neljapäev, 31. juuli 2014

Inimeksistentsi otsing Tapa räämas raudteejaamas

Eks teatritükke ole ju mitut masti ja suvised neist on tavaliselt ikka lõbusamad. Eile õhtul nähtud "Titanicu orkester" ei kuulu kindlasti lõbusamate hulka, aga seevastu usaldas Eesti teatrile tavatult palju vaatajat. Õigupoolest jättiski suure osa loo tõlgendusest vaataja otsustada. Ei juhtu just sageli, et astud etenduse järel saalist välja hea elamusega, aga küsid ometi "Millest õigupoolest see tükk siis ikkagi oli?" Mul võttis umbes umbes ööpäeva järele mõtelda ja selgusele jõuda, et lugu oli ikka sellest va teatrikunsti igihaljast küsimusest, mida inimene endast ikkagi kujutab. Väliselt oli seekordses ürituses valitud küsimuse vaagimiseks mõneti harjumuspäratum olukord, kus 4 a- või vähemasti hüposotsiaali (muide, sain sellest sõnast kuulda alles sel kevadel mõne arsti jutust) olid istutanud end ühte mahajäetud raudteejaama ning veeretasid seal lootusetult oma päevi parema rongi ootuses, millest saanuks kätte rohkem viina või ka midagi muud läikivat. Ükskord saabus aga hoopistükkis illusionist, kes kõrgelennulise jutu, muusika ja ebatavaliste ehk väikeste imeliste juhtumitega ajas kohalolnute senise arusaama ilmaelust hoopis sassi. Meelt prooviti parandada ja rassiti õppetükkide, filosoofilisema jutu ja imetegudega, kuid võitjana ehk siinsesse maisesse ellu jäänuna tuli niisugusest meeleparandusest välja vaid tsirkuseartist Doko (Guido Kangur etenduses). Ju ta pääses haihtumisest emakaru igatseva moraalset laadi siira kahetsuse tõttu ja kinnistab arusaama, et moraalimeele omamine on inimeseks olemiseks vältimatult vajalik. Aga haihtunuidki kehastanud tegid oma töö väga korralikult ja teatriime õige närusesse olukorda sattunud inimesest ning tema olemusest ja võimalustest oli taas juhtunud.

PS. Ja kunagi suursugune Tapa jaam oli tõesti väga räämas. Ollakse vist juba leppinud ja harjunud, et arvukad siinsed jaamad, mõisad, jt kunagised inimkonna uhked saavutused ei saa enam kuidagi käiku sisse. Teatraalid üritavad küll mõnedele surnud või koomas kohtadele kasvõi korrakski suvel etendustega mingit eluvaimu sisse tuua, aga eks see järjest rusuvamalt mõjub, et me ei suuda korralikult oma maal olevat väärtust korralikult hallata ja surnud hoonete kunagist eksistentsi püütakse sotsiaalses mälus värskendada nendes oleva kummalise originaalsuse esitamisega.   

teisipäev, 29. juuli 2014

Suvi 2014 – areng ja mäng

Kuigi väljas on viimastel päevadel olnud siinsele laiuskraadile harjumatult palav, on suvi ometi hakanud vältimatult allamäge veerema. Mõnede taimede varred (õitest kõnelematagi) on närbunult pruunid, puudelt sajab tasapisi lehti ja õhtud on juba kella kümnest päris hämarad.

Kui laulupeo ajal räägiti palju sellest, et eestlased on neid pidusid pidanud juba peaaegu 150 aastat ning nad kuuluvad meie identiteedi nurgakivide hulka, siis omamoodi üllatavgi, et teiste rahvaste mõned pojad tegelesid 19. sajandi teisel poolel hoopis teiste mõtetega, mis omal moel toetavad kogu tsiviliseeritud inimkonna arusaamu ilmaelust, kuid eesti keelde on need originaalsel kujul vahendatud alles õige hiljuti.   Pean silmas näiteks Charles Darwini traktaati "Liikide tekkimine" (esimest korda ilmunud 1859) ja Gottlob Frege "Aritmeetika aluseid" (esimest korda ilmunud 1884). Siis kui meie esiisad alustasid siinse laulukultuuri (ja ühes kõige sellest tuleneva) tsiviliseerimist, panid teised kirja oma hoolika mõtiskluse tulemused elusa paljususe ja arvu olemuse kohta. Ja pärast algset kirjapanekut läks veel päris kaua aega sõnumi eesti keelde panemisega. Nii et ega meil kerge pole inimmõtte kogumahtu isegi kuidagi viisi hallata, saati siis veel selle mastaapne avardaja olla. Samas loovad keel ja selle kõnelejad oma tegemistega ühe omailma, mis on kindlasti osa mainitud inimmõtte kogumahust.

Eks laulu- ja tantsupidugi ole ühed teatud sorti mängude konkreetsed ja paljudele väga köitvad ilmingud, mistõttu ei ole vist väga suur juhus, et mõned nädalad pärast mänge leiab mõte end sellelt rajalt, et ühiskondlik olemine ongi eeskätt üks mitmepalgeline mäng.  Ja selle mängu õnnestumine määrab palju sellest, kui õnnelikuks inimesed saavad end pidada. Johan Huizinga kirjutas juba 1930te lõpus, et inimese loomuseks on pigem olla mängiv inimene – homo ludens. Terve see tekst Akadeemia 1992. aasta numbrites on väga hea teejuht selleks, et mõista suurel määral me oleme kaasatud mängijatena erinevatesse mängudesse. Ja muidugi oli vägagi põnev kohtuda teistegi nendes Akadeemia numbrites olevate tekstidega ja tõdeda, kui palju on vaid paarikümne aasta muutunud meie vaimsed maastikud.

Sel suvel oleme ka tunnistajaks ühele heitlusele valgete meeste eneste seas, mille põhisisuks on valiku tegemine, milliseid mänge omavahel edasi mängida. Ühed ei taha enam mingeid uusi mänge, vana hea ähvardamismäng ühes selgete võitjate ja kaotajate selgitamise ja kehalise kehtestamisega oleks nende arvates ikka jätkuvalt parim elamise viis. Teised ei ole nonde mängudega enam kuigivõrd rahul ja tahaksid neid pigem ajaloo varakambritesse kindlale hoiule saata. Need teised tahaksid ikka selliseid mänge, kus rohkem võitjaid ja vähem karmilt kaotanuid. Eks näis, kas peale jääb juba aastatuhandeid või vaid mõned aastakümned toiminud mõtteviis ja nendele vastavad mängud ja teod?





reede, 4. juuli 2014

Sirp ülikooli olemusest ja riigikogulase eetika kanoniseerimisest

Tänane Sirp reflekteerib artiklitega kahte teemat, mis Eesti ühiskonna katlas juba mõnda aega rahuldava tulemuseta podisenud:
* Tartu ülikooli juhtimise professor Maaja Vadi ühes kaasautoritega vaatleb ülikooli sotsiaalse rolli teisenemist tänapäeval, mille üheks ilminguks on rahutus Eesti ülikoolides ja kihk seal midagi oluliselt muuta;
* Endine peatoimetaja Kaarel Tarand arvustab parlamendis paar nädalat tagasi valmis saanud ja juhatusele esitatud Riigikogu liikme eetikakoodeksi versiooni.

Viimastel nädalatel on Tartu ülikooli kontsentreeriva juhtimisreformi lõpetamise kava jõudnud mitmeid kordi ühiskonna olulisemate uudiste sekka. Mõneti isegi ootamatult on tõrked tekkinud reformi teoks saamise lõpusirgel ning välja on ilmunud nähtavad ja nähtamatud jõud reformi vastu.  Kui siiani on jäänud mulje, et probleemide taga on olnud pigem reformimeelsete juhtkondade ebapiisav selgitustöö erinevatel tasanditel ülikooli sees ja ühiskonnas laiemalt ning konkreetse asutuse demokraatia defitsiit, siis kõnealune Sirbi artikkel viib arutelu ühest asutusest hoopis laiemasse ülikooli kui niisuguse institutsionaalse tähenduse konteksti. Kindlasti on selline tema avardamine teretulnud ja loob pinnast üldisemaks aruteluks superkoolide tähtsusest moodsates sotsiaalsetes kooslustes. Nii mõnigi kord on Tartu ülikooli sisemise struktuuri arendamise arutelust jäänud mulje, et tegemist on ühe asutusesisese võimuvõitluse juhtumiga. Pärast Sirbi artikli lugemist näikse selle sõnumi konkreetsele juhtumile kohaldamisel protsesside liikumapanevaks jõuks olema samavõrd ka nõutusest tingitud institutsiooni rahulolematus olemasoleva eksistentsiaalse olukorraga. Mõneti ootamatult on autoritele ülikooli olemuseks tema sisemusest tuleva vastuolulise paradoksaalsusega toimetulek, mis siiski peaks kaasa aitama talle esitatud tõe genereerimisega seotud sotsiaalsete tellimuste tõhusale täitmisele. Eks nõnda paistavad asjad akadeemilistele kodanikele, kuid väljaspool olijate jaoks oleks eesmärgistus pigem vastupidine, st tõe (sageli ühiskondade jaoks oluliste küsimuste kujul) selgitamine innustab ülikoolis olijaid ka tekkivatest vastuoludest kergemini üle saama. Tubli osa artiklist arutleb selle üle, miks ülikoolide ja seal tegutsejate maine ei rahulda enam neid endidki. Kõik oleks tublisti parem, kui ülikoolidele antaks senisest palju rohkem raha ja neid ning neis tegutsejaid austataks palju enam. Mis võiks küll olla niisuguse devalveerumise taga? Ülikoolides arvatakse sageli, et ühiskonna niiditõmbajad ei mõista nende tegevuse tähtsust. Niiditõmbajad pidavat jällegi akadeemikutest arvama, et viimaste tõejanu raiskab liiga kergekäeliselt ja kasuta ühiskondade vaeva ja higiga kogutud rikkust. Ükskõik, kellel on õigus, vaimu ja võimu vastastikustes arvamustes on ikka ja jälle tunda usaldamatust teineteise suhtes. Eks selle usaldamatuse anatoomia vääri eraldi uurimist, kuid ühiskonna soov saada ülikoolide abil enda kohta teadmist vajab Eestis senisest kindlasti rohkem tähelepanu, sest seni kõrgeimalt väärtustatud rahvusvahelises tööjaotuses osalemine ei pruugi olla meie ühiskonnale mõistetav, jõukohane ja vastuvõetav. Mitte enam kuigi suure üllatusena kumab sellestki artiklist läbi raha totaalne võimu tunnustamine, millele peab alluma nii tõde kui selle püüdmine. Teadmised ja nendega seonduv on tänapäeva ühiskonnas üheks ostu-müügi universaalse suhte erijuhuks ning ülikoolidegi ülesandeks on sellega rahalises mõttes võimalikult edukalt tegelda. Kõik (või siis peaaegu kõik) muud argumendid allugu rahalise toimetuleku argumendile ja turuseadusele. Usk mistahes tõe relativiseerimisse rahasse pandud ekvivalentidele ongi toime tulnud sellega, et ülikoolides on vaja ümber teha struktuure, müüa paremini haridus- ja uurimisteenust ning jätta kõrvale igasugused sellised tegevused, mis ei kasvata kuskil ülikooli pangaarvetel rahanumbreid. Mõned küll kahtlevad selle religiooni õigsuses, kuid hetkel ei paista tõejumala juures küll kuskil arvestatavat alternatiivi sellele arusaamale. Ühiskonnad on nüüdseks oma ainuvõimalikus eksistentsiaalses rajas sedavõrd kindlad, et ei pea enam suuremat üksikvaimudele teinekord paistvast absoluutsest tõest. Pigem on kõik tõed suhtelised ja väärtustatud ühiskondlike jõudude staatika teatud konfiguratsioonidest. Ja superkoolid teenigu seda sotsisaalses staatikal põhinevat tunnetusviisi.
Kaarel Tarandi kriitika parlamentääride eetikakoodeksile ja selle autoritele on karm ja temale omaselt ühemõtteliselt selge. Eks tõesti mõned punktid koodeksis on deklaratiivsed, vastuolulised või pluralistlikus ühiskonnas teostamatud ning panevad esitatud kujul kogu ettevõtmise mõttekuse kahtluse alla. Aga ettekäändena arutada igihaljast eetika ja juura omavaheliste suhete seisu, sobivad koodeks ja refleksioonid sellele igati hästi. Moraalitegu on tehtud ja teinegi kord pahasti käituvatele parlamentääridele käsud ette antud, eks ole seda päris huvitav jälgida, kas dokument salatakse kohe maha või hakatakse teist kunagi ikkagi parlamentaarselt arutama ning mida dokumendi subjektidel ja objektidele kirjapandu kohta ka ütelda on.