laupäev, 29. november 2014

In memoriam Olaf Imelik *12.03.1923 – †27.11.2014

Taas on lahkunud on üks tubli mees eesti füsioloogide II generatsioonist. Kui Rudolf Tamm (1886–1946) ja Maks Tiitso (1900–1944) olid esimesed eesti soost mehed, kes Tartu ülikooli füsioloogia instituudis akadeemilistes ametites tööle hakkasid, siis Olafi tulek füsioloogia kateedrisse järgmise suure sõja järel juhtub kindlasti õige lähedal siinse füsioloogia uue ajastu algusele 1940. aastate keskpaigas. Ja ta oli selle põlvkonna oluline figuur nii oma tegemiste, elukäigu ja arusaamadega. Võiks öelda isegi nõnda, et tema akadeemilise tegevuse lõppemine 1990. aastate alguses langeb ajaliselt õige hästi kokku ühe uue generatsiooni ilmumisega instituuti ja kodumaise füsioloogia areenile.

Minu kokkupuuted Olafiga algasid 1980. aasta sügisest, kui ta pidas oma sütitavad verefüsioloogia loenguid meie kursusele. Hiljem kuni 1995. aastani olime instituudis kolleegid ja aastaid jagasime tööruumigi, sestap oli väga hea võimalus osa saada selle siis juba väga elukogenud mehe arusaamadest ja tõekspidamistest ning neist mõndagi olulist ka endale terveks eluks kõrva taha panna. Kindlasti meenub esimesena tema habitus, sest sa ei pruukinud temast midagi rohkemat teada, kuid tema välimus, hoiak, kõnepruuk ja maneerid olid positiivses härrasmehelikus mõttes tolle aja kohta õige ebaharilikud ja silmatorkavad. Need pärinesid just sealt, millest Eesti oli tol ajal ilma jäetud ja mille järgi ometi nii palju igatseti. Olaf oli ikka väga elegantne mees nii oma vaimus kui maisemas eksistentsis. Seda võis väga hästi näiteks tunda saada kasvõi tema suitsetamise maneerides: mitte kunagi ei tehta seda tänaval ega mingi töö tegemise ajal, vaid enamasti ikka istudes ja selliseks lõõgastumiseks spetsiaalselt aega võttes. Samuti ei unune kunagi tema vahetu valmistumine loenguks, mis tal teadupärast valdaval enamusel juhtudest suurepäraselt õnnestus. Ta reserveeris enne loengut peaaegu alati endale umbes 10 rituaalset minutit, et kõik (isegi naljad ja kommentaarid) endas selleks oluliseks sündmuseks üle vaadata ja valmis seada, Ja pärast loengut arutles ta sageli toimunu õnnestumiste ja ebaõnnestumiste üle. Nii et lektori väline sära ja kergus sisaldas ikka pingutusi enne auditooriumisse sisenenemist ning tublidus ei tule tööta. Eks muidugi algatas just tema mõtte tõlkida Schmidti ja Thewsi kapitaalne füsioloogia käsiraamat eesti keelde ning selle mõtte vilju maitseb Eesti meditsiin siiani.

Kindlasti jääb meie tutvuse aega meenutama ka kaasaelamine Eesti iseseisvuse taastamisele. Et tal oli olemas rikkalik kogemus eelmisest iseseisvusest just siinsamas Tartus, siis tema hinnangud, arutlused ja ennustused olid väga mõjukad mu endagi poliitilise mõtlemise kujunemisele. Omapärase seigana meenub siinkohal, et neil mitmes mõttes kummalistel aegadel oli mul võimalik Olafile kasulik olla selles, et olin palgapäeval valmis osa tema vaid Tartus kehtivatest tugrikutest vahetama pealinnaski toimivate närbuvate rublade vastu vahetama. Eks see kaasaelamine eesti asjale pani teda kirjutama pärast akadeemilist tööpõldu füsioloogias oma arvukaid lugusid isamaalisusest ja rahvuse käekäigust. Viimane kord nägin teda umbes 10 aastat tagasi ning siiski avaldas ta mulle sügavat muljet kogu oma olemuses ja seisukohtades.          

Puhka rahus, hr Olaf Imelik!

PS. Üht-teist on ta endast lasknud ka internetti, vt http://www.hot.ee/olafimelik/

Kommentaare ei ole: