esmaspäev, 12. mai 2014

Ühiskondlik mehhaanika XII: Vanas maailmas jätkub rollide modelleerimise aeg

Eestis edeneb tasapisi uutmoodi (koos)elu seaduse meisterdamine; Euroopas võidab aasta tähtsaima meelelahutusürituse mees, kes esineb ebatavalise väljanägemisega naisena; Venemaal tahetakse nende ajaloolise õig(l)use tunnistamist naabruses elavate rahvaste elujärje korraldamisel ja vist ka ropendamise ning mitmesuguste soolisusega omapärade keelamist. "Mis toimub?", küsib nii vana, vahepealse kui uue meelega inimene. Ühiskondade kooslused ei kipu olema stabiilsed ega talu suuremat koormust, iseäranis ootamatust suunast. Koosluste rabedus kipub kergesti kanduma ka konkreetsetesse riikidesse ja kogukondadesse. Eks toimub sotsiaalsete konstruktsioone vahetus, kusjuures erinevates piirkondades erinevate kavade kohaselt. Miks konstruktsioone on vaja vahetada? Küllap ei pakkunud senised tugisambad enam piisavalt kindlust igapäevases elus toime tulekuks ja ohutunne teeb tuleviku suhtes närviliseks.
Venemaa soovib oma ühiskonda ja lähikonda taas jäika taristut, mis traditsiooniliselt tehakse rauast, puust ja kivist, mille vahele pressitakse nende loojad. Taristu tehakse ühe isiku vaate järgi ning ühiskonna ülesandeks on kõigepealt sobiv isik ja tema vaim leida ning seejärel visalt selles vaimus peituvalt vaimustunult teoks teha. Lääs soovib hoopiski veel enam avaldada isiklike vaimude mängumaid, sest igal vaimul on eriline võime ilmaelu tõlgendada ja tõlgenduse kohaselt suuremal või vähemal määral sättida, mis lisaks isiklikule rahuolule ja vabaduse illusioonile pakub sootsiumitele enam valikuid ja võimalusi nii probleemide lahendamiseks kui tulevikustsenaariumide leidmiseks. Vastasseis on põhimõtteline ja kompromiss keeruline, mida võimendab omakorda veel samas maailmas elamise ja järjest suureneva vastastikuse sõltuvuse paratamatus. Eesti on erinevate arusaamade piiril, kus viimased arengud on kandud meid küll tublisti lääne suunas, kuid ega raudse ja kindla taristu mõtteviis ei ole inimeste peadest hoopiski veel kadunud. Sestap on ka ideoloogiline lõhe ühiskonna ja tema juhtide peas jätkuvalt võimalik ning ainuke, mis suudab seda talitseda ja ravitseda, on usk eestluse püsimisse naabruskonna mistahes arengute tingimustes. Ei usu, et  kooselu ja soorollide vanad ja uued stereotüübid oleks nõnda mõjukad, et võiksid eesti taristut kangutada. Samuti kahtlen nende eesti ehtust tugevdavas võimes.


laupäev, 3. mai 2014

Raha kui sotsiaalse mälu mehhanism

Rahal ehk inimsuhete kvantifitseerijal on sootsiumites palju ülesandeid ning mitmekesine mõju õnne ja õnnetuse tekitamisel. Küllap loomise kaasnähuna on sellel ka sotsiaalset ja personaalset mälu konsolideeriv võimekus. Vaadake korraks laenu peale ning sealt paistab kohe, et tuleviku ostmine olevikku on tehing, mis sunnib laenajale mõneks peale õige tugevasti rahajuhitud käitumise, millest kõrvale astumisel üritab ühiskond kohe mõne oma tööriista abil eksinut valitud tee peale tagasi tuua.   

Meditsiin kui antropoloogia

Eestis on eelmise sajandi keskpaigast harjutud haigusi ja nende tõrjumisega tegeleva meditsiini sisulist poolt vaatlema bioloogia ehk ihus toimuva loodusteadusliku kirjelduse vaatepunktist. Ühelt poolt lisab see arstimisele tublisti enesekindlust olla objektiivne, vääramatu ja kooskõlas sellega, kuidas maailmas asjad tegelikult käivad (ehk peavad käima). Ja kui nõnda, siis surub see arusaam inimest tublisti raamidesse, mille olluseks on üks unistus kõige õigemast ja paremast ja eksisteerimise viisist, mis kutsustakse terviseks.

Niisugune suur algselt moraalsest alusest lähtuv meditsiini projekt on töötanud juba sajandeid ning diferentseerinud haigustena tuhandeid erinevaid ebasoovitavaid eksistentsi stsenaariume, millega inimestel (nii patsientide kui ravijatena, nii oma käitumisega seoses kui vältimatult) tuleb elu jooksul kokku puutuda, kuid millest soovitakse vabaneda nii pea, kui see vähegi võimalikuks osutub. Bioloogiline meditsiin on nende stsenaariumide identifitseerimisel ja korrigeerimisel olnud vägagi edukas, kuid loodusteadusele omaselt kipub see ülemäära klammerduna paratamatuse võrku ning olema pahur selle suhtes, mis jääb võrgust välja või lipsab sealt läbi.

Inimese vaim oma suuruses ja viletsuses saab paratamatusest küll tuge, aga seal on ruumi ka kiusatuseks õiendada sellega, mis ei toimu siin ilmas paratamatult,olgu siis olemuslikul alusel või konkreetsest teadmise defitsiidist tingituna. See kiusatus aitab hakkama saada teadmise defitsiidiga ning sunnib leidma käitumisi ja hoiakuid tundmatusega toime tulekuks. See viimane võtab hinges teinegi kord lummava usu vormi, mis on meditsiiniski mõjukas tegija, sh sealse antropoloogia sisustaja.