reede, 28. veebruar 2014

Veebruarimasendus ja ideoloogiline pohmakas

Veebruari lõpp on Eesti ühiskondlikus teaduvuses olnud üks vilets aeg, kus ilma on teinud negatiivsed noodid, mis kokkuvõttes hakkavad mõnedes vaimudes juba masenduse mõõtu välja andma. Olümpiamängude kesine saak käivitas diagnostikalaine meie spordisüsteemis, mida käredamate arvamuste kohaselt tuleks pigem süsteemituseks pidada. Riikliku kriitikaministeeriumina tegutsev riigikontroll tuvastas kahe järjekordse kunagise eduloo (e-tervise andmebaasid ja pensionisambad) kuulsusetut seisu. Presidendi aastapäeva kõne kõlas vaata et itkuna, et rahva lõppemine on juba silmnähtavas kauguses ning polegi enam mingit lootust ühiskonda toita piisava koguse värske oma verega ning pääseteedeks on vaid kiire haridus-, haldus- ja pensionireform ühes inimeste korralikeks tervisekäitujateks hakkamisega, millest esimene ja teine on paraku vaid paarkümmend aastat kestnud viljastavate tingimuste vältimatu surve ilming ning kolmas ja neljas vist meie uus demograafiaprogramm, mis kõige paremal juhul pakuvad finaali pisikest ajatamist. Eks see kõik kõla kuidagi vastuoluliselt tormava tehnoloogia ajastul, kus masinad muutuvad küll järjest võimekamateks, kuid inimesed peavad töötama palehigis järjest kauem, kõige parem surmani välja. Samas ei leia noor generatsioon kuidagi oma väljundit sellesse ühiskonda, kust nad on pärit ning kuhu nad võiks kuuluda. Selle asemel, et tunnistada, et viimaste aastate elu juhtinud ideoloogiatel on õnnestunud kiirete tempodega rahvuse hääbumise juba peaaegu silmside kaugusele tuua, leitakse aga uusi samade ideoloogiate õigustamise ja praktiseerimise viise, kaalutlemata põhjalikumalt nende mõju rahva elujõule. Kui sisemaisele ebakindlusele lisada veel hirm praegu Ukrainas ja selle ümber toimuva ees, siis on nakkava sotsiaalse masenduse ilmumine mitte kuigi üllatav. Igal juhul ei tasu ideoloogiaid inimeste elus ülimateks pidada: kui nad on väärtuse ja tegususe kaotanud, siis on mõistlik lasta neil rahulikul moel sotsiaalsesse jäätmekäitlusesse siseneda.          

pühapäev, 9. veebruar 2014

Ühiskondlik mehhaanika X: sotsiaalse tiheduse (social density) kasvatamine

Hoolimata oma elementidele, s.o inimestele, järjest suurema vabaduse pakkumisest, mis võiks neid meelitada rohkem omaette väikeste saarekestena olema,  kipuvad sotsiaalsed keskkonnad hoopis järjest tihenema. Küllap olid külad sotsiaalse keskkonna esimesed reproduktiivsest paratamatusest välja pääsenud tihenemised, neist järgmise sammuna edasi tulevad linnad, kuhu on mõnikord õnnestunud ruutkilomeetrile püsivalt eksisteerima saada kümneid tuhandeid inimesi (ehk mõned inimesed 100 ruutmeetrile). Eks lühiaegselt saab tihedust veelgi suurendada ning suured staadioniüritused ja sõjad ole selle konkreetsed näited. Ses mõttes on olümpiamängud lisaks inimese kui üksikindiviidi võimekuse piiride selgitamise ülesandele kindlasti üheks võimaliku sotsiaalse tiheduse lae selgitamise testiks. Lisaks inimeste arvule maabub olümpiamängudele veel järjest unelmalisemad kogused raha, korrastatud vahendeid, organiseeritud sündmusi ja muljeid. Siiski ei kannata inimesed väga suure sotsiaalse tiheduse käes kaua olla ning tahavad peatselt pärast sinna sattumist sealt taas kiiresti pääseda. Aga pikemas perspektiivis liiguvad nad ometi üha enam kokku ja normaalse sotsiaalse tiheduse statistilised näitajad kasvavad pidevalt. Üle ilma levinud internet võiks omada ju tihendamisvastast võimet, aga hetkel on see siiski oma ebaühtlase paiknemise ja kättesaadavuse tõttu ikkagi pigem sotsiaalne tihendaja.