laupäev, 15. märts 2014

Eesti riik olgu peaministri nägu?

Käimasoleva valitsusralli ajal on päris palju kordi olnud võimalik asjasse segatud tähtsate meeste suust kuulda, et üht või teist asja tulevase valitsuse ja selle tegemiste kohta  tuleb küsida peaministrikandidaadi käest, sest tema teab ja otsustab. Ka rallile stardipaugu andnud eelmine peaminister rõhutas korduvalt, et ta ei soovi uue valitsuse tegemise kohta tänaseks päevaks juba lahkunud peaministrikandidaadile mingeid soovitusi anda, sest see segab tal oma soovi kohaselt asjade seadmist. Eks selliseid arvamusi võib esitada erinevatel kaalutlustel (nt soovimatusest end avalikult positsioneerida), kuid demokraatia kahanemise selged märgid on need paraku ikkagi ja kõnele seda keelt, et riigimetsa puude latvades kohiseb taas  vanas heas taluperemeeste 'mina kamandan siin'  vaimus.

Eesti võimulaval tuleb peaosadesse mitte kuigi ammu lavakunstikoolist tulnud tegutsejaid

Praegune valitsusremont saab üsna kindlasti  tänuväärt materjaliks selle kohta, kuidas teatud poliitrühmituste mõnede mõjukamate liikmete hinges olnud rahutus (või isegi võimu lõhnast tulenev kärsitus) nakatas ka kaasvõitlejaid ning konverteerus üllatuslikult olukorraks, kus luuavarrest tuli pauk. Küllap iseloomustab praegu toimuvat ka see, et riigilaeva juhthoobade juurde pääsevad taas uue generatsiooni tegelased, kuigi eelmine 50-60aastaste põlvkond ei ole veel kuigi eakas ja võiks veel aastaid poliitlaval domineerivalt möllata. IRLis hakkasid nad juba mõnda aega tagasi järjest enam sirmi taha nihkuma, sooviga kardinalide kombel mängu juhtida. Nüüd kipub sama olukord  juhtuma sünnipärase võimuparteiga, kus isegi mõnel vanemates 40ndates olijal osutub võimalikuks vaid sirmi tagant näitemängu tegijaid seirata ja midagi neile ka sosistada. Eks sedalaadi režiiga ole ikka see mure, et lavavalguses olijad saavad varem või hiljem ühel hetkel aru, et nad ei pea laval olles tegelikult sirmi tagant tulevaid suuniseid täitma ja võivad poliitmängu ikka märksa enam oma tahtmist mööda etendada. Eks tähtis roll ole mängu selles vaatuses muidugi riigiisal, aga temagi roll on sirmitagust päritolu ning ta ei tea, kas uskuda rohkem sealt kostuvat või seda, mis otse lavalt paistab. Eks kui teatrimajas napib energiat ja värskust, siis nooruse tulek igati teretulnud. Kui nad peavad rõõmsameelselt täitma vaakumit ning realiseerima vanemate olijate soove ja ihasid, siis aetakse asja traditsioonilisel suure ja väikese Peetri moel. Kõik see teatrimaja värk on muidugi põnev, kuid see ei tohiks publikule ohtlikuks muutuda, kelle piletirahaga on kogu üritus ikkagi käima pandud.     

Ukraina – praeguse maailma toimimise lakmustest

Tõepoolest, Ukrainas ja selle ümber toimuv näitab suurepäraselt seda, kuidas valgete meeste kogukonnad omavahel asju ajavad. Asjajamiste taga olevad arusaamad on üpriski erinevad alates sõja pidamise ja vastastikuse tapmise vajalikkusest kuni ükskõiksuseni välja. taganjärgi targana võib öelda, et 1985–2005 oli üks tõeline ideaalidesse uskumise aeg, kus ühiskonnad olid valmis oma üksikliikmetele suurt vabadust pakkuma ning uusi sotsiaalseid olusid suurema hirmutas proovima. Nüüdseks ei juleta eelmisi loosungeid küll veel päris minema visata, kuid nende all keerab enamus ühiskondi oma raamide loksuvaid kruvisid ometi muudkui koomale. Ja need kinnikeeratud raamid on erinevatel riikidel õige erinevad. Ilmsesti kõige kontrastsem muutus paistab välja Venemaa raamist, millel küll on veel siin seal katteks isikut rõhutavate väärtuste võõpa, kuid järjest enam paistavad sealt välja raskepärased punasest kivist kõrged seinad. Euroopa on oma õige õhukeste müüridega kõhklustes, kas need ikka teevad oma tööd sisemise korrastuse loomiseks ja välise surve kinnihoidmiseks. USA on juba mõni aasta tagasi aktiveerinud oma müüripoliitikat, millest üks osa seostub nende  paksendamisega ning teine jälle uute seinamaterjalide otsimise ja kasutusevõtuga. Ja nüüd on müürseppadel võimalik ja isegi tarvilik Ukrainas oma oskused mängu panna ning eks lähinädalad näita, millised saavad olema nende ühiskonna seinad, kas minnakse ikka vanu kõikuvaid müüre lõhkuma ja uusi meisterdama või jõuavad nad enne varisemist siiski kellelegi kaela sadada.    

neljapäev, 6. märts 2014

Isikuautonoomia ulatuse kaks määrajat

Ühelt poolt määrab isikuautonoomia sisu ehk isiku vabaduse see, mille vahel tema teadvuses üldse valida on ning teiselt saab eelmisest füüsilises ja sotsiaalses ruumis realiseeruda üksnes see, milleks neis, st keskkondades, on olemas tagavad tingimused.