esmaspäev, 30. märts 2015

Areen ja fookus

Üheks tähtsaks sotsiaalseks formaadiks on areen, mida aegade jooksul on selle konkreetse teostumise viisides tublisti arendatud. Areeni põhiomaduseks on tähelepanu suunamine kindlasse punkti (olgu siis sotsiaalsesse või naturaalsesse). Läbi aegade on alates sobivatest looduslikest kohtadest, lõkkeplatsidest, siis vastavate ehituste ja ruumidega ning nüüd tänapäevase meedia ja interneti võimalusteni välja areeni disaini ja toimimist pidevalt sätitud, kuid samaks on kõigi puhul jäänud ikkagi teema ja inimestega fookuse olemasolu ning osalejate allumine teatud sotsiaalsetele mängureeglitele. Tänapäeva iseloomustabki areenide paljusus ning kohatine raskus areenides toimuva vaimse seedimisega, mille tulemuseks võib kujuneda üleküllastus ning sellest tulenevad psüühilised koormused.
Kontserdid ja näitused ning koolitunnid, koosolekud ja poeskäigud on sündmused areenidel, niisamuti kui väheste või paljude osalejatega veebikülgedel toimuv. Areenidel kulgemine on inimese sotsiaalne modus vivendi. Pole suuremat mõtet pärida selle headuse või halbuse kohta, sest meil polegi suurt midagi teist selle asemele pakkuda.

neljapäev, 26. märts 2015

Palgavaesus – ebaõiglase sotsiaalse süsteemi ehe sümptom

Selle kevade poliitvaidluste üheks sagedaseks arutlusteemaks oli palgavaesuse olemasolu ja selle leevendamine. Varasemalt palgavaesuse sõnagi sisuliselt puudus meie avalikust arutelust ning peamiselt arutati miinimumpalga suuruse (või õigupoolest selle väiksuse) üle, mida võim määras eelkõige prognoositava riigi rahanduse formaalse korrasoleku alusel, siis nüüd tunnistasid riigitüüri manu pürgijad palgavaesteks ja teistsugust riigipoolset kohtlemist vajavaiks isegi kahekordset alampalka ja suurematki tasu saavad inimesed, st tuhandete inimeste normaalne (ja siinmail üsna ainuke saadaolev) töö ei tee neid iseseisvaiks, vaid pigem hoopis tuge vajavaiks. Niisugusest tõdemusest sugeneb hulgaliselt järelmeid meie ühiskonna senise toimise loomuse kohta, mis erinevad tublisti sellest, mida võimuteostajate ideoloogiad loosungitele kirjutasid ja ruuporitest kajada lasid. Neist karmimate hulka kuulub kindlasti seisukoht, et praegune sotsiaalne toimimine ei vasta mitmetes olulistes asjades sellele, mis loob ühiskonna ja selle liikmete sotsiaalset kindlust ning seejärel kõike muud sellest tulenevat.      

kolmapäev, 25. märts 2015

PMi sotsiaalse tundlikkuse testimine

Eks meedia puhul võib täheldada nii võimendavat kui tunnetavat aspekti ning erinevad väljaanded realiseerivad oma lugudes ja nende saamise protsessis neid aspekte erinevas proportsioonis. Otsejoones kõmulehed tegelevad põhiliselt võimendamisega ning nad on võimelised võimendama ükskõik mida, mistõttu pikemas ajalises perspektiivis nende sõnumites päris raske eristada suurendatud tegelikkust sotsiaalsest mürast. Küllap Postimehe ambitsioon on olla tunnetav võimendaja, kuid tänase paberlehe mõned lood viivad mõtte hoopis PMi tunnetuse tundlikkuse tasemele. Probleeme ei ole päevakajalisega (lennuõnnetuse ja rahva õnnetuse kajastamine), kuid mõneti üllatab üle lehekülje lugudega suur autoriteediga mõjutada püüdev tähelepanu  arstiabi korralduslikule suutmatusele ja väljarände halbusele, sest siiani kippus paljudel meedias esinutel mõlema teema kohta domineerima ikka üksjagu positiivsem või isegi heakskiitvalt õigustav arvamus. Meie asjade seisu iseloomustab ka see, et meie meditsiinis toimuvat kutsutakse uurima maailmapank ja rahvastiku silmnähtavalt ohtlikku kängumist on asunud meile pikemalt seletama juhtivteadurid. See, mis ühiskonna paljudele tavaliikmetele oli näha ja tunda juba aastaid, on nüüd saanud ka autoriteetidele ärevama kõnepruugi ja kirjatööde motiiviks. PM võimendab neid igati korralikult, kuid tagantjärgi tarkuse korras võinuks temagi juba mõnda aega tagasi neis küsimusis oma sotsiaalset tundlikkust suurendada mitmekülgsema sõnumivalikuga ühiskonna erinevatest tsoonidest.  

teisipäev, 3. märts 2015

Ühiskondlik mehhaanika XXII: parlamendivalimised kui mitmepalgeline sotsiaalne dünamomeetria

Eesti ühiskond läbis äsjaste valimistega taaskord enda vaba organiseerimise tähtsa verstaposti, mis loob ja mõjutab meie sisemist struktuuri ja tegevusi väga suurel määral. Paistab, et iga järgmise korraga lähevad valimised asjalikumaks ning teatraalsuse roll kahaneb järjest, mis mõneti paradoksaalsel kombel on seekordse poliitjõudude selektsiooniga meie esinduskogusse toonud taas rohkem kultuuriinimesi ja vähem sporditähti. Hakkamata pikemalt arutama valimiste konkreetseid tulemusi, märkigem vaid, et parlamendivalimised on neid korraldava ühiskonna väga tähtsaks (kui riigi omamise tavaolekus isegi mitte kõige tähtsamaks) mõõtmisprotseduuriks, milleks tehtavad ettevalmistused, protseduur ise ja sellega seonduv elevus ning loomulikult ka tagajärjed on üheks suureks sotsiaalseks sissehingamiseks ja hoovõtuks, millega harjal tuleb hea mitu aastat ühiskonda edasi nihutada. Mida rohkem inimesi selles sissehingamises veendunult kaasa lööb, eks seda rohkem vaba sotsiaalset energiat ühiskonda satub. Küllap viimaste Eesti parlamendivalimiste osalus 60 ja mõned protsendid enam annab üsna piisava vaba sotsiaalse energia koguse selleks, et rahvas saaks sisukal parlamentaarsel viisil oma teekonna järgmise etapi läbi käia.
Seaduslikust selektsioonist lähtuv jõukatsumine on õnnistatud aeg muidugi kõigile neile, kes usuvad kokkulugemistesse ja arvudesse ühiskonnas toimuva hindamisel. Selle mastaapse dünamomeetria käigus ei mõõdeta küll otse njuutoneid, jõukilogramme vms, kuid (protsentuaalne) osakaal sotsiaalse jõu ühikuna ei ole siiski mõisteliselt füüsikalisest jõust ja selle ontoloogilisest kohast nii väga erinev. Rahva protsentuaalse toetuse küüsi antakse nii ideed kui neid kandvad inimesed ja nende kuulutuslikud ühendused. Piisavalt suures kogukonnas juhtub vaba valiku võimaluse korral muidugi väga harva nii, et selekteerijad valivad end valitsema ühe lihtsakoelise ja sirgjoonelise stsenaariumi ning seda teostada lubava seltskonna, ikka tekib osakaalude kombinatoorika tulemusena mingi hoopis kirjum muster võimu vahetutest eesmärkidest, vahenditest ja teostatajatest, mida kaunistab veel omakorda kultuurilist päritolu psühholoogiline aura. See või mingi taoline loogika loob suveräänsust selekteeritutele, kes siis eelöeldu ja ürgse ellujäämisinstinkti mõjul üritavad osakaaludest ühe palju selgemini tuntava võimumustri joonistada, et sellele siis juba isekeskis esinduskogus piisavalt toetust saada. Ei üllatanud, et niisugune tunnetusmehhanism on siiani tähtsustanud meie välise julgeoleku olukorra muutumist ja sellele lähiaastatel tugeva reageerimise vajadust, aga üllatas väga, et meie sisemise jätkusuutlikkuse pikem perspektiiv ei läinud seekordsele dünamomeetrilisele tunnetusmehhanismile peaaegu üldse korda ning valikuteks tõstatusid vaid õigluse suuremast tähtsustumisest tingitud lähitulevikus vältimatult vajalikud reaktsioonid (maksude muutmine senisest "õiglasemal" alusel; riigiremont nii geograafilisest, rahalisest kui antropoloogilisest vaatepunktist) senistele individuaalkontsentreeriva ühiskonnamudeli toimimise viljadele.