juhtkondade ebapiisav selgitustöö erinevatel tasanditel ülikooli sees ja ühiskonnas laiemalt ning konkreetse asutuse demokraatia defitsiit, siis kõnealune Sirbi artikkel viib arutelu ühest asutusest hoopis laiemasse ülikooli kui niisuguse institutsionaalse tähenduse konteksti. Kindlasti on selline tema avardamine teretulnud ja loob pinnast üldisemaks aruteluks superkoolide tähtsusest moodsates sotsiaalsetes kooslustes. Nii mõnigi kord on Tartu ülikooli sisemise struktuuri arendamise arutelust jäänud mulje, et tegemist on ühe asutusesisese võimuvõitluse juhtumiga. Pärast Sirbi artikli lugemist näikse selle sõnumi konkreetsele juhtumile kohaldamisel protsesside liikumapanevaks jõuks olema samavõrd ka nõutusest tingitud institutsiooni rahulolematus olemasoleva eksistentsiaalse olukorraga. Mõneti ootamatult on autoritele ülikooli olemuseks tema sisemusest tuleva vastuolulise paradoksaalsusega toimetulek, mis siiski peaks kaasa aitama talle esitatud tõe genereerimisega seotud sotsiaalsete tellimuste tõhusale täitmisele. Eks nõnda paistavad asjad akadeemilistele kodanikele, kuid väljaspool olijate jaoks oleks eesmärgistus pigem vastupidine, st tõe (sageli ühiskondade jaoks oluliste küsimuste kujul) selgitamine innustab ülikoolis olijaid ka tekkivatest vastuoludest kergemini üle saama. Tubli osa artiklist arutleb selle üle, miks ülikoolide ja seal tegutsejate maine ei rahulda enam neid endidki. Kõik oleks tublisti parem, kui ülikoolidele antaks senisest palju rohkem raha ja neid ning neis tegutsejaid austataks palju enam. Mis võiks küll olla niisuguse devalveerumise taga? Ülikoolides arvatakse sageli, et ühiskonna niiditõmbajad ei mõista nende tegevuse tähtsust. Niiditõmbajad pidavat jällegi akadeemikutest arvama, et viimaste tõejanu raiskab liiga kergekäeliselt ja kasuta ühiskondade vaeva ja higiga kogutud rikkust. Ükskõik, kellel on õigus, vaimu ja võimu vastastikustes arvamustes on ikka ja jälle tunda usaldamatust teineteise suhtes. Eks selle usaldamatuse anatoomia vääri eraldi uurimist, kuid ühiskonna soov saada ülikoolide abil enda kohta teadmist vajab Eestis senisest kindlasti rohkem tähelepanu, sest seni kõrgeimalt väärtustatud rahvusvahelises tööjaotuses osalemine ei pruugi olla meie ühiskonnale mõistetav, jõukohane ja vastuvõetav. Mitte enam kuigi suure üllatusena kumab sellestki artiklist läbi raha totaalne võimu tunnustamine, millele peab alluma nii tõde kui selle püüdmine. Teadmised ja nendega seonduv on tänapäeva ühiskonnas üheks ostu-müügi universaalse suhte erijuhuks ning ülikoolidegi ülesandeks on sellega rahalises mõttes võimalikult edukalt tegelda. Kõik (või siis peaaegu kõik) muud argumendid allugu rahalise toimetuleku argumendile ja turuseadusele. Usk mistahes tõe relativiseerimisse rahasse pandud ekvivalentidele ongi toime tulnud sellega, et ülikoolides on vaja ümber teha struktuure, müüa paremini haridus- ja uurimisteenust ning jätta kõrvale igasugused sellised tegevused, mis ei kasvata kuskil ülikooli pangaarvetel rahanumbreid. Mõned küll kahtlevad selle religiooni õigsuses, kuid hetkel ei paista tõejumala juures küll kuskil arvestatavat alternatiivi sellele arusaamale. Ühiskonnad on nüüdseks oma ainuvõimalikus eksistentsiaalses rajas sedavõrd kindlad, et ei pea enam suuremat üksikvaimudele teinekord paistvast absoluutsest tõest. Pigem on kõik tõed suhtelised ja väärtustatud ühiskondlike jõudude staatika teatud konfiguratsioonidest. Ja superkoolid teenigu seda sotsisaalses staatikal põhinevat tunnetusviisi.
Kaarel Tarandi kriitika parlamentääride eetikakoodeksile ja selle autoritele on karm ja temale omaselt ühemõtteliselt selge. Eks tõesti mõned punktid koodeksis on deklaratiivsed, vastuolulised või pluralistlikus ühiskonnas teostamatud ning panevad esitatud kujul kogu ettevõtmise mõttekuse kahtluse alla. Aga ettekäändena arutada igihaljast eetika ja juura omavaheliste suhete seisu, sobivad koodeks ja refleksioonid sellele igati hästi. Moraalitegu on tehtud ja teinegi kord pahasti käituvatele parlamentääridele käsud ette antud, eks ole seda päris huvitav jälgida, kas dokument salatakse kohe maha või hakatakse teist kunagi ikkagi parlamentaarselt arutama ning mida dokumendi subjektidel ja objektidele kirjapandu kohta ka ütelda on.                          

reede, 6. juuni 2014

Lihtsameelsus saab kõigega hakkama

Juba mitu päeva käib Eestis meedias jutt, et Tartu ülikooli majandusteaduskonna teadlased on kindlaks teinud pedagoogilise suhte olemusliku muutumise. Muutuse põhisisu seisneb õppejõu-üliõpilase suhte muutumises kliendisuhteks ning sellega olla päri suhte mõlemad osapooled. Kunde kuningaks olemine toob kaasa teadmiste edasiandmise teedes uusi ja teinekord ootamatuidki käände. Juba eelmine haridusminister JAaviksoo muretses palju kooli ebahuvitavuse pärast ning loo alguses mainitud uuringus puututi kokku üliõpilastest klientide kurtmistega praeguste õpingute raskuse ja ebavajalikkuse kohta. Õpetajatel ei tasuks seejuures unustada, et teenuse suhtes on nad pigem selle vahendajad sootsiumilt  neile järgneva generatsiooni liikmetest klientidele, mis vabastab neid iidsest kasvatuslikust kohustusest enda eksistentsi hariduseks nimetatavasse vahendustegevusse olulisel määral loovutada. Küllap on siinne sotsiaalse unifitseerimise projekt teinud veel ühe pika sammu teel oma triumfile, sest veel üks vana erilise suhte valdkond on kaotamas oma erilisust teenuseosutaja-kliendi lepingulise suhte mallile. Viimase (ja rahanäolise kvantitatiivse juhtimiskorralduse) totaalsus on üha enam tõsisasi, mille vääramatuse tõsisem vaidlustamine toob suure tõenäosusega opositsionäärile kaasa täiesti demokraatlikult vähemasti mingisugusegi sotsiaalse piste. Unifitseeruvad ühiskonnad vajavad üha vähem püsivaid kompetentseid loovaid rolle, mille asemele tehakse ruumi ühelt poolt fikseeritud bürokraatlikele eeskirjadele ja juhtnööridele ühes vajaliku sotsiaalse kontrolliga ning klientide emotsionaalsele rahulolule. Emotsioonid ei ole paraku kuigi tõhus vahend ühiskondade eesmärgistatud ning suuri hävitavaid vastuolusid  vältivaks arendamiseks, nad sobivad õige hästi hoopis iidse bioloogilise olelusvõitluse ja isikliku eksistentsiaalse kimbatuse vältimise tööriistaks. Kliendi rahulolu tegijaks saamisel on paratamatu omadus teha maailma lihtsamaks ja endanäoliseks, mis omakorda sillutab teed vaimustava lihtsameelsuse vohamisele. Lihtsustavad ja ühtlustavad sotsiaalse eksistentsi viisid suudavad tõhusalt töötada stabiilsetes oludes, kuid senine kogemus usub rohkem ikka seda, et ilm muutub ning mõnikord juhtub see ootamatult.         

esmaspäev, 12. mai 2014

Ühiskondlik mehhaanika XII: Vanas maailmas jätkub rollide modelleerimise aeg

Eestis edeneb tasapisi uutmoodi (koos)elu seaduse meisterdamine; Euroopas võidab aasta tähtsaima meelelahutusürituse mees, kes esineb ebatavalise väljanägemisega naisena; Venemaal tahetakse nende ajaloolise õig(l)use tunnistamist naabruses elavate rahvaste elujärje korraldamisel ja vist ka ropendamise ning mitmesuguste soolisusega omapärade keelamist. "Mis toimub?", küsib nii vana, vahepealse kui uue meelega inimene. Ühiskondade kooslused ei kipu olema stabiilsed ega talu suuremat koormust, iseäranis ootamatust suunast. Koosluste rabedus kipub kergesti kanduma ka konkreetsetesse riikidesse ja kogukondadesse. Eks toimub sotsiaalsete konstruktsioone vahetus, kusjuures erinevates piirkondades erinevate kavade kohaselt. Miks konstruktsioone on vaja vahetada? Küllap ei pakkunud senised tugisambad enam piisavalt kindlust igapäevases elus toime tulekuks ja ohutunne teeb tuleviku suhtes närviliseks.
Venemaa soovib oma ühiskonda ja lähikonda taas jäika taristut, mis traditsiooniliselt tehakse rauast, puust ja kivist, mille vahele pressitakse nende loojad. Taristu tehakse ühe isiku vaate järgi ning ühiskonna ülesandeks on kõigepealt sobiv isik ja tema vaim leida ning seejärel visalt selles vaimus peituvalt vaimustunult teoks teha. Lääs soovib hoopiski veel enam avaldada isiklike vaimude mängumaid, sest igal vaimul on eriline võime ilmaelu tõlgendada ja tõlgenduse kohaselt suuremal või vähemal määral sättida, mis lisaks isiklikule rahuolule ja vabaduse illusioonile pakub sootsiumitele enam valikuid ja võimalusi nii probleemide lahendamiseks kui tulevikustsenaariumide leidmiseks. Vastasseis on põhimõtteline ja kompromiss keeruline, mida võimendab omakorda veel samas maailmas elamise ja järjest suureneva vastastikuse sõltuvuse paratamatus. Eesti on erinevate arusaamade piiril, kus viimased arengud on kandud meid küll tublisti lääne suunas, kuid ega raudse ja kindla taristu mõtteviis ei ole inimeste peadest hoopiski veel kadunud. Sestap on ka ideoloogiline lõhe ühiskonna ja tema juhtide peas jätkuvalt võimalik ning ainuke, mis suudab seda talitseda ja ravitseda, on usk eestluse püsimisse naabruskonna mistahes arengute tingimustes. Ei usu, et  kooselu ja soorollide vanad ja uued stereotüübid oleks nõnda mõjukad, et võiksid eesti taristut kangutada. Samuti kahtlen nende eesti ehtust tugevdavas võimes.


laupäev, 3. mai 2014

Raha kui sotsiaalse mälu mehhanism

Rahal ehk inimsuhete kvantifitseerijal on sootsiumites palju ülesandeid ning mitmekesine mõju õnne ja õnnetuse tekitamisel. Küllap loomise kaasnähuna on sellel ka sotsiaalset ja personaalset mälu konsolideeriv võimekus. Vaadake korraks laenu peale ning sealt paistab kohe, et tuleviku ostmine olevikku on tehing, mis sunnib laenajale mõneks peale õige tugevasti rahajuhitud käitumise, millest kõrvale astumisel üritab ühiskond kohe mõne oma tööriista abil eksinut valitud tee peale tagasi tuua.   

Meditsiin kui antropoloogia

Eestis on eelmise sajandi keskpaigast harjutud haigusi ja nende tõrjumisega tegeleva meditsiini sisulist poolt vaatlema bioloogia ehk ihus toimuva loodusteadusliku kirjelduse vaatepunktist. Ühelt poolt lisab see arstimisele tublisti enesekindlust olla objektiivne, vääramatu ja kooskõlas sellega, kuidas maailmas asjad tegelikult käivad (ehk peavad käima). Ja kui nõnda, siis surub see arusaam inimest tublisti raamidesse, mille olluseks on üks unistus kõige õigemast ja paremast ja eksisteerimise viisist, mis kutsustakse terviseks.

Niisugune suur algselt moraalsest alusest lähtuv meditsiini projekt on töötanud juba sajandeid ning diferentseerinud haigustena tuhandeid erinevaid ebasoovitavaid eksistentsi stsenaariume, millega inimestel (nii patsientide kui ravijatena, nii oma käitumisega seoses kui vältimatult) tuleb elu jooksul kokku puutuda, kuid millest soovitakse vabaneda nii pea, kui see vähegi võimalikuks osutub. Bioloogiline meditsiin on nende stsenaariumide identifitseerimisel ja korrigeerimisel olnud vägagi edukas, kuid loodusteadusele omaselt kipub see ülemäära klammerduna paratamatuse võrku ning olema pahur selle suhtes, mis jääb võrgust välja või lipsab sealt läbi.

Inimese vaim oma suuruses ja viletsuses saab paratamatusest küll tuge, aga seal on ruumi ka kiusatuseks õiendada sellega, mis ei toimu siin ilmas paratamatult,olgu siis olemuslikul alusel või konkreetsest teadmise defitsiidist tingituna. See kiusatus aitab hakkama saada teadmise defitsiidiga ning sunnib leidma käitumisi ja hoiakuid tundmatusega toime tulekuks. See viimane võtab hinges teinegi kord lummava usu vormi, mis on meditsiiniski mõjukas tegija, sh sealse antropoloogia sisustaja. 

kolmapäev, 30. aprill 2014

Ühiskondlik mehhaanika XI: kooselu täiendav seadustamine timmib ühiskonna jõudu oma liikmete üle

Tubli kolmandik riigikogulastest tuli hiljuti välja kooselu seaduse eelnõuga. Esimesel pilgul tundub ettevõtmine veider olema, sest meil on juba seadustatud abielulise kooselu viis ning paljud pidid vabaabielu eelistama oma elude korraldamisel just sellepärast, et mitte olla mähitud paragrahvide ahelasse. Selle seaduse kohaselt on kooselu õiguslikuks aluseks leping, mida tagatakse tavapärase juuranormide realiseerimise jõuga. Ei ole põhjust kahelda selles, et lepingulased on taas vallutamas üht olulist kohta ühiskonnas, kus inimesed üritasid omavahelisi asju korraldada suuresti iseenda arusaamade kohaselt. Algselt pidi vabaabielu olema ju üksikisiku vabaduse triumfi ilming, kuid nüüd on suur hulk rahvaesindajaid leidnud, et niisugune isikuvabaduse triumfeerimine ei ole ühiskonnale kaasa toonud kõikse paremaid tagajärgi ning vaja oleks olukorda (loomulikult ikka asjaosaliste hüvanguks ja nende õnne nimel) pisut sättida ja reguleerida. Eks mitmeastmelise nõudlikkusega kooselud ole sotsiaalse tegelikkuse levinud ilming ja nüüd tahetakse sellele ka paragrahvide rüü ümber panna. Küllap aitab see kaasa ka meie ühiskonna sotsiaalse kangisüsteemi edendamisele, sest pakub inimestele sotsiaalsete tingimuste mõttes abielust pisut lahjemat kooselu võimalust ning küllap uuristab see veelgi traditsioonilise perekonna kõikuvaid bastione.

laupäev, 15. märts 2014

Eesti riik olgu peaministri nägu?

Käimasoleva valitsusralli ajal on päris palju kordi olnud võimalik asjasse segatud tähtsate meeste suust kuulda, et üht või teist asja tulevase valitsuse ja selle tegemiste kohta  tuleb küsida peaministrikandidaadi käest, sest tema teab ja otsustab. Ka rallile stardipaugu andnud eelmine peaminister rõhutas korduvalt, et ta ei soovi uue valitsuse tegemise kohta tänaseks päevaks juba lahkunud peaministrikandidaadile mingeid soovitusi anda, sest see segab tal oma soovi kohaselt asjade seadmist. Eks selliseid arvamusi võib esitada erinevatel kaalutlustel (nt soovimatusest end avalikult positsioneerida), kuid demokraatia kahanemise selged märgid on need paraku ikkagi ja kõnele seda keelt, et riigimetsa puude latvades kohiseb taas  vanas heas taluperemeeste 'mina kamandan siin'  vaimus.

Eesti võimulaval tuleb peaosadesse mitte kuigi ammu lavakunstikoolist tulnud tegutsejaid

Praegune valitsusremont saab üsna kindlasti  tänuväärt materjaliks selle kohta, kuidas teatud poliitrühmituste mõnede mõjukamate liikmete hinges olnud rahutus (või isegi võimu lõhnast tulenev kärsitus) nakatas ka kaasvõitlejaid ning konverteerus üllatuslikult olukorraks, kus luuavarrest tuli pauk. Küllap iseloomustab praegu toimuvat ka see, et riigilaeva juhthoobade juurde pääsevad taas uue generatsiooni tegelased, kuigi eelmine 50-60aastaste põlvkond ei ole veel kuigi eakas ja võiks veel aastaid poliitlaval domineerivalt möllata. IRLis hakkasid nad juba mõnda aega tagasi järjest enam sirmi taha nihkuma, sooviga kardinalide kombel mängu juhtida. Nüüd kipub sama olukord  juhtuma sünnipärase võimuparteiga, kus isegi mõnel vanemates 40ndates olijal osutub võimalikuks vaid sirmi tagant näitemängu tegijaid seirata ja midagi neile ka sosistada. Eks sedalaadi režiiga ole ikka see mure, et lavavalguses olijad saavad varem või hiljem ühel hetkel aru, et nad ei pea laval olles tegelikult sirmi tagant tulevaid suuniseid täitma ja võivad poliitmängu ikka märksa enam oma tahtmist mööda etendada. Eks tähtis roll ole mängu selles vaatuses muidugi riigiisal, aga temagi roll on sirmitagust päritolu ning ta ei tea, kas uskuda rohkem sealt kostuvat või seda, mis otse lavalt paistab. Eks kui teatrimajas napib energiat ja värskust, siis nooruse tulek igati teretulnud. Kui nad peavad rõõmsameelselt täitma vaakumit ning realiseerima vanemate olijate soove ja ihasid, siis aetakse asja traditsioonilisel suure ja väikese Peetri moel. Kõik see teatrimaja värk on muidugi põnev, kuid see ei tohiks publikule ohtlikuks muutuda, kelle piletirahaga on kogu üritus ikkagi käima pandud.     

Ukraina – praeguse maailma toimimise lakmustest

Tõepoolest, Ukrainas ja selle ümber toimuv näitab suurepäraselt seda, kuidas valgete meeste kogukonnad omavahel asju ajavad. Asjajamiste taga olevad arusaamad on üpriski erinevad alates sõja pidamise ja vastastikuse tapmise vajalikkusest kuni ükskõiksuseni välja. taganjärgi targana võib öelda, et 1985–2005 oli üks tõeline ideaalidesse uskumise aeg, kus ühiskonnad olid valmis oma üksikliikmetele suurt vabadust pakkuma ning uusi sotsiaalseid olusid suurema hirmutas proovima. Nüüdseks ei juleta eelmisi loosungeid küll veel päris minema visata, kuid nende all keerab enamus ühiskondi oma raamide loksuvaid kruvisid ometi muudkui koomale. Ja need kinnikeeratud raamid on erinevatel riikidel õige erinevad. Ilmsesti kõige kontrastsem muutus paistab välja Venemaa raamist, millel küll on veel siin seal katteks isikut rõhutavate väärtuste võõpa, kuid järjest enam paistavad sealt välja raskepärased punasest kivist kõrged seinad. Euroopa on oma õige õhukeste müüridega kõhklustes, kas need ikka teevad oma tööd sisemise korrastuse loomiseks ja välise surve kinnihoidmiseks. USA on juba mõni aasta tagasi aktiveerinud oma müüripoliitikat, millest üks osa seostub nende  paksendamisega ning teine jälle uute seinamaterjalide otsimise ja kasutusevõtuga. Ja nüüd on müürseppadel võimalik ja isegi tarvilik Ukrainas oma oskused mängu panna ning eks lähinädalad näita, millised saavad olema nende ühiskonna seinad, kas minnakse ikka vanu kõikuvaid müüre lõhkuma ja uusi meisterdama või jõuavad nad enne varisemist siiski kellelegi kaela sadada.    

neljapäev, 6. märts 2014

Isikuautonoomia ulatuse kaks määrajat

Ühelt poolt määrab isikuautonoomia sisu ehk isiku vabaduse see, mille vahel tema teadvuses üldse valida on ning teiselt saab eelmisest füüsilises ja sotsiaalses ruumis realiseeruda üksnes see, milleks neis, st keskkondades, on olemas tagavad tingimused.   

reede, 28. veebruar 2014

Veebruarimasendus ja ideoloogiline pohmakas

Veebruari lõpp on Eesti ühiskondlikus teaduvuses olnud üks vilets aeg, kus ilma on teinud negatiivsed noodid, mis kokkuvõttes hakkavad mõnedes vaimudes juba masenduse mõõtu välja andma. Olümpiamängude kesine saak käivitas diagnostikalaine meie spordisüsteemis, mida käredamate arvamuste kohaselt tuleks pigem süsteemituseks pidada. Riikliku kriitikaministeeriumina tegutsev riigikontroll tuvastas kahe järjekordse kunagise eduloo (e-tervise andmebaasid ja pensionisambad) kuulsusetut seisu. Presidendi aastapäeva kõne kõlas vaata et itkuna, et rahva lõppemine on juba silmnähtavas kauguses ning polegi enam mingit lootust ühiskonda toita piisava koguse värske oma verega ning pääseteedeks on vaid kiire haridus-, haldus- ja pensionireform ühes inimeste korralikeks tervisekäitujateks hakkamisega, millest esimene ja teine on paraku vaid paarkümmend aastat kestnud viljastavate tingimuste vältimatu surve ilming ning kolmas ja neljas vist meie uus demograafiaprogramm, mis kõige paremal juhul pakuvad finaali pisikest ajatamist. Eks see kõik kõla kuidagi vastuoluliselt tormava tehnoloogia ajastul, kus masinad muutuvad küll järjest võimekamateks, kuid inimesed peavad töötama palehigis järjest kauem, kõige parem surmani välja. Samas ei leia noor generatsioon kuidagi oma väljundit sellesse ühiskonda, kust nad on pärit ning kuhu nad võiks kuuluda. Selle asemel, et tunnistada, et viimaste aastate elu juhtinud ideoloogiatel on õnnestunud kiirete tempodega rahvuse hääbumise juba peaaegu silmside kaugusele tuua, leitakse aga uusi samade ideoloogiate õigustamise ja praktiseerimise viise, kaalutlemata põhjalikumalt nende mõju rahva elujõule. Kui sisemaisele ebakindlusele lisada veel hirm praegu Ukrainas ja selle ümber toimuva ees, siis on nakkava sotsiaalse masenduse ilmumine mitte kuigi üllatav. Igal juhul ei tasu ideoloogiaid inimeste elus ülimateks pidada: kui nad on väärtuse ja tegususe kaotanud, siis on mõistlik lasta neil rahulikul moel sotsiaalsesse jäätmekäitlusesse siseneda.          

pühapäev, 9. veebruar 2014

Ühiskondlik mehhaanika X: sotsiaalse tiheduse (social density) kasvatamine

Hoolimata oma elementidele, s.o inimestele, järjest suurema vabaduse pakkumisest, mis võiks neid meelitada rohkem omaette väikeste saarekestena olema,  kipuvad sotsiaalsed keskkonnad hoopis järjest tihenema. Küllap olid külad sotsiaalse keskkonna esimesed reproduktiivsest paratamatusest välja pääsenud tihenemised, neist järgmise sammuna edasi tulevad linnad, kuhu on mõnikord õnnestunud ruutkilomeetrile püsivalt eksisteerima saada kümneid tuhandeid inimesi (ehk mõned inimesed 100 ruutmeetrile). Eks lühiaegselt saab tihedust veelgi suurendada ning suured staadioniüritused ja sõjad ole selle konkreetsed näited. Ses mõttes on olümpiamängud lisaks inimese kui üksikindiviidi võimekuse piiride selgitamise ülesandele kindlasti üheks võimaliku sotsiaalse tiheduse lae selgitamise testiks. Lisaks inimeste arvule maabub olümpiamängudele veel järjest unelmalisemad kogused raha, korrastatud vahendeid, organiseeritud sündmusi ja muljeid. Siiski ei kannata inimesed väga suure sotsiaalse tiheduse käes kaua olla ning tahavad peatselt pärast sinna sattumist sealt taas kiiresti pääseda. Aga pikemas perspektiivis liiguvad nad ometi üha enam kokku ja normaalse sotsiaalse tiheduse statistilised näitajad kasvavad pidevalt. Üle ilma levinud internet võiks omada ju tihendamisvastast võimet, aga hetkel on see siiski oma ebaühtlase paiknemise ja kättesaadavuse tõttu ikkagi pigem sotsiaalne tihendaja.        

reede, 24. jaanuar 2014

Ühiskondlik mehhaanika XI: inimeste käitumine vedelkultuurides

Mõned päevad tagasi andis ERR siin-seal teada, et meid väisab poola päritolu maailma 1. suurusjärgu mõtleja Zygmunt Bauman ning diskuteerib ühel õhtul kirjanike ees Rein Rauaga selle ilma asjadest. ZBaumani kuulsate mõtete hulka kuulub arusaam sellest, et modernism ei ole meil sugugi veel läbi ning tänapäeval on see võtnud hoopis vedela vormi (liquid modernity). Kuulus külaline näikse ühiskonnas toimuva mõistmisel olema õige mehhaanikalembene, sest moodsas ühiskonnas toimuv on tema arvates sarnane vedeliku käitumisega ning Valner Valme intervjuu alguses kirjeldab ta praegu ühiskondade ebastabiilsust ja kiireid muutumisi kahe vastandliku ( korratust ja korda tekitava) jõu pideva vastasmõju ilminguna. Elu on ju veest pärit, ei ole siis ime, et ta sinna kasvõi mõtetes aeg-ajalt tagasi pürib. Juhtugu see sis kasvõi ainult mõtetes, kus metafoori (modernism) täpsustatakse veel teise metafooriga (vedel).

esmaspäev, 13. jaanuar 2014

Ühiskondlik mehhaanika IX: meedium ja meedia

Füüsikaline ja sotsiaalne maailm on sarnased ka selles mõttes, et neid täitvad põhiollused mõjutavad suuresti nende asujate liikumise võimalikkust üldisemalt ning liikumise konkreetsemat suunda ja kiirust. Füüsikutele on juba päris hästi selge see, mis saab teatud algtingimuste korral juhtuma suuremate asjadega looduslikus ruumis, sotsioloogidel on samas ennustuskindlus olemas märksa väiksema valiku sotsiaalsete kehade ja olude käitumise ennustamiseks. Küllap on viimane tingitud sotsiaalsete kehade täiendavatest omadustest, mis ei ole sedavõrd ühemõttelised liikumise määratlejad kui keha mass või väline kuju. Märksa mõistatuslikum ja suurt fantaasiavõimet nõudev on loodusteadlastele kõige pisemate osakeste käitumine ning selle kirjeldamine. Sotsiaalse maailma mõistmisel näikse olukord olema pigem vastupidine, st suurte inimeste koosluste käitumist on üksisikutega võrreldes pikemas ajaperioodis märksa raskem ennustada.

Sotsiaalse ruumi oluliseks täitjaks on informatsioon keelemärkidesse kätketud sõnumite kujul. Nende märkide alusel näikse sotsiaalsed kehad omama vähemasti mõnedel juhtudel võimekust teha valikuid ühe või teise liikumise vahel, mis laseb neil korrata juba varem läbi tehtud reise või võtta ette hoopis uusi. Inimeste sotsiaalses ruumis paigutusid märgid algselt eeskätt helidena õhuvõnkumistesse, seejärel pikka aega kirjana paberile  ning tänapäeval järjest enam numbritena kuskile elektrisse. Loodusliku maailma päritolu õhuvõnkumised, paber ja elekter osutusid sobivateks sotsiaalse eetri ehk meediumina, kuid kollektiivse mõistuse edenenmisel ei ole üldsegi välistatud mõne uue tõhusa sotsiaalse keskkonna loomine. Meediumi sisustab meedia, millest üht osa on hakatud ajakirjanduseks kutsuma. Meedia on tänapäeval tähtis asi, paljude arvates lausa kõige suurema globaalse võimu omanik olemasolevas sotsiaalses maailmas, mis suudab sotsiaalseid üksusi liikuma panna ja liikumise omadusigi kujundada. Meedia on tema loojate nägu ning realiseerib enamuse sotsiaalsete üksuste arvates  konkreetsele ajale sobivat alalhoidlikkuse ja uudishimu tasakaalu. Küllap oli möödunud sajandi teine pool taas üks inimkonna uudishimu kõrgaeg, kus hävitati innukalt kivinenud arusaamu ja oldi valmis võimalusi andma kõiksugu uutele võimalustele, mis vaid inimestele pähe tuli ja üksikisiku vabadus toitis. Tänasel päeval ollakse tasakaaluga märksa ettevaatlikumasse aega jõudnud, kus tahetakse küll jätkuvalt pidevat uuenemist, kuid kõneviis selle kirjeldamisel on liigagi sageli oletav. Eks need oletused väljenda suurt kiusatust uudishimu järele, mida piirab omakorda teadmatus ja sellest tuleneb igipõline eksistentsiaalne hirm.    

reede, 3. jaanuar 2014

2013

See oli üks uute (või ka vanade) teede otsimise aasta nii suuremates sotsiaalsetes kooslustes kui ka näiteks mul endal. Riikides ja nende gruppides on järjest rohkem näha võimu ja ühiskonna juhtimise tsentraliseerimise püüdu ning üks ideoloogia (üksikinimese vabadus on püha) on asendumas teisega (ühiskonna ehk meie kõigi käekäik on püha). Ühiskondade ideoloogia/funktsionaalsuse vahekorrad kippusid ja kipuvad ilmsesti ka sel aastal liikuma pigem viimase kasuks.