teisipäev, 24. veebruar 2015

Ühiskondlik mehhaanika XXI: EV97

Tänasel EV järjekordse aastaringi täitumise päeval on paslik tõdeda, et sotsiaalse mehhaanika sõnavara aitab õige piltlikult meie sotsiaalse ontoloogia hetkeseisu ning edaspidiseid väljavaateid iseloomustada. Selge see, et meid ümbritsevad olud ja väliste jõudude spekter on lühikese ajaga tublisti muutunud – idanaabri musklid ei piirdu enam oma territooriumil jõul põhineva ühiskonnakorralduse kehtestamisega, vaid nendega üritatakse taolist asjaajamise viisi viljeleda ka oma naabruses ja selle õigustamiseks sobib vajadusel õige erinevaid argumente kasutada, millest osaga on võimalik ükskõik mida ükskõik mis suunas ära seletada. Praegused vastandumised on ilmsemad, antagonismid enam süvenenud. Üha enam suuri rahvastega seotud sotsiaalseid projekte on loobumas arusaamast, et ilmaelu on võimalik korraldada suure vastandumiseta. Meie ja teiste rahvaste poliitikute juttudest kumab tuntavalt ärevust, kuigi seda püütakse rohkem või vähem tuntud ideoloogiliste klišeedega summutada. Siin tulebki jõu kõrval mängu EV tugevus, mis peab vastu ebasobivast suunast mõjuvatele jõududele ja on erinevalt välistest jõududest suuresti meie enda teha. See tugevus ei  ole peamiselt meie kaitserajatiste müüride paksus ega torude tulejõud, mis on nii või teisiti meil õige tagasihoidlik, aga loomulikult niisuguselgi kujul vältimatult vajalik. Pigem määrab seda tugevust kõige tuntavamalt meie inimressurss ning meie inimeste valmisolek eesti idee järgi oma tegemisi seada. See valmisolek on üks keeruline tervik ja sõltub õige paljudest koos mõjuvatest teguritest, millest mõned on juhitavad mõistuslikul moel, kuid teised jälle mingite emotsioonide või traditsioonide kaudu. Just selle terviku tugevust ja usaldusväärsust on tarvis suurendada ning seda saab teoks teha põhiliselt siinsamas, mitte teab kus meie kohal või asemel. Seda tööd teeb mitme teise ülesande kõrval ka vabariigi aastapäev ja selle väärikas tähistamine – EV 97. aastaringi tähistamisel on neis muutunud väliste olude tingimustes kindlasti tähtis konsolideeriv roll. Mitmed seekordse tähtpäeva kõnepidajad on oma sõnumis hoiatanud vabariigi iseenesestmõistetavuse eest ja toonud moel või teisel välja hirmutava võimaluse, et praegune EV seis võib mõne aja pärast hoopiski tundmatuseni muutunud olla. Eks ole seegi märk ärevusest niimoodi kõnelejate peades, mis küllap on tingitud suuresti prognoosimatust väliste jõudude käekäigust. Ilmne paistab olema, et 1990. aastate aastate optimism uue rahumeelse (paremini talitsetud sotsiaalsete jõududega) maailmakorra võimalikkuse suhtes on ka siinmail üksjagu kõikuma löönud ning riikide tüürijate mõtetesse ja kavadesse kipub üha enam ajaloos korduvalt ära proovitud stsenaariume. Küllap siinsed kõnelejad pidasid silmas eeskätt seda, et muutnud oludes tuleb meie riigi suhtes olla senisest märksa tähelepanelikum, kuid iseenesestmõistevuse tähendusväli on siiski oluliselt laiem ja evib kindlasti tugevaima sotsiaalse eksistentsi omadusjoont. Samuti olen jätkuvalt veendunud, et rahval on tallel tublisti tugevusvaru niisugustekski olukordadeks, kus sotsiaalne kliima võib hoopis rajuseks kiskuda.

teisipäev, 10. veebruar 2015

Roll, volitus ja norm

Need on sotsiaalse ehituse ja toimimise kolm vägilast.

esmaspäev, 9. veebruar 2015

Personaalbrändimine – moodsa võlumaailma järjekordne imevits

Hommikune riigitelevisioon tutvustas varastele vaatajatele personaalbrändimist, mis peaks iga selle viljeleja toimetulekut selles va moodsas muutuvas kiires maailmas kindlasti parandama. Kõlab muidugi mitut pidi vahvasti, aga praktiseerijaid enesemüügist vits ikkagi ei päästa.

reede, 6. veebruar 2015

Majanduse mõistmine ja raha sotsiaalset visualiseeriv vägi

Valimiste eel ja sakilise euroarengu ajal kohtab sagedamini mitut masti tegelaste suust ütlust "Keegi X (poliitiline vastane või konkurent vähemasti) ei mõista või ei tunne majandust" ning avalikus ruumis ringleb päris ohtralt ideelist rämpsu, mis võimu kätte sattununa kanaliseeritakse sotsiaalsete jõududega inimeste käitumist juhtivateks soliidses sotsiaalses kostüümis olevateks lollusteks.

EE6 teatab oma staatusele omase enesekindlusega võimsalt, et majandus võib olla nii
¤ ühisk-a materiaalseks olemasoluks vajalike vahendite tootmise ja tarbimise korraldamisega seosnev ühisk. eluavalduste kogum;
¤ ühisk. oludele omane majandussuhete kogum;
¤ kõigi m-üksuste kogum mingil maa-alal ja
¤ süsteemiteoreetiliste ja m-küberneetilise käsitluse kohaselt ühis-a funktsionaalne süsteem, mis täissüsteemina hõlmab hüviste tootmise, vahetuse, jaotuse ja tarbimise, spetsiaalsüsteemina aga on ühisk-a kui peasüsteemi funktsionaalne allsüsteem ...
Siit on ju kaugele näha, et tänapäeva arenenud ühiskonna majandust ei suuda ükski üksikisik täielikumal määral hoomata, nii et algse tõe kuulutanu riskib konkreetsemat argumentatsiooni esitamata teadlikult või kogemata praalija diagnoosiga. Praalijatel pole aga praeguse aja üle põhjust kurta, tingimusteta sõnavabaduse loosung on neile vaid pärmiks ja innustajaks.

Tänasele päevale on veel väga iseloomulik, et usk raha (numbrite) sotsiaalse tervist ja käekäiku diagnoosivasse võimesse on absoluudile juba päris lähedale jõudnud. Ega see religioon muud kaasa ei too, kui sootsiumite piiratud mõistmise ja reaalses elus  nende potentsiaalse võimekuse kärpimise. Selle religiooni pühakirjade hulka kuuluvad kindlasti Pythagorase laadis panustamised arvude absoluutsesse ontoloogilisse jõusse ja Marxi asjakohased tekstid, kuigi jutlustajad ei pruugi seda viimast avalikult kuidagi tunnistada tahta. Muidugi on see ka kuldaeg rahajoonte pealt tõde ennustavatele hiromantidele ja neist ei ole juba praegu mingit puudust ning oluliste sõnumite kuulutamisest ja kuulamisest sissevõetute arv kasvab jõudsalt.        

kolmapäev, 4. veebruar 2015

Carl Gustav Hempeli loodusteadusliku teadmise anatoomia nüüd ka eesti keeles

Mustade, aga siiski natuke värviliste mummuliste kaantega filosoofiaraamatute sarjas ilmus läinud aasta päris viimases lõpus Carl Gustav Hempeli (1905–1997) kuulus peaaegu tänapäevase teadusfilosoofia üldkäsitlus "Loodusteaduse filosoofia" (originaalis 1966).  Meie muidu nii teaduste lembese rahva keeles on teadusfilosoofia kirjasõna hulk ja maht õige kasin, nii et selles vallas on niisuguse teose tõlke ilmumine tähtsaks sündmuseks, mis vaatamata poole sajandi pikkusele hilinemisele peaks tublisti lappima üht auku meie vaimses maailmas. Tiiu Hallap tõlkija ja Piret Kuusk toimetajana on teinud väga hea töö, nii et aegajalt avastad üllatusega, et tegemist ei ole hea ja ladusa originaalkeeles teksti, vaid siiski tõlkega sellest. Terminoloogiline töö on olnud sedavõrd veenev, et jäädki uskuma, et meil on selle valdkonnaga terminoloogiaga kõik korras, kuigi tegelikult asi ei ole sugugi nõnda. Vaid definiensid-eksplanandumid väärinuks ehk eestikeelsemat formuleerimast, aga esitatud moel jäävad kindlasti täpsemalt selgeks.
Hempel kuulub saksa filosoofide gruppi, kes lahkusid Hitleri süsteemi eest ingliskeelsesse maailma ja võtsid sinna kaasa ideed, mis toitsid aastakümneid analüütilist filosoofiat – selle maailma filosoofia peavoolu. Hempel kirjutas selle raamatu ajal, kui oli käimas suur loodusteaduste buumiaeg, millega kaasnes ka põhjalik murrang valge mehe sotsiaalse elu korralduses. Lugedes teost tunned selgesti selle kirjutaja optimismi teaduste ja nende väe suhtes – teadus on võimas, laske tal vaid oma suhtelisuses liikuda edasi kriitilise meetodi jõul ja te veel näete, kuhu inimene sellega välja jõuab. Huvitav on ka käsitluse evolutsioon teose käigus suuremalt enesekindluselt loodusteaduse meetodi kirjeldamisel, mis teose viimastes reduktsiooni peatükkides asendus pigem kõhklustega täieliku reduktsiooni võimalikkuse suhtes. Samuti ei saa ta vältida kiusatust loodusteaduste teoreetilise metodoloogia teoses võtta käsile ka teadvuse ja ühiskonna ontoloogia ja mõistmise teemad. Küll õige pisut, aga ometi.
Meditsiinis olijale on muidugi sümpaatne, et raamatu üheks paradigmaatiliseks näiteks on Semmelweisi lapsevoodipalaviku mõistmise lugu 19. sajandist. See vaimne teekond näitab tõesti ilmekalt otsivas inimvaimus toimuvat lahendamist vajava probleemiga kohtumisel. Samas õhkub raamatust palju rohkem siiski füüsikaga seonduvat, kuigi loodusteadustes on ju ka teised alad. Bioloogia filosoofia parem aeg oli siis veel saabumata, kuigi selleski raamatus paistis vajadus selle järele selgesti välja.
Hea, et meil on olemas nüüd testjärelm (test implication) – nimi empiirilise teaduse universaalsele tegevusele. Samuti selgesti kirja pandud teadusliku tunnetuse astmete rida faktide vaatlemisest üldistuste testimiseni (lk 26) ja teooria seesmiste ja sillaprintsiipideni (ptk 6.2). Samuti teadusliku seletuse asjakohasuse ja testitavuse nõuded (lk 76). Poolehoidu pälvib autori tähelepanu (ta oli ju ka analüütilise filosoofia viljeleja) teaduskeele analüüs ja rolli mahukas (raamatu üldproportsioone silmas pidades) käsitlus, sealt oleks paljutki tarvis meeles pidada, kui tegeleme siin ja praegu oma teaduskeelega. Nagu heade anatoomiaraamatutega ikka juhtub, nad annavad aimu ka struktuuride toimimisest, st füsioloogiast selle sõna väga üldises tähenduses, kuid küllap see on juba teiste teoste peateemaks.    

Ühiskondlik mehhaanika XX: raha väe testimine 2

Jälle on käes ajad, kus lähemate kuudega testitakse korralikult raha väge sotsiaalsete asjade korraldamisel. Mulle meenus, et olen LÜLIsse sama pealkirjaga sissekande juba teinud, kuid eks kordus viita vist hetkel mu peas uute mõtete vähesusele.
Aga Kreekas demokraatlikult võimule tulnud valitsus tahab ilmatute võlgade asjus võlausaldajatega uuele kokkuleppele jõuda, mis (võõra) raha survet ühiskonnale vähendaks. Kreeka ei taha enam troikat, kohustusi olemasoleval kujul jms, mis võetud laenude ja muu sedasorti "abiga" kaasas käivad. Värskes valimismöllus lubas rahvalt enim poolehoidu pälvinud seltskond kõik need ahistavad, ebaväärikad jms kohustused kus see ja teine saata, nüüd võimul olles muidugi enam nii innukalt rahalt riideid seljast ära kisuta ja tahetakse pigem laveerida võetud kohustuste pehmendamisega ja eks siis paistab mis edasi saab. Ei julge praegusedki juhid raha väge ülemäära kahandada, keegi ei oska ennustada korrastava jõu liigse kahanemise tegelikke tagajärgi. Asjatundjad kommentaatorid ei olegi enam nii väga kohustuste sisu põhimõttelise muutmise vastu ja küllap poliitikudki leiavad sobiva viisi Kreeka rahamängu reeglite modifitseerimiseks, ilma et kaheldaks mängu enda hädavajalikkuses.
Euroopa rahamängu värske geim on peastaabi korraldus euroriikidele osta (oma) võlakirju juurdetrükitava raha eest. Küsimus ringluses oleva raha õigest kogusest on tähtis nii teooria kui praktika vaatepunktist. Praegu siis on eurostaabis meeleolud, et raha on mänguväljal vähe ja see rikub kogu mängu, st mängijate ind on ebapiisav ja ebapiisavalt juhitud. Laenupuritaanlik Eestis satub selles geimis õige kummalisse olukorda, kus värsked käsulauad on risti vastu senistele arusaamadele ja praktikatele.
Horvaatias tühistati äsja umbes 60000 rahaliselt kehvas seisus oleva ühiskonnaliikme võlad ja seda kutsutakse ühiskonna uueks alguseks. Eks hoolimata nimedest ja nimetustest rahamäng jätkub muidugi sealgi, kuid näitab seniste reeglite ja mänguseisu sobimatust rahva enamusele ja nende tahet realiseerivatele tööriistadele.
Nafta hind on börsil mõne kuuga langenud 2 korda (umbes 50 dollari peale tünni eest, kuid naftast tehtavad asjad veel ei kuku) ning kaasa toonud riikidele ja rahvastele üksjagu segadust, nõutust, ebakindlust, kuid kõik püsivad veel mängus. Võib ju küsida, mida kajastab sotsiaalses elus nafta hinna kahekordne langemine, kas raha väe suurus ei ole järsku muutnud. Ei ole arvatavasti kuigi palju muutunud, sest muidu ei lastaks numbritel nii auväärselt õhkamiste ja ohkamiste saatel muutuda ja mäng jätkub üsna täiega. Ja ega valikuid palju ei ole, rahamängu katkestamine või veel hullem, lõhkumine, lõhub ka olemasolevad sotsiaalsed korrad põhjalikult. Eks mängu tuleb sättida ikka ja taas reeglite sättimisega nõnda, millega sotsiaalsete jõudude suurem hulk korrastatud stsenaariumide rajale. Loodetavasti ei ole selleks vaja teha ebainimlikke pingutusi.