reede, 29. august 2014

Inimene XII – ole aga muudkui turul ja kauple pidevalt!

Turuühiskond on selle liikmetele õige nõudlik žanr, sest selle režissööride arvates tuleb selle erinevates sektsioonides kogu aeg end müüa, et saaks siit-sealt teistelt enda jaoks tarvilikku osta. Mõnikord kurdavad mõned turukorraldajad, et ah sa mait, turg moonutab tegelikkust ning seal toimuvat tuleks vajalikul moel sättida. Eks sellised arvamused pärine ikka läbiproovitud ideoloogilist lähenemist toetavast vaateviisist, et tegijail ikka mõnikord juhtub ja kõik muud alternatiivid toimunule olnuks veel hullemad. Pigem on niisuguse jutu taga ikka soov sotsiaalsele ruumile üht tegelikkust vormivat ideestikku peale suruda, st realiserida sootsiumis üks võim ja selle taga olev soovide ahel. Korralikult toimiva demokraatia tingimustes peaks need soovid sobima enamusele ühiskonnast, kuid kindlasti mitte kõigile. Uuema ühiskonnakorralduse kohaselt peaks võimalikult palju arvestama ka teistsuguseid soove, aga turg ei suuda ometi kõiki neid korraga teoks teha ning korratus turuplatsil häirib tugevasti kogu seda töös hoidnud sootsiumit. Turg loob küll turulisele mõnede asjade ajamisel vabadust turulolijate võimaluste raames, kuid samas takistab ikkagi neid tehinguid, mida teised turulised ei soovi mistahes põhjusel realiseeruda lasta. Siis võivadki platsi ilmuda taas turukorraldajad, kes sotsiaalse jõu instrumentidega sätivad platsil oma eesmärkide jaoks vajalikul moel olusid ja turul lastakse taas lärmitseda järgmise tõsiselt segava moonutuse ilmumiseni..   

teisipäev, 26. august 2014

Ühiskondlik mehhaanika XIV: maksud nii sotsiaalse masinavärgi kui inimeste omavaheliste suhete teenistuses

Äsja võttis üks Eesti partei heaks mõtteks muuta riigi senist maksukorraldust nõnda, et kuupalgalt alla 500 eurot ei tuleks tulumaksu enam võtta. Muutuse eesmärk olla ikka see, et parandada väiksema sisstulekuga inimeste toimetuleku võimalusi. Kuigi press võimendab peamiselt ettepaneku ja ka raha enda numeroloogilist külge, kumab ettepanekust õige selgesti ülestunnistus, et ühiskond ei toimi meil sellise keskkonnana, milles enamus täiskasvanud saab iseseisvalt kenasti hakkama ning saavad olulisel määral teostada ka oma elu eesmärgid end ümbritsevas sotsiaalses keskkonnas. Palju kommentaarijaid möönavad tänasel päeval vajadust ühiskonna senist maksukorraldust (ehk lõppkokkuvõttes ühiskonna võimaluste kättesaadavust) muuta, sest senine viis ei paista ikkagi ei kuigi sobiv ega ka jätkusuutlik olema. Samas on rohkem niisuguseid kommentaarijaid, kelle arvates on tegemist õige ootamatu ja liiga riskeeriva plaaniga, millega ühiskond ei tule pikas perspektiivis toime või langetab oluliselt oma kohanemisvõimet.  Kuigi otsesõnu kiputakse teemast rääkima ühiskonna toimimisest ja inimeste käitumise suunamisest arvude ja nendega seotud majanduslike seaduspärasuste keeles, ulatub juttude mõju päris vahedalt ometi eetikasse, st olemasoleva ühiskondliku korralduse vastuvõetava/vastuvõetamatu ebaõigluseni ning sellele reageerimiseni.

Vastava seaduse kohaselt on maks "seadusega või seaduse alusel valla- või linnavolikogu määrusega riigi või kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks".

Niisiis on maks igale ühiskonna liikmele pandud kohustus seadusega võimaldatud  teatud sotsiaalse käitumise eest tema käsutusse tulevatest sotsiaalsetest võimalustest osa ühiskonnale tagasi anda. Seega on õiguslikmajanduslikus mõttes tegemist tehinguga ühiskonna ning maksumaksja  vahel, kuid eetika vaatepunktist pealesunnitud altruismiga. Sotsiaalse funktsionalismi kohaselt on maksud ühiskonnale oluliseks endast lähtuvaks energiaallikaks, mis tekitab talle võimaluse enda omadusi eesmärgipäraselt seada. Et kvantitatiivne meelelaad on inimeste peades nende käitumise juhtijana järjest tugevam, siis mängivad nad ka järjest meelsamini nendi elu kujundavaid rahaga seotud arvumänge ja tõepoolest järjest enam on mäng sedavõrd veenev, et väljamõeldud reeglitega toimuvat sotsiaalset sebimist on hakatud pidama ainuvõimalikuks olemise viisiks.  Tõsiasi on see, et maksude kehtestamise ja kasutamisega tuleb olla väga hoolikas ja tähelepanelik, sest eksimused toovad ühiskonnale edenemise asemel kaasa taganemise ja stabiilsuse kao. Ühelt poolt on toimiv maksupoliitika on justkui sobiva ühiskonna ja tema liikmete omavahelise tööjaotuse ehe ilming, mis ühelt poolt vastab üksikliikme keskmisele isikustamata altruismi määrale ja teiselt poolt ühiskonna vajadusele kujundada arenguks sobivat keskkonda oma liikmete ümber. Teiselt poolt näitab koormise sobivust ka maksude laekumise määra ja selle suurendamiseks vajalike sunnimeetmete iseloom. Kuigi maksude käsitlemisel lähtutakse kõige raharinge loogikast ja seaduspärasustest, ei tohiks siiski unustada ka neid positsioone, mida maksupoliitika  peaks peegeldama ja realiseerima, st üksikisiku ja ühiskonna suhteid ja nende iseloomu. Maksuvabastus võib olla päris hea valmismisvõitluse vahend, kuid sisuliselt tähendab paraku ikkagi seda, et inimesed on ühise konna ehitamisel ikka õige ebavõrdses seisus ühes kõige sellest tulenevaga eetika (iseäranis inimväärikust puudutavas) ja õigluse vallas.

laupäev, 9. august 2014

Ühiskondlik mehhaanika XIII: väga suurte sotsiaalsete koosluste toimimise jäikus/paindlikkus on testimisel

Ukrainaga seotud vastasseis Venemaa ja lääneriikide vahel järjest süveneb ja mõlema poole astutavad sammud peegeldavad õige hästi seda, milline on mõlema poole sotsiaalse masinavärgi jäikus (või siis vastupidi, selle paindlikkus). Praegu näikse osapooled olema valinud võitlusformaadiks mängureeglid, kus suhteid blokeeritakse valikuliselt, ilma otseses sõjalises vastasseisus olemata. Niisugustes tingimustes võidabki mängu see, kelle sotsiaalne süsteem peab muutunud oludele paremini vastu ja näitab suuremat kohanemisvõimet. Lääneriikidel on mureks, mida peale hakata Venemaale seni müüdud keerukate ja ka mitte nii keerukate valmiskaupadega, viimasel omakorda läheb raskeks toorainete müügi ja ühiskonna liikmete heades tingimustes hoidmisega. Gigantses kohastumisülesandes seisavad vastamisi inimtegevuse mõttes kõrgeltdiferentseerunud ja üksikisiku väärtustamisel põhinevad ühiskonnad ühelt poolt ja tugeva tsentraliseeriva keskvõimuga füüsilisi argumente vägagi arvestav inimkooslus teiselt poolt. Küllap mängib selles vastaseisus suurt rolli just võimekus toime tulla üleminekuperioodiga väljakujunenud majandamisviisilt uuele stabiilsemale situatsioonile. Ei ole sugugi välistatud, et olukorra edasisel pingestumisel saab kohastumisvajadus järjest suurema tähtsuse ning võib hakata varjutama koguni tüli algset põhjust, st täiesti erinevaid arusaamu sellest, kuidas peaksid realiseeruma muutused märkimisväärselt suurtes sotsiaalsetes kooslustes. Seega oleme taas loo alguses tagasi, st suurte sotsiaalsete koosluste muutumise viis on neile endile (ja teinekord ka teistele) väga tähtis küsimus ning sellele reageerimise viis suuresti mõjutatud süsteemide jäikusest.     

reede, 8. august 2014

Globaalse küla ühes küljes pahandus muudkui kasvab

Õhtumaade suurimate sotsiaalsete koosluste läbikäimises on kummalised ajad, sest enda arvates absoluutselt õige asja ajamise nimel sätitakse üksteise suhtes käima järjest uusi piiranguid. Küllap on lootus vastaspoolt seniselt teelt tagasi meelitada, kuid õnneks ei paista asjaosalistel siiski tõsisemat tapamasinate käivitamise kirge olema. Kui möödunud sajandil tegid ühiskonnad isepäiseid tegusid inimkonna tulevase õnne retoorika lippude all, siis nüüdseks on inimeste õnn asendunud erinevate väärtuskomplektide vastaseisuks ning üksmeel inimkonna ja selle kõigi liikmete parima võimaliku käekäigu eest ei paista asjaosalistele kõige esimese tähtsusega tegutsemise motiiv olema. Sellest vaatepunktist on päris veider ja muidugi ka vanamoodne, et vastaspoolt tahetakse mõjutada toiduainete või elementaarse energiavarustuse katkestamisega. Niisuguste asjade plaanimine ja täideviimine räägib ikka sellest, et õhkkond globaalses külas halveneb ja ajaratas on tagasikäigul jõudnud kuskile 20. sajandi keskpaika ja iga inimese parim käekäik ei ole praegu paljudele enam küla koospüsimise eesmärk. 

laupäev, 2. august 2014

Madis Kalmeti eksistentsiaalse diloogia II osa – *Imede aasta" Jäneda tallis


Kui olin näinud "Imede aastat", Madis Kalmeti teist suveetendust,  siis jõudsin peatselt tõdemusele, et hoolimata välisest erinevusest on see ülesehituselt ja sügavamalt ideelt "Titanicu orkestriga" nii sarnane küll, et võiksid koos lausa diloogia moodustada. Need mõlemad lood on inimeksistentsist selle äärmuslikemas tingimustes. Kui Tapa raudteejaamas mängiti lugu õige kaasaegsete viinalembeste eluheidikute abiga, siis Jäneda tallis olid 1944. aasta augustis pisikese pererahva juurde sadanud 3 eesti sõjameest, kellel viinavõtmine oli väljakannatamatu pinge maandamise vahendiks. Nii raudteejaamas kui tallis olnutel oli kõigil enne kokkusaamist oma elu ja lugu ning lootused paremale tulevikule mitte kõige helgemad. Samuti oli mõlemas loos olemas olukorra kardinaalne mõjutaja – ühel juhul illusionist, teisel aga noor naine. Nad mõlemad tegid filosoofilises ja psühholoogilises plaanis suuresti sama asja, st hakkasid kolmele põhiolijale tekitama valikuid, mida algselt üldse polnud olemaski. Nende valikute ühiseks nimetajaks võiks olla "Minna või jääda?". Muidugi on "minna või jääda" ühelt poolt vana hea hamletliku valiku alavorm, kuid teiselt poolt tänaselgi päeval nii argiselt rõhuv, olgu tegemist valikuga minna mistahes sõidukiga kuhugile uude ellu või jääda Eestisse keerulistel aegadel (kasvõi 1944. aastal) oma elu jätkama. Meie moodsal isikut ja tema vabadust rõhutaval ajastul on see küsimus muudkui teravnenud ja kummitab meid järjest enam. Viimased paarkümmend aastat on siinmail tublisti domineerinud "minna" ehk "kaduda (siit)", aga kogukond vajaks sinu jäämist ja vastastikust tuge.  
Näitejate pakutud eksistentsiaalne retk ei olnud erienvalt loo pealkirjast välistest imedest küll kuigi pungil, aga ootamatult psühholoogilise tükiga said nad igati kenasti hakkama. Saatuslik naine oli mängitud kaunikesti lihtsameelsel (kuigi samas mitte sirgjoonelisel) moel, kuid niisugusena oli ta täiesti usutav. Siinkohal tasub meenutada, et loo kirjutaja ja lavastaja on meesterahvad, ju selline oligi nende jaoks tookordse noore naise portree ja valik. Heameel oli ei-mäletagi-kui-üle-pika-aja näha näitlemas Hans Kaldojat, ikka omal moel ja viisil.