teisipäev, 30. september 2014

In memoriam Madis Kõiv *05.12.1929 – †24.09.2014

Madis Kõiv kuulub kindlasti nende isikute hulka, kellega suhtlemine ja samas ruumis viibimine on mind väga tublisti kujundanud. Meie tutvus algas üle kahekümne aasta tagasi analüütilise filosoofia seminarides. Pole vähimatki kahtlust, et nii põhjaliku lugemise tundidesse ei ole ma enne ega pärast neid seminare enam sattunud. See oli mingi imepärane vaimustus või pühendumus, mis seminari tuumikrühma neil aegadel igal nädalal kokku tõi ning filosoofiat kuulama ja selle üle mõtlema pani. 2000. aastatel kumbki me enam seminarides täie regulaarsusega ei osalenud, kuid mõnikord siiski oli väga kosutav ka ootamatult ette tulnud kohtumisel mõni sõna juttu puhuda. Viimane kord juhtus see vast oma 10 või isegi pisut rohkem aastat tagasi mingil soojemal ajal Vanemuise tänaval ülikooli raamatukogu lähistel. Ülikooli raamatukogud olid kindlasti kohad, kus ta end koduselt ja kindlalt tundis. Tema mõtisklev tiirutamine mööda raamatukogu koridore oli vast kõigile tol ajal raamatukogus pikemalt tegutsenutele tuttav. Ta oli oma loomult üks kummaline segu välisest rahust ning sisemisest põlemisest ja hillitsetud mängulustist. Tema tekstid ja teatritükid on väga erilised nii õnnestumistes kui ebaõnnestumistes. Viimati aastate eest Vanemuise väikses majas nähtud nähtud Lõputu kohvijoomine on kindlasti üks suur õnnestumine – seal mängiti tallinlaste poolt Tartust nähtuna maha suur osa eelmise sajandi Eesti ajaloost. Tema kirja pandud sõnade mõju oli minu peale tugev: kuhu aga ta nimi oli pandud, see kutsus alati uudishimuga  uurima, kuigi nii mõnigi kord (isegi vist enamus kordi) ei saanud ma päris hästi pihta tema sõnumile. Talle olid tähtsad kohad (iseäranis siinsamas Tartu ja Lõuna-Eesti kandis) ühes nende püsiva vaimsusega. Niisamuti köitis teda väga mälu ja tema selle omapärane ilma loov jõud. Kuigi tõepoolest ei olnud teda enam aastaid silmast silma näinud, tuli teade tema lahkumisest ometi ootamatult. Väga palju temast jäi siiski välise kuju taha või varju, sestap ei saa küll olla veendunud, et ta kõik olulise enda vaimust välja jõudis pumbata. Õnneks aukartust äratav kogus tema vaimset ainest siiski jõudis meieni. 

pühapäev, 28. september 2014

Üksildaste iidolite lahkumine

Sel nädalal lahkusid siit ilmast Madis Kõiv ja Jaak Joala – kaks meie suurmeest. Nad tegid oma elus õige erinevaid asju, mis pälvisid teiste peades ja südametes nii ülimat poolehoidu kui ka mittemõistmist,  ning elasid oma elu õige erineval moel, kuid oma üksinduses olid nad teineteisele ka väga sarnased. Ei ole õrna aimugi, kas nad üksteisest ka midagi teadsid või arvasid, kuid minu maailma klappisid nad nii oma isikus kui loomingus ülimalt hästi ning nüüdsest räägivad neist vaid nende poolt loodu ning meenutused ja legendid.    

esmaspäev, 22. september 2014

Maiste unelmate teekonnad

Ilmar Raagi värske film "Ma ei tule tagasi" on 20. sajandi keskapiga mõjuka virtuaalse filosoofiavoolu mõttes väga eksistentsialistlik film, võib olla isegi eksistentsialistlikum kui "Hullumeelsus" ja kindlasti eksistentsialistlikum kui "Kevade", mis mõlemad on sellest ajast, kui kunstnike peades oli eksistentsialismil ja tema mõttekoel praegusest märksa enam ruumi.

esmaspäev, 8. september 2014

Freudi kahekõne mõjuka tundmatuga – intellektuaalse teatri mõjus seanss sadamateatris

Käisime järjekordse draamafestivali raames üleeile pärastlõunal sadamateatris Eric-Emmanuel Schmitti "Külalist" vaatamas. Üle mitme aja oli taas võimalus osa saada tugevasti filosoofilise sisu ja tekstiga lavaloost, milliseid eesti teatris aegajalt ikka etendatakse (varasemast meenub kõigepealt Madis Kõivu "Filosoofi päev"). Loo autoril on õnnestunud tükki kokku segada ülimalt tihe vaimne kontsentraat, kus läbipõimununa  paistavad pildikesed riikide, rahvaste, uskude ja suurmeeste ajaloost, keha-vaimu probleemist, eetikast, meditsiinist ja tont teab veel millest. Et etenduses oli mängust märksa suurem rõhk sõnal, siis seadis loo vaatajale tehtu mõistmiseks päris suuri nõudmisi, mida antud juhul soosis kindlasti tüki esitus laupäeva pärastlõunastel tundidel. Nii mängu kui selle sõnumi tõlgendamise keskseks küsimuseks oli Freudi tema elu ühel moraalses mõttes kõige keerulisema päeva õhtul külastanud isik. Hoolimata mitmekordsest küsimisest ei andnud tundmatu Freudile ega vaatajalegi enda isiku kohta suuremat selgust, pigem hoopis rohkem või vähem üllatavaid kokkusattumusi (Freudi minevikku ja tulevikku õige täpselt teadev ennustaja, maailma suurtes vaimsetes küsimustes hästi orienteeruv erudiit, gestapo tagaotsitav psühhiaatriahaiglast põgenenud patsient, tütrega tutvust otsiv meesterahvas).  Nähtule tagasi mõeldes tundub, et tundmatu võinuks olla ükskõik kes järgmistest (esitatud mitte tõenäosuse või tähtsuse järjekorras):
¤ Freudi unenägu
¤ Mefisto
¤ Freudi teadvuses toimuva rekonstruktsioon vaimust väljapoole
¤ Seesama Freudi alateadvuses toimuva kohta
¤ Jumal
¤ Juhuslikult (või siiski mitte nii väga) tema korterisse tunginud vaimuhaige
¤ Lihtsalt üks viinlane, kes nimetas ennast vist (?) Wolfgang O...-ks
¤ Näidendi autor oma fantaasiatega

Võimaluste galerii on õige muljetavaldav ning loomulikult määrab toimunud vestluste ja kogu tüki tähendust väga tublisti see, kes tundmatu nende hulgast oli või mitte. Mu enda valik kaldub kõige enam uskuma Freudi väljapoole keeratud kohtumist iseenda teadvusega, milles esitleti elatud elust lähtunud arutlust kurjast targa ja kavala Mefisto kuues.

PS. Rein Oja (Freud) ja Tõnu Oja (Tundmatu) tegid oma töö laval igati hästi ning muutsid autori mitmepalgelise sõnumi oma keerukuses kunstireeglite alusel kenasti hoomatavaks. 

esmaspäev, 1. september 2014

Ühiskondlik mehhaanika XV: haridus ja seda korraldav süsteem on sotsiaalset masinavärki loov, jooksutav ja taastootev ahelkäitumine

1. septembrit on Eestis minu mäletamist mööda kooliaasta alguse tõttu kõigi jaoks ikka kasvõi natuke eriliseks päevaks peetud. Eks sellele konkreetsele kuupäevale hariduse võimendamise rolli ajastamine ole viimase paari aastakümne jooksul ka erinevaid arvamusi tekitanud, kuid ühiskonna stabiilsuse märgina on seda viimastel aastatel järjest vähem kõigutada üritatud.

Kooli rolli ei ole üheski ühiskonnas võimalik üle hinnata, sest just see formaat toob iga inimese avaramasse sotsiaalsesse eksistentsi nii teadmiste ja oskuste omandamise kui teistega arvestamise mõttes, st muudab ta sotsiaalse masinavärgi täiemääraliseks elemendiks, kes edaspidi loob oma tegevusega uut sotsiaalsust talle sobivas/võimetekohases sotsiaalse eksistentsi sektoris.  Aegade jooksul on ühiskondade eneste komplitseerumisega ka koolid ja nende süsteemid järjest mitmekesisemaks muutunud. Mõnedki igihaljad haridusarusaamad on viimasel ajal uute paradigmade võrku jäänud, nt on teabekäibed muutunud järjest mahukamaks ja kiiremaks, mille tõttu tuleb üha rohkem õpitut peatselt unustada ja asendada uue arusaamaga sama asja kohta. Järjest lootusetum on otsida ja  meelde jätta kogu elu jaoks universaalseid kuldreegleid, mille kohaselt toimida igas olukorras, sest neid on tulnud asendama pidevalt uuenev seoste ja oletuste rida. Koolid ja koolitegevused kipuvad sarnaselt muudegi sotsiaalsete tegevustega järjest enam spetsialiseeruma nii konkreetsetes eesmärkides, vahendites kui tulemuste sotsiaalses tähenduses. Lasteaed ja vanadekodu on tänapäeval ka pigem haridus- kui hooldusasutused ning nende vahele jäävad armeed erinevaid akadeemiaid, seminare, lütseume, kursusi jms. Ka õppimise vajadus on nüüd järjest enam kogu elu kestev. Ei kuidagi ei õnnestu uutes ühiskondades piirduda kunagi õpitu tallele ja täitmisele jätmisega kogu eluks, selle asemel tuleb pidevalt tegelda sellega, kuidas õppida õppimist ja uute teadmiste hankimist.  Kuigi paljudes koolides osutavad õpetajad õppuritele jätkuvalt traditsioonilisel viisil tunnetusliku ja väärtuselise sotsialiseerimise teenust, on IT pealetung hariduseski massiivne, atraktiivne, seniseid harjumuse ja barjääre muutev ja küllap ka järjest tõhusam. Eks IT edu räägi ikka sellest, et on suutnud hästi tabada inimeste tunnetuslikke ja teisigi vajadusi ning võimaldab sotsiaalset masinavärki veelgi tehislikumaks ja masinlikumaks muuta. Räniarvutitel on siiani olnud üskkõik, kuidas nende tegevust kutsutakse, süsinikarvutitel ei ole selles suhtes sugugi nii tundetud, lisaks tahavad nad ikka ja jälle sotsiaalseid kooslusi tekitada, millest mõned saavad jätkuvalt teoks klassiruumides. Mida komplitseeritumaid sotsiaalseid masinavärke luua soovitakse, seda suuremaid nõudeid (ka hariduslikke) selle elementidele esitatakse ning seda nõuhoolikam tuleb olla masinavärgi toimimise korraldamisel.

Kui vaatame Eesti koolivärki, siis hoolimata ministri lennukast teatest maailma parimate hulgas olemisest, meil jätkub probleeme, ning need ei ole küsimused, kuhu nurka gloobus tõsta või mis värvi kardinad klassitoas võiks olla. Koolis ja kooliga toimuv peegeldab õige hästi meie ühiskonna masinavärgis toimuvat: liiga suur ja ebaühtlane koolivõrk ahistab meid endid; koolmeistri renomee ühiskonna kaptenisillal, koolidirektori kabinetis ja mitmel pool mujalgi on koolimaja väljanägemisest oluliselt väiksema tähtsusega probleem ning ebavõrdsus ühiskonnas annab endast selgesti märku mitut masti agressiivse käitumise ilmingutena haridussüsteemi erinevatel redelipulkadel. Siiski on heameel, et iidne õpetaja-õpilase suhe suudab jätkuvalt näidata oma mõjujõudu ja vältimatust ning rahvas on jätkuvalt tublisti vaimuvalgususku.