reede, 11. september 2015

Kõivu (re)konstruktsioonid

Eile etendus Tartus teatrifestivali raames Kõivu-Pedaja "Keskmängustrateegia". See oli esimene kord pärast meistri enda lahkumist kokku puutuda tema vaimse kehastamisega. Ega see kerge teatrisuutäis olnud ning jäi kõigi tema tükkide varasemate lavastuste seas kuskile keskmisele positsioonile – on nähtud nii palju mõjusamaid kui täitsa kaootilisi tükke. Selles etenduses oli laval kord olemas, kuigi lugu ise oli üksjagu palju korratutest aegadest. Loos oli kokku lastud aeg ja mäng oma suhtelisustega, mis mängijatele enestele oli enamasti absoluudi tähendusega. Küllap lööb selles välja Kõivu enda kiindumus genius loci asjadesse – olgu tegemist kui suhtelise asjaga tahes, konkreetse inimese jaoks võtab see tema kohas väga konkreetse ja ebasuhtelise kuju. Keskmängustrateegia fookuses on kahe kuulsa eesti venna (Paul ja Harald Keres) käekäik nii nende endi kui rahva jaoks murdelistel aegadel. Selge see, et Kõiv tahtis selles loos näidata inimese loo mitmetahuslisust ja mida mõjukam on isik, seda rohkem on ka temaga seotud sotsiaalseid tahke. Lavastaja on etenduses tüki elud lavale toonud üpriski sirgjooneliselt, pigem vähese teatraalsusega. Sellel sirgjoonelisusel on nii paremaid kui mitte nii häid külgi: see laseb küll rohkem keskenduda tekstile, kuid panustab talle samuti väga tugevasti. Nii juhtubki, et kui jutt ei meeldi või on raske(igava)võitu, siis ei pruugi muud lavalised võtted ja vahendid suuta teatriime sündimiseks seda kompenseerida. Keskmängu ja selle strateegiaga on ikka nõnda, et seda ei mõisteta hästi tema toimumise ajal ning selgus saabub sageli tagantjärele.     

teisipäev, 28. juuli 2015

Viis arvamust personaalmeditsiini asjus

Eesti Arsti mainumbri Päevakorral rubriigi peateemaks on personaalmeditsiini lähituleviku väljavaated Eestis. Eks teemat ole lähiminevikus varasemaltki mitut puhku tõstatatud/esitatud, iseäranis prof Andres Metspalu poolt ja tema juhitava geenivaramu kontekstis, kuid EA esitab seekord personaalmeditsiini kohta seisukohad valitsuse ideoloogi ja kliinilise meditsiini kolme olulise valdkonna juhtivatelt ekspertidelt. Viienda arvamuse esitajaks ei tule antud juhul pidada ühte konkreetset isikut, pigem on see ajakirjaniku koostatud erinevatest allikatest pärinev kimp personaalmeditsiini suhtes erineval moel kriitilistest arvamustest. Aegajalt jääb nii üldisemasse kui erialasemasse meediasse jõudnud personaalmeditsiini teemaarendustest mulje, et käsil on parasjagu kogu meditsiini arengut hõlmavale küsimusele hamletliku vastuse (st kas hakata meditsiini üldse täitsa uut moodi (st personaalmeditsiini) tegema või siis jätkata ravimist olemasolevate ideoloogiate kohaselt) otsimisega. Niisugune teineteist välistavate vastustega küsimuste seadmine iseloomustab sageli kampaanialikku tegutsemist ning üksjagu on seda tunda ka antud juhul, sest kaasaegne meditsiin on sedavõrd mahukas, mitmepalgeline ja keerukas ettevõtmine, et järske pöördeid takistab tegemast üksnes juba selle sotsiaalne inerts. Kampaaniad on varasemaltki olnud paljudel kordadel meditsiini arengu oluliseks formaadiks, mis on andnud nii olulisi edasiminekuid inimeste ja loomade tohterdamisel kui ka ümber-ratast-ringi käimisi ning pettumust soovide ja lootuste täitumata jäämisel.  Korralik kampaania (nagu seekordnegi) peab olema mastaapne, mistõttu on tal muu hulgas omadus panustada ka meditsiini olemuse mõistmisse ja kujundamisse. Viimased suuremad teadusliku meditsiini edendamise kampaaniad on olnud reduktsionistliku ehk taandamisega seotud lihtsustamise iseloomuga. Nendes kampaaniates on inimese keha on põhimõtteliselt sama kui looma oma ning tema vaimgi niisuguse keha talitlemise tulemus. Samuti on seal haigus objektiivne (loodus)nähtus (soovitavalt isegi uniformne) ühes kõige sellest tulenevaga, s.h sotsiaalselt modifitseeritava bioloogilise korrigeerimise võimalustega. Nende kampaaniate praegugi lehvivad lipud on geenireduktsionism ja neuroreduktsionism, mille all tuhanded uurijad ja sajad laborid teevad teadmise ja tegutsemise väljal oma vallutusretke. Personaalmeditsiini kampaania lubab siiski eelmistest erinevat sünteetilist vallutust, millesse on reduktsionistide rühmad samuti kaasatud, aga mitte peaosas. Süntees peab sündima reduktsionistliku bioloogia, kirjeldava epidemioloogia ja infotehnoloogia alliansist, mida üritatakse rakendada individualiseerivalt iga üksikindiviidi võimalikule ja tegelikule elustsenaariumile. Kui seni oli meditsiin personaalne pigem psühholoogilises ja sobiva suhtluse mõttes, siis nüüd üritatakse sellele lisada ka kehalise eksistentsi unikaalsusest tulenevad ontoloogilised asjaolud. Kavatsus on tõesti mastaapne ja praegu ollakse selle liikumise alguses, kuid ahvatlus selles suunas teed ehitada on vägagi suur.  
Terminoloogilisest vaatepunktist on hea, et EA on näidanud kindlameelsust uue nähtuse nimetamisel personaalmeditsiiniks. Kasutusel on olnud ka mitmeid teisi sõnu ja sõnakombinatsioone nähtuse tähistamiseks, kuid küllap jääb antud valik avarama tähendusväljaga terminina eesti meditsiinikeelde püsima ning Ain Aaviksoo ja Peeter Padriku mainitud täppismeditsiin/täppisonkoloogia saavad peatselt endale konkreetsemad tähistatavad.
Asekantsler Ain Aaviksoo räägib personaalmeditsiini siinsetest väljavaadetest valitsusametniku positsioonilt ning tutvustab personaalmeditsiini tervishoius rakendamise 2015–2018 pilootprojekti, milles eesmärgiks on hinnata personaalmeditsiini kasutamist kardioloogias, onkoloogias ja endokrinoloogias; arendada e-lahendusi haiguste ennetamiseks ja raviks ja toetada ülikoolide ja ettevõtete koostööd antud valdkonnas. Asekantsler näeb personaalmeditsiinis täna Eestile suurepärast võimalust olla meditsiini valdkonna globaalse innovatsiooni esirinnas, sest olemasolev tehnotaristu ja sotsiaalsed regulatsioonid olla niisuguseks arendustegevuseks teistest riikidest oluliselt parema potentsiaaliga. Aga see potentsiaal ei ole kaugeltki igavikuline, vaid üksnes lähiaastatega mõõdetav, sest konkurents on tihe ja rahvusvaheline võidujooks juba alanud. Siinse personaalmeditsiini ennakarengut oma valdkonnas pooldavad selgesti kardioloog prof Margus Viigimaa ja onkoloog Peeter Padrik. Nad näevad oma eriala praegust edenemist nii globaalselt kui siin just personaalmeditsiini rakendamise kaudu. Seevastu endokrinoloogide seltsi juhi prof Vallo Volke hoiak personaalmeditsiini kui niisuguse suhtes on teistest märksa konservatiivsem ja ettevaatlikum, samuti on tema arvates meie olemasolev e-tervise keskandmebaas täiesti kõlbmatu personaalmeditsiini asjade ajamiseks. Ka haiglajuhid on mitmel puhul väljendatud kriitilist suhtumist personaalmeditsiini kampaania korras arendamisse. Küllap nende üks hirm on see, et personaalmeditsiini kampaaniaks võidakse ressursse võtta nende valitsemisvaldkonnast. Et Eesti ühiskond on väike ja territoorium suhteliselt suur, siis ressursse napib igal juhul ning küllap ka nende senine kogemus ressursi jagamisel toidab kriitilist hoiakut personaalmeditsiini kampaania suhtes.
Oleksin siinse personaalmeditsiini arendajate maastikul kuskil tsentristlikul positsioonil, mille kohaselt esmaseks prioriteediks on ikkagi tervishoiu olemasoleva rahvusvahelise taseme võimalikult ulatuslik rakendamine meie ühiskonnas ja see sisaldab üha enam personaalmeditsiini komponente, aspekte ja lahendusi. Ja see välista kuidagi edasist selles valdkonnas arendustegevust, sest teha on selles valdkonnas oh kui palju. Oleksin mitmes mõttes skeptiline meie kui mudelrahva või -ühiskonna erilisele võimalusele personaalmeditsiini vallas, iseäranis reaalse tervishoiu võimaluste arvelt suurte panustega mängimise suhtes. Arendustegevus kapitalismi loogika järgi ei anna väga pikka õnnist viljade maitsmise aega isegi loterii peavõidu saamise puhul, sest teenuse ja toote loogikad on vaid peatükid mastaapses rahaloogilises sotsiaalses mängus ja sotsiaalne massitoime näikse olema peategelane selle kujundamisel. Panustaksin tervishoiu arendamisel peamiselt mõistlikkusele, alalhoidlikkusele ja jätkusuutlikkusele ning see sisaldab loomulikult kõikide vastavate positiivsete arengute, s.h personaalmeditsiiniliste, hoolikat jälgimist ja jõudumööda rakendamist. Tervishoid ei ole pelgalt projekt, see on pidev hool inimeste käekäigu eest ja huvi selle vastu.               

reede, 10. juuli 2015

Ühiskondlik mehhaanika XXIV – raha olemuse ja väe mängulisuse testimine kaasaegse Kreeka näitel

Filosoof Tõnu Viik kirjutab Postimehes Kreekaga toimuvast üpriski erinevalt sellest, kuidas seda siinmail tavapäraselt tehakse. Sisuliselt kutsub ta nii otsesõnu kui sümbolite abiga lugejat mõistma seda, et raha on küll üks mõjukas ja korrastav sotsiaalne kokkulepe, kuid samas siiski mitte mingi fataalse vältimatusega toimiv jõud füüsikalises mõttes. Meil ja mitmel pool mujalgi kiputakse raha väge järjest enam sarnaseks pidama just mingi mehhaanilise jõuga, mis on pandud spetsiifiliselt ühiskonnas toimima. Ka Eesti meedia pakub Kreekale järjest Euroopa Liidu erinevatest keskustest tulevaid viimaseid tähtaegu, millal raha puudumisest tulenev käre sotsiaalne tuulispask seal olemasoleva ühiskondliku korraldusega midagi väga lõhkuvat ette võtab. Kui veel eile olid mõjukate poliit- ja rahalaevade kaptenisillad õige käredalt Kreekalt täielist allumist nõudmas, siis täna kostab mitmelt poolt juba märksa leebemaid jutte kuni olukorra mõistmiseni välja. Sedalaadi meelemuutused toetavad muidugi nende arusaamu, kelle arvates on sotsiaalne eksistents vägagi mänguline (ehk relatiivne ja kokkuleppeline) ning mängude reeglid mitut moodi muudetavad. Rahagagi seonduv on osa sellest mängust, kusjuures mängust välja jäämine on mitut pidi ohtlikum kui mängu jõudu mööda kasvõi kaotajana kaasa teha.
Küllap vanade mängurite jaoks ei ole käimasolev partii või geim midagi täiesti uut ja erilist. Tõnu Viik mainib oma artiklis saksa mõjuka sotsiaalfilosoofi Georg Simmeli tööd "Raha filosoofia", mis nägi ilmavalgust juba 1900. aastal.  Jättes siinkohal kõrvale teksti konkreetsed seisukohad, avaldab muljet juba üksnes selle 500leheküljeline maht, osutades mõnede kultuuriruumide ajalisele edumaale raha olemuse küsimusele vastuse otsimisel ning kogemuse suurusele ühe omapärase sotsiaalse teguriga ümber käimisel.   

laupäev, 27. juuni 2015

Vanamees ja meri – inimene ja tema hing

Evelin rääkis talvel kord, et talle pakutakse võimalust produtseerida "Vanamees ja meri" lugu teatris. Olime muidugi õhinal plaani poolt, kuid ei teadnud midagi sellest, kuidas kuulus lugu pidi teatritükiks saama. Ma ise ei olnud teksti üldse lugenud ja ajasin oma jutte suuresti kirjaniku ja tema loo üleüldisest tuntusest lähtuvalt. Jah, kunagi väga ammu näidati nõukogude kesktelevisioonis üht seriaali Hemingway keerukast elust ning sealt oli siiani jäänud mällu mingi äng tema elu suhtes, samuti suures koguses viimaseni lühikeseks teritatud pliiatsijuppe. Aga juuni alguseks oligi etendus valmis saanud, mul romaan innukalt ja väga hea muljega läbi loetud ning eile oli ka meil võimalus etendust oma silmaga  kaeda. Et lehed olid etendusest kirjutanud õige vastuoluliselt ja ebalevalt, s.h kurtnud, et näitlejad ei räägi etenduses ning üldse raske on toimuvast aru saada, siis olid etenduse eel meilgi ootused omal moel kõhklevad. Olgu siinkohal kohe kogetu lõppdiagnoosiks öeldud, et toimunu jättis igati positiivse mulje, kuid vähemalt loo enda teadmine on tegijate taotluste mõistmiseks igal juhul vajalik. Küllap oleks veel parem, kui teataks ka isiksuse psühholoogia põhitõdesid

Tõepoolest näitlejate suust ei kostnud etenduse ajal ühtegi sõna, kuid siiski manati publiku ja mere vahele jäänud linale enne lavaaugu avanemist teksti, mis seletas etenduse kohta mõndagi. Arvasin alguses ja päris tükk aega (vast kaks nädalat) veel etenduse järelgi, et tegemist oli Hemingway ehtsa intervjuuga ning selle seletused inimhinge keerukusest järgnenu mõistmiseks vägagi sisukad. Ega mu arvamus teksti sisukuse ei ole tänini palju muutunud, kuigi tõe huvidest olgu öeldud, et need kuuldud ja linale lastud sõnad ei kuulunud mitte kirjanikule, vaid hoopis etenduse tegijatele, mis muidugi nende seletuslikku mõjujõudu üksjagu kahandas ja avas pigem etenduse kreedosid. Etendus on muidugi mitmes mõttes ebatüüpiline teatritegu: sõna oli väga napilt; ekraan ja valgus olid etenduse tähtsad osalised; sõnade puudumise tõttu jutustati etenduses lugu teiste väljendumise ja nende vastuvõtu vahenditega (liikumiste, tantsu, suitsu, optilise pseudovee jms). Seega siis oli tükk pigem kuulsa teksti omapärane mitteverbaalne tõlgendus ning siit tuli ka selge teksti mingigi eelneva tundmise vajadus. Kuidas mõista tõlgendust, kui ei teata midagi sellest, mida tõlgendatakse? Kui sellest peaks üldse asja saama, siis õige raamitult ja ettearvamatu subjektiivsusega. Küllap sellel tingimusel on oluline roll ka tüki konkreetse retseptsiooni kujunemisel.

Etenduse tegijatel oli teravmeelne ja suurejooneline plaan eksistentsiaalsesse olukorda pandud vana mehe reaktsioonide kaudu kaardistada inimese loomust. Eks kirjaniku tekstki pärine sellest ajast, kui osasid filosoofe kutsuti eksistentsialistideks ja nende üheks inimese mõistmise lemmikolukorraks tema tugev ontoloogiline kitsikus. Kui mõelda vanamehe kalapüügi sõnalise kirjelduse peale, siis leiab sellest ühe vaimse teekonna, milles soovid segunesid kogemusega ning mõtetes-tegudes eristusid järgud või faasid. Küllap siin algasid ka etendajate raskused, sest üpriski keerulisi ja vaieldavaid vaimseid konstruktsioone tuli vaatajale edasi anda mitteverbaalsete vahenditega. Mulle jäi mulje, et kasutatud mitteverbaalsed võtted osutusid soovitud sõnumite edastamiseks nii mõnelgi puhul ebapiisavaks ning mingi täiendav võte (kõige lihtsama variandina muidugi sõnad) parandanuks paljude jaoks tuntavalt suhtlust etenduse ja vaataja vahel. Küllap oli õige valik kitsendada etenduses loo fookust suuresti psühholoogilisele ja jätta erinevalt tekstist sotsiaalne mõõde (näiteks haide kalarööv sotsiaalse kujundina või Santiago ja väikemehe suhtlus) selgelt tahaplaanile, sest nende mitteverbaalne kujutamine teinuks etenduse mõistmise veel rohkem teksti tundmisest sõltuvaks.

Aga toimunu meeleline külg (valgus, pildid, helid) oli mõjus, mõnikord isegi istudes rahuliku talumise piiril oleva intensiivsusega. Lavajõud tegid oma töö igati korralikult ja kontsentreeritud elu mõtte otsingust oligi saanud omapärane inimhinge kaardistamise katse.     

neljapäev, 11. juuni 2015

Õpetatud eetika seksuaalkäitumist reguleerima

Dr Kai Haldre juhib Eesti Arsti viimase numbri juhtkirjas lugejaskonna tähelepanu vajadusele noorte inimeste seksuaalsust ja sellega seotud käitumist ühiskonnas senisest märksa mõistuspärasemalt reguleerida. Seksuaalsus/reproduktiivsus on muidugi üks imeline valdkond, kuhu evolutsioon on läbi aegade heldelt panustanud ning loonud isegi mõistuseajastu puhuks mitmeid mõistust lummavalt kontrollivaid võtteid. Sestap ei ole tegemist küll lihtsa valdkonnaga sotsiaalse eheda loomuse mõistmiseks, kuid samas pakub see oma mitmekesise mõjukusega hea näite erinevat tüüpi reaalsuste (vähemasti bioloogiline, psühholoogilise ja sotsiaalse) keeruliselt haakumisest. 
Artiklis käib mitmel korral jutt sellest, et noore seksuaalsuse sobivamate poliitiliste regulatsioonide saamiseks tuleks nende loomisse tõeliselt kaasata spetsialistid nii erialastes kui eetika valdkondades. Kuigi lugemine on vaid lehekülg pikk, sisaldab see ometi mitmeid mõtteid, soove ja vihjeid, mis osutavad Eesti ühiskonna kroonilistele raskustele oma käekäigu korraldamisel. Kõigepealt see, et poliitikud kuulavad kõige rohkem enda peades toimuvat ning nad peavad oma mandaadist tulenevat parteipõhist juhtimistalenti universaalseks, mille seos reguleerimist vajavate valdkondades teadustega kipub paremal juhul episoodiliselt selektiivne olema. Seetõttu ei ole kuigi imestamisväärne, et aruteludesse ei soovitagi kaasata asjatundja mandaadiga isikuid ja organisatsioone, sest nende poolt soovitatul ei ole olemuslikku seost parteiprogrammi ja sellest lähtuvate sotsiaalse regulatsioonidega. Eks eksperdid soovi ikka, et neid rohkem kuulataks, aga teinekord on nende vaade ilmaasjadele üldisemalt oma kompetentsist ülemäära mõjutatud ja ei pruugi kuigi hästi klappida olemasolevasse sotsiaalsesse reaalsusesse. Kollektiivne otsustamine näikse niisugustes olukordades olema autorilegi kõige mõistlikum viis ning senisest märksa suurem kogus asjakohast moraalset regulatsiooni annab lootust paindlikumate otsuste saamiseks.           

neljapäev, 14. mai 2015

Jäljendamine ja eesmärgistatud rakendamine

Sotsiaalses reaalsuses ei vii sama tegevus teps mitte iga kord samale tulemusele. Kui tegevust vaid jäljendatakse (iseäranis vaid mõnede tahkude realiseerimisega) ega hoita ontoloogilises tõsiduses, siis võib tegevuse tulemus oodatust või väljakuulutatust hoopis erinevaks kujuneda. Sotsiaalne masinavärk ei ole üksnes njuutonliku mehhaanika kuningriik, sealsed jõud ja jõujooned on hoopis mitmekesisemad.     

reede, 1. mai 2015

Arstide autonoomia on mitut moodi muutumises

Nii Eesti Arsti märtsinumbris kui seekordsetel Eesti arstide päevadel võeti teiste hulgas vaagimisele ka arstide autonoomia teema. Teema olulises ja asjaosaliste refleksiooni vajalikkuses ei ole vähimatki kahtlust, pealegi ei olegi avalikumas formaadis minu teada selleteemalist arutelu varem toimunud. Patsiendi isikuautonoomia ja selle austamine on tänapäevase meditsiinieetika nurgakivi ning mõjutanud tohutult kogu valdkonna (ja ka külgnevate alade, nt meditsiiniõiguse) käekäiku. Üks kõike lihtsam ja arstide seas küllalt levinud arusaam teema kohta on see, et autonoomia (või õigused) on lühikese ajaga kõige täiega rännanud arstidelt patsientidele ning esimestele on jäänud suuresti vaid kohustused. Selline (meditsiinieetikas sageli paternalistlikuks kutsustud) arusaam asjade käigust on muidugi ülemäära lihtsustatud, kuid samas on tõsi see, et arstide professioon ühes teiste vanade ametiga on tublisti oma kunagisest iseseisvusest kaotanud. Sajandeid kehtis ühiskondade ja ametite vahel üks vaikiv kokkulepe, mille kohaselt esimesed ei sekkunud ülemäära teiste tegemisse, kui teiste eneseregulatsioonid rahuldasid esimesi.  Nii mõnegi meditsiinieetiku arvates on meditsiinieetika viimaste aastakümnete tormilise arengu üheks tähtsaks ajendiks olnud mainitud kokkuleppe kokkuvarisemine meditsiini vallas. Nende aastakümnetega on tervishoiu sees ja ümber palju juhtunud, mis on avaldanud tugevat mõju ka arstide rollile kõnealuses pika traditsiooniga inimontoloogia ettevõtmises. Meditsiiniline tegevus on tugevasti sotsialiseerunud väga erinevat tüüpi ressursside suuremahulise võimaldamise tõttu. Üksikisiku roll on ühiskonnas inimõiguste ja isikuvabaduste võimaldamise tõttu tublisti muutnud. Kui arstide tegevust vaadelda lojaalsuse alusel, siis klassikalisele lojaalsusele eeskätt patsiendi ja siis tsunfti suhtes on lisandunud tingimusteta lojaalsus ühiskonnas valitsevale õiguskorrale. Arstide tegevust ei reguleeri enam peamiselt elukutseeetika, vaid hoopis seadused, lepingud, instruktsioonid ja raha. Niisuguses uuenenud mitmiklojaalsuse olukorras on arstide autonoomiakadu vältimatu, kuid samas on meditsiini arengu tormilise arengu tingimustes jäänud muutumatuks või isegi tugevnenud arstide erialasest kompetentsist tingitud erialane roll, mida tõepoolest üritatakse samuti järjest enam hinnata ja juhtida universaalsete kvaliteeditagamise  tööriistadega.  Nii et arstide autonoomia on muutumises ja selle täielikku või ametile ohtliku ulatusega kadu ei ole küll veel põhjust karta.   

Ühiskondlik mehhaanika XXIIIa – raskused värskeima seadistuse käivitamisega

Kõige uuema Eesti seadistuse esimesed sammud paistavad õige ebakindlad olema ning ei meeldi eriti seadistajatele enestelegi. Lähiaastate aktsiisimaksude robustne tõus lubaduste kriitilise tähtsusega tagajana ei paista ühiskonnas kedagi vaimustavat ning seadistajate argumendid nende vajalikkuse (a la "teisi allikaid pole ju kuskilt võtta") ja võimalusel nendest loobumise suhtes ei ole üldsegi mitte veenvad ning uue parlamendi ja valitsuse töös ei paista seni küll erilist entusiasmi oma saabunud võimaluse üle. Küllap sotsiaalne inerts teeb vastuvaidlematult oma tööd ning annab peatselt teada ka seadistuse edasise käekäigu kohta.  

teisipäev, 14. aprill 2015

Ühiskondlik mehhaanika XXIII: Koalitsioonilepe – Eesti mehhanismi värskeim seadistus

Veebruari lõpus valimiste reaalse käivitumisega alanud Eesti ühiskondliku mehhaanika plaanilise värskendamise protseduur andis eelmisel nädalal oma resultaadi koalitsioonileppe ja võimuteo mandaadi saanud uue valitsuse näol. Kui vahetult valimiste järel oldi õnnelikud, et võitlus sai jälle võideldud ning Toompeale on tulnud üksjagu uusi seltskondi ja isikuid, siis viimaseid nädalaid on sisepoliitikas iseloomustanud pigem poliitiliste võitjate ja kaotajate (ühes mõlema arvukate kaaskondadega) süvenev tusameelsus, et asjad ei lähe sisuliselt ega vormiliselt nii nagu vaja. Aga kuidas oleks vaja? Ikka hoogsalt rahva õnne suunas, aga need va olud nii rahva sees kui ümber on poliitmehhaanikutele mingis raskesti mõistetavas muutumises, mis ei näita kuigi selges valguses õigeimat teed õnne suunas. Eesti sees jätkub sotsiaalse organismi kontsentreerumine, vaevad lohiseva taristusärgi tööshoidmisega ja mehhaanikute põlvkonnavahetus, meie ümber jätkub samuti hoogsalt uue rahvusvahelise reaalsuse kujunemine ja ilmselt väga vähe on neid, kel on aimu, millal ja milliseks kujuneb järgmine stabiilsem seis rahvaste ja riikide vahel. Ei ole siis ime, et võimutegijate riigijuhtimise 4 aasta plaan sai selline nagu ta on, s.t tublisti maitsestatud juba eelmisest riigikorrast tuttava verbaalverbilise vahuga, milles algusest liikuma hakates kohtab tegusõnade (NB! Need viitavad ju tegutsemise viisidele) paraadi ei vähenda-ei suurenda-kaalume-analüüsime-arendame-soodustame-tunnustame-jne ja tagasi. Mõnikord paistab poliitmehhaanikute erialane tegevus musta kasti soovi(ideaalis ideede)kohase sättimisena, milles neile huvi pakub põhiliselt rahaline sisend-väljund, millele omakorda reageerib kuidagi nende vahele jääv raskesti hoomatav (iseäranis võimalikult suure isikuvabaduse tingimustes) ühiskondlike mutrite ja sõlmede kogum, kelle rahulolu, õnnelik eksistents ja eneseteostus pidi ju kogu juhtimise püha eesmärk olema. Meid asjaolude soodsa kulu korra järgmisel neljal aastal juhtiv tekst on struktureeritud 21 lõiku alates lastega perede toimetuleku parandamisest kuni kodanikuühiskonna arendamiseni ja küllap need lõikude pealkirjad esitamise järjekorras kõnele sellest, mida selle loojad ja teostajad Eesti mehhanismiga teha tahavad. Hakkamata pikemalt kogu rida uurima, tõdegem, et esimesed kaks (lastega perede toimetuleku parandamine ja madalapalgaliste toimetuleku parandamine) ning riigireformimine viitavad Eesti senise mehhanismi soovimatutele tulemustele ja nende riigitoega korrigeerimine tsementeerib lühemas perspektiivis paradoksaalselt küll olukorra enda tekitanud mehhanismi, aga pikemas vaates võivad seda üksjagu rikkuda. Samas oleks käesolev ja teisedki koalitsioonilepped eraldi ja üheskoos võetuna alates selle keelekasutusest, loomise protsessist, realiseerimisest kuni tegelike mõjudeni välja tänuväärt materjal akadeemiliseks uurimistööks kõikidel selle tasemetel, mille tulemused muudaks ühiskonna tajumist ja juhtimist märksa mõistuspärasemaks. Äsja esitatud argumendi alusel ei paista tegutsemisele Eesti mehhanismi muutmise vallas alternatiivi kusagilt, küsimus on ikka valikus kosmeetika ja ravi vahel. Ja ravisidki on meditsiinis teadupärast mitut sorti etioloogilisest sümptomaatiliseni, millele järjest enam eelistatakse taas hädade ennetamist nii palju kui see vähegi võimalik on.            

neljapäev, 9. aprill 2015

"Tõest ja õigusest" pärit armastuse ja elutõe sõlmumine sadamateatris

Eile õhtul nähtud Vanemuise "Tõe ja õiguse" lavaversioon õnnestus igati ning teatriime sündis taas. Ja Tammsaare tüvitekst oma arhetüüpidega näitas eestlase jaoks jällegi oma ajatust või õigemini esitatud lavaliste probleemide terava aktuaalsusega selle jätkuvat kaasaegsust, mida aitasid selgemini nähtavaks teha Urmas Lennuki lisandused.  

esmaspäev, 30. märts 2015

Areen ja fookus

Üheks tähtsaks sotsiaalseks formaadiks on areen, mida aegade jooksul on selle konkreetse teostumise viisides tublisti arendatud. Areeni põhiomaduseks on tähelepanu suunamine kindlasse punkti (olgu siis sotsiaalsesse või naturaalsesse). Läbi aegade on alates sobivatest looduslikest kohtadest, lõkkeplatsidest, siis vastavate ehituste ja ruumidega ning nüüd tänapäevase meedia ja interneti võimalusteni välja areeni disaini ja toimimist pidevalt sätitud, kuid samaks on kõigi puhul jäänud ikkagi teema ja inimestega fookuse olemasolu ning osalejate allumine teatud sotsiaalsetele mängureeglitele. Tänapäeva iseloomustabki areenide paljusus ning kohatine raskus areenides toimuva vaimse seedimisega, mille tulemuseks võib kujuneda üleküllastus ning sellest tulenevad psüühilised koormused.
Kontserdid ja näitused ning koolitunnid, koosolekud ja poeskäigud on sündmused areenidel, niisamuti kui väheste või paljude osalejatega veebikülgedel toimuv. Areenidel kulgemine on inimese sotsiaalne modus vivendi. Pole suuremat mõtet pärida selle headuse või halbuse kohta, sest meil polegi suurt midagi teist selle asemele pakkuda.

neljapäev, 26. märts 2015

Palgavaesus – ebaõiglase sotsiaalse süsteemi ehe sümptom

Selle kevade poliitvaidluste üheks sagedaseks arutlusteemaks oli palgavaesuse olemasolu ja selle leevendamine. Varasemalt palgavaesuse sõnagi sisuliselt puudus meie avalikust arutelust ning peamiselt arutati miinimumpalga suuruse (või õigupoolest selle väiksuse) üle, mida võim määras eelkõige prognoositava riigi rahanduse formaalse korrasoleku alusel, siis nüüd tunnistasid riigitüüri manu pürgijad palgavaesteks ja teistsugust riigipoolset kohtlemist vajavaiks isegi kahekordset alampalka ja suurematki tasu saavad inimesed, st tuhandete inimeste normaalne (ja siinmail üsna ainuke saadaolev) töö ei tee neid iseseisvaiks, vaid pigem hoopis tuge vajavaiks. Niisugusest tõdemusest sugeneb hulgaliselt järelmeid meie ühiskonna senise toimise loomuse kohta, mis erinevad tublisti sellest, mida võimuteostajate ideoloogiad loosungitele kirjutasid ja ruuporitest kajada lasid. Neist karmimate hulka kuulub kindlasti seisukoht, et praegune sotsiaalne toimimine ei vasta mitmetes olulistes asjades sellele, mis loob ühiskonna ja selle liikmete sotsiaalset kindlust ning seejärel kõike muud sellest tulenevat.      

kolmapäev, 25. märts 2015

PMi sotsiaalse tundlikkuse testimine

Eks meedia puhul võib täheldada nii võimendavat kui tunnetavat aspekti ning erinevad väljaanded realiseerivad oma lugudes ja nende saamise protsessis neid aspekte erinevas proportsioonis. Otsejoones kõmulehed tegelevad põhiliselt võimendamisega ning nad on võimelised võimendama ükskõik mida, mistõttu pikemas ajalises perspektiivis nende sõnumites päris raske eristada suurendatud tegelikkust sotsiaalsest mürast. Küllap Postimehe ambitsioon on olla tunnetav võimendaja, kuid tänase paberlehe mõned lood viivad mõtte hoopis PMi tunnetuse tundlikkuse tasemele. Probleeme ei ole päevakajalisega (lennuõnnetuse ja rahva õnnetuse kajastamine), kuid mõneti üllatab üle lehekülje lugudega suur autoriteediga mõjutada püüdev tähelepanu  arstiabi korralduslikule suutmatusele ja väljarände halbusele, sest siiani kippus paljudel meedias esinutel mõlema teema kohta domineerima ikka üksjagu positiivsem või isegi heakskiitvalt õigustav arvamus. Meie asjade seisu iseloomustab ka see, et meie meditsiinis toimuvat kutsutakse uurima maailmapank ja rahvastiku silmnähtavalt ohtlikku kängumist on asunud meile pikemalt seletama juhtivteadurid. See, mis ühiskonna paljudele tavaliikmetele oli näha ja tunda juba aastaid, on nüüd saanud ka autoriteetidele ärevama kõnepruugi ja kirjatööde motiiviks. PM võimendab neid igati korralikult, kuid tagantjärgi tarkuse korras võinuks temagi juba mõnda aega tagasi neis küsimusis oma sotsiaalset tundlikkust suurendada mitmekülgsema sõnumivalikuga ühiskonna erinevatest tsoonidest.  

teisipäev, 3. märts 2015

Ühiskondlik mehhaanika XXII: parlamendivalimised kui mitmepalgeline sotsiaalne dünamomeetria

Eesti ühiskond läbis äsjaste valimistega taaskord enda vaba organiseerimise tähtsa verstaposti, mis loob ja mõjutab meie sisemist struktuuri ja tegevusi väga suurel määral. Paistab, et iga järgmise korraga lähevad valimised asjalikumaks ning teatraalsuse roll kahaneb järjest, mis mõneti paradoksaalsel kombel on seekordse poliitjõudude selektsiooniga meie esinduskogusse toonud taas rohkem kultuuriinimesi ja vähem sporditähti. Hakkamata pikemalt arutama valimiste konkreetseid tulemusi, märkigem vaid, et parlamendivalimised on neid korraldava ühiskonna väga tähtsaks (kui riigi omamise tavaolekus isegi mitte kõige tähtsamaks) mõõtmisprotseduuriks, milleks tehtavad ettevalmistused, protseduur ise ja sellega seonduv elevus ning loomulikult ka tagajärjed on üheks suureks sotsiaalseks sissehingamiseks ja hoovõtuks, millega harjal tuleb hea mitu aastat ühiskonda edasi nihutada. Mida rohkem inimesi selles sissehingamises veendunult kaasa lööb, eks seda rohkem vaba sotsiaalset energiat ühiskonda satub. Küllap viimaste Eesti parlamendivalimiste osalus 60 ja mõned protsendid enam annab üsna piisava vaba sotsiaalse energia koguse selleks, et rahvas saaks sisukal parlamentaarsel viisil oma teekonna järgmise etapi läbi käia.
Seaduslikust selektsioonist lähtuv jõukatsumine on õnnistatud aeg muidugi kõigile neile, kes usuvad kokkulugemistesse ja arvudesse ühiskonnas toimuva hindamisel. Selle mastaapse dünamomeetria käigus ei mõõdeta küll otse njuutoneid, jõukilogramme vms, kuid (protsentuaalne) osakaal sotsiaalse jõu ühikuna ei ole siiski mõisteliselt füüsikalisest jõust ja selle ontoloogilisest kohast nii väga erinev. Rahva protsentuaalse toetuse küüsi antakse nii ideed kui neid kandvad inimesed ja nende kuulutuslikud ühendused. Piisavalt suures kogukonnas juhtub vaba valiku võimaluse korral muidugi väga harva nii, et selekteerijad valivad end valitsema ühe lihtsakoelise ja sirgjoonelise stsenaariumi ning seda teostada lubava seltskonna, ikka tekib osakaalude kombinatoorika tulemusena mingi hoopis kirjum muster võimu vahetutest eesmärkidest, vahenditest ja teostatajatest, mida kaunistab veel omakorda kultuurilist päritolu psühholoogiline aura. See või mingi taoline loogika loob suveräänsust selekteeritutele, kes siis eelöeldu ja ürgse ellujäämisinstinkti mõjul üritavad osakaaludest ühe palju selgemini tuntava võimumustri joonistada, et sellele siis juba isekeskis esinduskogus piisavalt toetust saada. Ei üllatanud, et niisugune tunnetusmehhanism on siiani tähtsustanud meie välise julgeoleku olukorra muutumist ja sellele lähiaastatel tugeva reageerimise vajadust, aga üllatas väga, et meie sisemise jätkusuutlikkuse pikem perspektiiv ei läinud seekordsele dünamomeetrilisele tunnetusmehhanismile peaaegu üldse korda ning valikuteks tõstatusid vaid õigluse suuremast tähtsustumisest tingitud lähitulevikus vältimatult vajalikud reaktsioonid (maksude muutmine senisest "õiglasemal" alusel; riigiremont nii geograafilisest, rahalisest kui antropoloogilisest vaatepunktist) senistele individuaalkontsentreeriva ühiskonnamudeli toimimise viljadele.

teisipäev, 24. veebruar 2015

Ühiskondlik mehhaanika XXI: EV97

Tänasel EV järjekordse aastaringi täitumise päeval on paslik tõdeda, et sotsiaalse mehhaanika sõnavara aitab õige piltlikult meie sotsiaalse ontoloogia hetkeseisu ning edaspidiseid väljavaateid iseloomustada. Selge see, et meid ümbritsevad olud ja väliste jõudude spekter on lühikese ajaga tublisti muutunud – idanaabri musklid ei piirdu enam oma territooriumil jõul põhineva ühiskonnakorralduse kehtestamisega, vaid nendega üritatakse taolist asjaajamise viisi viljeleda ka oma naabruses ja selle õigustamiseks sobib vajadusel õige erinevaid argumente kasutada, millest osaga on võimalik ükskõik mida ükskõik mis suunas ära seletada. Praegused vastandumised on ilmsemad, antagonismid enam süvenenud. Üha enam suuri rahvastega seotud sotsiaalseid projekte on loobumas arusaamast, et ilmaelu on võimalik korraldada suure vastandumiseta. Meie ja teiste rahvaste poliitikute juttudest kumab tuntavalt ärevust, kuigi seda püütakse rohkem või vähem tuntud ideoloogiliste klišeedega summutada. Siin tulebki jõu kõrval mängu EV tugevus, mis peab vastu ebasobivast suunast mõjuvatele jõududele ja on erinevalt välistest jõududest suuresti meie enda teha. See tugevus ei  ole peamiselt meie kaitserajatiste müüride paksus ega torude tulejõud, mis on nii või teisiti meil õige tagasihoidlik, aga loomulikult niisuguselgi kujul vältimatult vajalik. Pigem määrab seda tugevust kõige tuntavamalt meie inimressurss ning meie inimeste valmisolek eesti idee järgi oma tegemisi seada. See valmisolek on üks keeruline tervik ja sõltub õige paljudest koos mõjuvatest teguritest, millest mõned on juhitavad mõistuslikul moel, kuid teised jälle mingite emotsioonide või traditsioonide kaudu. Just selle terviku tugevust ja usaldusväärsust on tarvis suurendada ning seda saab teoks teha põhiliselt siinsamas, mitte teab kus meie kohal või asemel. Seda tööd teeb mitme teise ülesande kõrval ka vabariigi aastapäev ja selle väärikas tähistamine – EV 97. aastaringi tähistamisel on neis muutunud väliste olude tingimustes kindlasti tähtis konsolideeriv roll. Mitmed seekordse tähtpäeva kõnepidajad on oma sõnumis hoiatanud vabariigi iseenesestmõistetavuse eest ja toonud moel või teisel välja hirmutava võimaluse, et praegune EV seis võib mõne aja pärast hoopiski tundmatuseni muutunud olla. Eks ole seegi märk ärevusest niimoodi kõnelejate peades, mis küllap on tingitud suuresti prognoosimatust väliste jõudude käekäigust. Ilmne paistab olema, et 1990. aastate aastate optimism uue rahumeelse (paremini talitsetud sotsiaalsete jõududega) maailmakorra võimalikkuse suhtes on ka siinmail üksjagu kõikuma löönud ning riikide tüürijate mõtetesse ja kavadesse kipub üha enam ajaloos korduvalt ära proovitud stsenaariume. Küllap siinsed kõnelejad pidasid silmas eeskätt seda, et muutnud oludes tuleb meie riigi suhtes olla senisest märksa tähelepanelikum, kuid iseenesestmõistevuse tähendusväli on siiski oluliselt laiem ja evib kindlasti tugevaima sotsiaalse eksistentsi omadusjoont. Samuti olen jätkuvalt veendunud, et rahval on tallel tublisti tugevusvaru niisugustekski olukordadeks, kus sotsiaalne kliima võib hoopis rajuseks kiskuda.

teisipäev, 10. veebruar 2015

Roll, volitus ja norm

Need on sotsiaalse ehituse ja toimimise kolm vägilast.

esmaspäev, 9. veebruar 2015

Personaalbrändimine – moodsa võlumaailma järjekordne imevits

Hommikune riigitelevisioon tutvustas varastele vaatajatele personaalbrändimist, mis peaks iga selle viljeleja toimetulekut selles va moodsas muutuvas kiires maailmas kindlasti parandama. Kõlab muidugi mitut pidi vahvasti, aga praktiseerijaid enesemüügist vits ikkagi ei päästa.

reede, 6. veebruar 2015

Majanduse mõistmine ja raha sotsiaalset visualiseeriv vägi

Valimiste eel ja sakilise euroarengu ajal kohtab sagedamini mitut masti tegelaste suust ütlust "Keegi X (poliitiline vastane või konkurent vähemasti) ei mõista või ei tunne majandust" ning avalikus ruumis ringleb päris ohtralt ideelist rämpsu, mis võimu kätte sattununa kanaliseeritakse sotsiaalsete jõududega inimeste käitumist juhtivateks soliidses sotsiaalses kostüümis olevateks lollusteks.

EE6 teatab oma staatusele omase enesekindlusega võimsalt, et majandus võib olla nii
¤ ühisk-a materiaalseks olemasoluks vajalike vahendite tootmise ja tarbimise korraldamisega seosnev ühisk. eluavalduste kogum;
¤ ühisk. oludele omane majandussuhete kogum;
¤ kõigi m-üksuste kogum mingil maa-alal ja
¤ süsteemiteoreetiliste ja m-küberneetilise käsitluse kohaselt ühis-a funktsionaalne süsteem, mis täissüsteemina hõlmab hüviste tootmise, vahetuse, jaotuse ja tarbimise, spetsiaalsüsteemina aga on ühisk-a kui peasüsteemi funktsionaalne allsüsteem ...
Siit on ju kaugele näha, et tänapäeva arenenud ühiskonna majandust ei suuda ükski üksikisik täielikumal määral hoomata, nii et algse tõe kuulutanu riskib konkreetsemat argumentatsiooni esitamata teadlikult või kogemata praalija diagnoosiga. Praalijatel pole aga praeguse aja üle põhjust kurta, tingimusteta sõnavabaduse loosung on neile vaid pärmiks ja innustajaks.

Tänasele päevale on veel väga iseloomulik, et usk raha (numbrite) sotsiaalse tervist ja käekäiku diagnoosivasse võimesse on absoluudile juba päris lähedale jõudnud. Ega see religioon muud kaasa ei too, kui sootsiumite piiratud mõistmise ja reaalses elus  nende potentsiaalse võimekuse kärpimise. Selle religiooni pühakirjade hulka kuuluvad kindlasti Pythagorase laadis panustamised arvude absoluutsesse ontoloogilisse jõusse ja Marxi asjakohased tekstid, kuigi jutlustajad ei pruugi seda viimast avalikult kuidagi tunnistada tahta. Muidugi on see ka kuldaeg rahajoonte pealt tõde ennustavatele hiromantidele ja neist ei ole juba praegu mingit puudust ning oluliste sõnumite kuulutamisest ja kuulamisest sissevõetute arv kasvab jõudsalt.        

kolmapäev, 4. veebruar 2015

Carl Gustav Hempeli loodusteadusliku teadmise anatoomia nüüd ka eesti keeles

Mustade, aga siiski natuke värviliste mummuliste kaantega filosoofiaraamatute sarjas ilmus läinud aasta päris viimases lõpus Carl Gustav Hempeli (1905–1997) kuulus peaaegu tänapäevase teadusfilosoofia üldkäsitlus "Loodusteaduse filosoofia" (originaalis 1966).  Meie muidu nii teaduste lembese rahva keeles on teadusfilosoofia kirjasõna hulk ja maht õige kasin, nii et selles vallas on niisuguse teose tõlke ilmumine tähtsaks sündmuseks, mis vaatamata poole sajandi pikkusele hilinemisele peaks tublisti lappima üht auku meie vaimses maailmas. Tiiu Hallap tõlkija ja Piret Kuusk toimetajana on teinud väga hea töö, nii et aegajalt avastad üllatusega, et tegemist ei ole hea ja ladusa originaalkeeles teksti, vaid siiski tõlkega sellest. Terminoloogiline töö on olnud sedavõrd veenev, et jäädki uskuma, et meil on selle valdkonnaga terminoloogiaga kõik korras, kuigi tegelikult asi ei ole sugugi nõnda. Vaid definiensid-eksplanandumid väärinuks ehk eestikeelsemat formuleerimast, aga esitatud moel jäävad kindlasti täpsemalt selgeks.
Hempel kuulub saksa filosoofide gruppi, kes lahkusid Hitleri süsteemi eest ingliskeelsesse maailma ja võtsid sinna kaasa ideed, mis toitsid aastakümneid analüütilist filosoofiat – selle maailma filosoofia peavoolu. Hempel kirjutas selle raamatu ajal, kui oli käimas suur loodusteaduste buumiaeg, millega kaasnes ka põhjalik murrang valge mehe sotsiaalse elu korralduses. Lugedes teost tunned selgesti selle kirjutaja optimismi teaduste ja nende väe suhtes – teadus on võimas, laske tal vaid oma suhtelisuses liikuda edasi kriitilise meetodi jõul ja te veel näete, kuhu inimene sellega välja jõuab. Huvitav on ka käsitluse evolutsioon teose käigus suuremalt enesekindluselt loodusteaduse meetodi kirjeldamisel, mis teose viimastes reduktsiooni peatükkides asendus pigem kõhklustega täieliku reduktsiooni võimalikkuse suhtes. Samuti ei saa ta vältida kiusatust loodusteaduste teoreetilise metodoloogia teoses võtta käsile ka teadvuse ja ühiskonna ontoloogia ja mõistmise teemad. Küll õige pisut, aga ometi.
Meditsiinis olijale on muidugi sümpaatne, et raamatu üheks paradigmaatiliseks näiteks on Semmelweisi lapsevoodipalaviku mõistmise lugu 19. sajandist. See vaimne teekond näitab tõesti ilmekalt otsivas inimvaimus toimuvat lahendamist vajava probleemiga kohtumisel. Samas õhkub raamatust palju rohkem siiski füüsikaga seonduvat, kuigi loodusteadustes on ju ka teised alad. Bioloogia filosoofia parem aeg oli siis veel saabumata, kuigi selleski raamatus paistis vajadus selle järele selgesti välja.
Hea, et meil on olemas nüüd testjärelm (test implication) – nimi empiirilise teaduse universaalsele tegevusele. Samuti selgesti kirja pandud teadusliku tunnetuse astmete rida faktide vaatlemisest üldistuste testimiseni (lk 26) ja teooria seesmiste ja sillaprintsiipideni (ptk 6.2). Samuti teadusliku seletuse asjakohasuse ja testitavuse nõuded (lk 76). Poolehoidu pälvib autori tähelepanu (ta oli ju ka analüütilise filosoofia viljeleja) teaduskeele analüüs ja rolli mahukas (raamatu üldproportsioone silmas pidades) käsitlus, sealt oleks paljutki tarvis meeles pidada, kui tegeleme siin ja praegu oma teaduskeelega. Nagu heade anatoomiaraamatutega ikka juhtub, nad annavad aimu ka struktuuride toimimisest, st füsioloogiast selle sõna väga üldises tähenduses, kuid küllap see on juba teiste teoste peateemaks.    

Ühiskondlik mehhaanika XX: raha väe testimine 2

Jälle on käes ajad, kus lähemate kuudega testitakse korralikult raha väge sotsiaalsete asjade korraldamisel. Mulle meenus, et olen LÜLIsse sama pealkirjaga sissekande juba teinud, kuid eks kordus viita vist hetkel mu peas uute mõtete vähesusele.
Aga Kreekas demokraatlikult võimule tulnud valitsus tahab ilmatute võlgade asjus võlausaldajatega uuele kokkuleppele jõuda, mis (võõra) raha survet ühiskonnale vähendaks. Kreeka ei taha enam troikat, kohustusi olemasoleval kujul jms, mis võetud laenude ja muu sedasorti "abiga" kaasas käivad. Värskes valimismöllus lubas rahvalt enim poolehoidu pälvinud seltskond kõik need ahistavad, ebaväärikad jms kohustused kus see ja teine saata, nüüd võimul olles muidugi enam nii innukalt rahalt riideid seljast ära kisuta ja tahetakse pigem laveerida võetud kohustuste pehmendamisega ja eks siis paistab mis edasi saab. Ei julge praegusedki juhid raha väge ülemäära kahandada, keegi ei oska ennustada korrastava jõu liigse kahanemise tegelikke tagajärgi. Asjatundjad kommentaatorid ei olegi enam nii väga kohustuste sisu põhimõttelise muutmise vastu ja küllap poliitikudki leiavad sobiva viisi Kreeka rahamängu reeglite modifitseerimiseks, ilma et kaheldaks mängu enda hädavajalikkuses.
Euroopa rahamängu värske geim on peastaabi korraldus euroriikidele osta (oma) võlakirju juurdetrükitava raha eest. Küsimus ringluses oleva raha õigest kogusest on tähtis nii teooria kui praktika vaatepunktist. Praegu siis on eurostaabis meeleolud, et raha on mänguväljal vähe ja see rikub kogu mängu, st mängijate ind on ebapiisav ja ebapiisavalt juhitud. Laenupuritaanlik Eestis satub selles geimis õige kummalisse olukorda, kus värsked käsulauad on risti vastu senistele arusaamadele ja praktikatele.
Horvaatias tühistati äsja umbes 60000 rahaliselt kehvas seisus oleva ühiskonnaliikme võlad ja seda kutsutakse ühiskonna uueks alguseks. Eks hoolimata nimedest ja nimetustest rahamäng jätkub muidugi sealgi, kuid näitab seniste reeglite ja mänguseisu sobimatust rahva enamusele ja nende tahet realiseerivatele tööriistadele.
Nafta hind on börsil mõne kuuga langenud 2 korda (umbes 50 dollari peale tünni eest, kuid naftast tehtavad asjad veel ei kuku) ning kaasa toonud riikidele ja rahvastele üksjagu segadust, nõutust, ebakindlust, kuid kõik püsivad veel mängus. Võib ju küsida, mida kajastab sotsiaalses elus nafta hinna kahekordne langemine, kas raha väe suurus ei ole järsku muutnud. Ei ole arvatavasti kuigi palju muutunud, sest muidu ei lastaks numbritel nii auväärselt õhkamiste ja ohkamiste saatel muutuda ja mäng jätkub üsna täiega. Ja ega valikuid palju ei ole, rahamängu katkestamine või veel hullem, lõhkumine, lõhub ka olemasolevad sotsiaalsed korrad põhjalikult. Eks mängu tuleb sättida ikka ja taas reeglite sättimisega nõnda, millega sotsiaalsete jõudude suurem hulk korrastatud stsenaariumide rajale. Loodetavasti ei ole selleks vaja teha ebainimlikke pingutusi.   

laupäev, 17. jaanuar 2015

Presidendi käramine kärajatel

Seekordse käramise teemaks oli päris suureliselt pandud "Millist Eestit jõuame pidada?" Tema riigiehitust käsitleva sõnavõtu kompositsioon oli pigem tiirutav: aegajalt asendus veendumus ebakindluse, lihtne selge jutt mõistukõne ning triviaalsed tõed olemuslike probleemidega. Kõik kokku kippus riigi esimese isiku sõnadest vägisi sugenema esitatud küsimusele vastus, et oleme raskustes olemasoleva Eesti pidamisega. Kõikide (ka isegi mõnede väga vajalike) asjade tegemiseks ebapiisava inimressursi mure oli jutus silmatorkav ning mõneti üllatav lahendus sellele probleemile oli ebavõrdse Eesti jutlustamine, mille oht ülemäärase ebaõigluse lõhkuva jõu tekkimiseks on rahvaste ja riikide ajaloost ju väga hästi teada. Et kommentaar ei jääks üksnes õhuliseks vadaks, lisagem siia mõned laused presidendi käramisest endast:

"Pole olemas ühtki loogilist ja õigusriiklikku võtet saavutada ühtlane asustustihedus ja ühetaoline rahvastikukoosseis kõikjal üle Eesti. Järelikult pole mõtet raisata aega ega energiat sellele, et tahta midagi, mis õigusriigi põhimõtteid rikkumata võimalik ei ole. Objektiivselt ei ole. Need, kes seda lubavad, eksitavad rahvast. Näiteks gümnaasiumiharidus on kaasajal ennekõike riigielu küsimus, võib-olla on seda kogu koolivõrk ja mõned teised valdkonnad ei tohiks olla.
Et nüüd ei jääks kõlama üldistus, et president peab ääremaal kiratsevat elu paratamatuseks, siis lubage lisada siia vajalik selgitus.
Kõikjal Eestis peab olema võimalik inimväärselt ära elada. Eluliselt olulised avalikud teenused peavad olema õigel ajal ja tegelikult kättesaadavad. See on miinimum, mida Eesti praegu kahjuks ei täida. Seda peame silmas pidama, kui hakkame valimiste järel mõtteliselt lahti harutatud riigihaldust uuesti, paremini, kokku panema."

Olen presidendiga päri, et riike ei õnnestu sotsiaalse loomusest tulenevalt rahulikul moel kuidagi arendada ühekordse totaalse mahalõhkumise ja ülesehitamisega, kuid ka parlamendivalimised ei ole siiski (isegi mõttelise) riigi sotsiaalse dekonstruktsiooni-rekonstruktsiooni üritus, vaid ikka pigem üks kollektiivne kognitiivne protseduur, milles demokraatia jõuga valitakse mõneks järgmiseks aastaks pakutud stsenaariumidest ja nende sooritajatest enamusele atraktiivseimad ning nende sobivaks osutumise korral tugevneb neist riigi arenguline toimimine.     

kolmapäev, 14. jaanuar 2015

Ühiskondlik mehhaanika XIX: radikaalsete moraalsete jõudude kokkupõrked Pariisis

Aasta algas ühe sotsiaalse vulkaanipurskega Pariisis, mille energia pärineb suuresti eetika valdkonnast. Niivõrd võimast moraalset kokkupõrget ei näe just sageli, kuid kindlasti ei ole tegemist siiski ka mingi üleilmse apokalüptilise sündmusega, pigem ikka ühe verstapostiga inimkonna ühtse küla moodustamise teel.
Niisiis põrkusid vana maailma ühes kõige tähtsamas kohas sotsiaalse ontoloogia vaatepunktist radikaalne fundamentalism ja radikaalne relativism. Mõlema radikaalsus seisneb selles, et ülimaks peetakse oma arusaama õigest elamisest ning vähemasti see teine (või ka selle lähissugulased) on ühe- ja põhimõtteliselt vale teel. Fundamentalism sisaldab teatud seisukohtade absolutismi, mida ollakse valmis teostama mistahes (tõepoolest nõnda) vahenditega (kasvõi ükskõik kelle füüsilist eksistentsi lõhkuvatega).  Ka Euroopa ajaloos on olnud tublisti fundamentalismi, kuid tänapäeval püütakse siin sellest innukalt loobuda ning selle käigus võib teatud olukordades kergesti lipukirjaks kujuneda inimkäitumise teises äärmuses paiknev anarhilisekski kippuv kõikehõlmav suhtelisus ühes seda inimeste peades toetava psüühilise mäesuusatamisega, millega kaasnevad nii suured naudingud kui ohud. Need äärmuslased on veendunud, et kõik siin ilmas on ebakindel ja kritiseeritav ning kui soovite, siis isegi mõttetu, kuid ometi töötab see positsioon energilise sotsiaalsete liikumiste ja arengu mootorina. Suhtelisuslased on mõnikord niivõrd haaratud sellest vaatest, et hakkavad seda pidama absoluudiks ning innukalt selle eest võitlema. Võitlusvahendid jäävad neil enamasti siiski ühiskonnas aktsepteeritu raamesse, mis kipu lõhkuma olemasolevaid sotsiaalseid institutsioone ega seal olevate inimeste kehasid (vaimudega on asi muidugi mitmekesisem). Möödunud nädalal juhtuski Pariisis see, et äärmuslik absolutism ründas äärmuslike võtetega (salaja, maksimaalse agressiivsuse, täiesti kõrvaliste inimeste kaasamise jms) üht emotsionaalse suhtelisuse ning teist kultuurilise mitmekesisuse teostumise kohta. Ju ta ei leidnud oma eksistentsi ja mõju kindlustamiseks enam muud vahendit, kui ajaloos nii palju proovitud füüsilise hävitamise ja sellest tuleneva hirmu lootust. Ettevõtmise tulemuseks oli hirmu asemel hoopis massiivne solidaarsus teatud sotsiaalse asjaajamise viiside lubamatuse suhtes. Kas kõik tänavatele tulnud pooldavad täiel määral ka radikaalset suhtelisust, selles ma muidugi kahtlen.
Enamus inimestest ei püri siiski äärmustesse ning nende peades ja käitumises realiseerub üks mõõdukam kombinatsioon stabiilsusest ja muutumisest ning väärtuste hoidmisest ja väärtusetust vabanemiseks, mis loob ühiskondades ka soodsama pinnase rahulikuks kooseksisteerimiseks selle mõiste kõige laiemas tähenduses ning ka kõige teravamate sotsiaalsete vastasseisude lahendamiseks.