laupäev, 27. juuni 2015

Vanamees ja meri – inimene ja tema hing

Evelin rääkis talvel kord, et talle pakutakse võimalust produtseerida "Vanamees ja meri" lugu teatris. Olime muidugi õhinal plaani poolt, kuid ei teadnud midagi sellest, kuidas kuulus lugu pidi teatritükiks saama. Ma ise ei olnud teksti üldse lugenud ja ajasin oma jutte suuresti kirjaniku ja tema loo üleüldisest tuntusest lähtuvalt. Jah, kunagi väga ammu näidati nõukogude kesktelevisioonis üht seriaali Hemingway keerukast elust ning sealt oli siiani jäänud mällu mingi äng tema elu suhtes, samuti suures koguses viimaseni lühikeseks teritatud pliiatsijuppe. Aga juuni alguseks oligi etendus valmis saanud, mul romaan innukalt ja väga hea muljega läbi loetud ning eile oli ka meil võimalus etendust oma silmaga  kaeda. Et lehed olid etendusest kirjutanud õige vastuoluliselt ja ebalevalt, s.h kurtnud, et näitlejad ei räägi etenduses ning üldse raske on toimuvast aru saada, siis olid etenduse eel meilgi ootused omal moel kõhklevad. Olgu siinkohal kohe kogetu lõppdiagnoosiks öeldud, et toimunu jättis igati positiivse mulje, kuid vähemalt loo enda teadmine on tegijate taotluste mõistmiseks igal juhul vajalik. Küllap oleks veel parem, kui teataks ka isiksuse psühholoogia põhitõdesid

Tõepoolest näitlejate suust ei kostnud etenduse ajal ühtegi sõna, kuid siiski manati publiku ja mere vahele jäänud linale enne lavaaugu avanemist teksti, mis seletas etenduse kohta mõndagi. Arvasin alguses ja päris tükk aega (vast kaks nädalat) veel etenduse järelgi, et tegemist oli Hemingway ehtsa intervjuuga ning selle seletused inimhinge keerukusest järgnenu mõistmiseks vägagi sisukad. Ega mu arvamus teksti sisukuse ei ole tänini palju muutunud, kuigi tõe huvidest olgu öeldud, et need kuuldud ja linale lastud sõnad ei kuulunud mitte kirjanikule, vaid hoopis etenduse tegijatele, mis muidugi nende seletuslikku mõjujõudu üksjagu kahandas ja avas pigem etenduse kreedosid. Etendus on muidugi mitmes mõttes ebatüüpiline teatritegu: sõna oli väga napilt; ekraan ja valgus olid etenduse tähtsad osalised; sõnade puudumise tõttu jutustati etenduses lugu teiste väljendumise ja nende vastuvõtu vahenditega (liikumiste, tantsu, suitsu, optilise pseudovee jms). Seega siis oli tükk pigem kuulsa teksti omapärane mitteverbaalne tõlgendus ning siit tuli ka selge teksti mingigi eelneva tundmise vajadus. Kuidas mõista tõlgendust, kui ei teata midagi sellest, mida tõlgendatakse? Kui sellest peaks üldse asja saama, siis õige raamitult ja ettearvamatu subjektiivsusega. Küllap sellel tingimusel on oluline roll ka tüki konkreetse retseptsiooni kujunemisel.

Etenduse tegijatel oli teravmeelne ja suurejooneline plaan eksistentsiaalsesse olukorda pandud vana mehe reaktsioonide kaudu kaardistada inimese loomust. Eks kirjaniku tekstki pärine sellest ajast, kui osasid filosoofe kutsuti eksistentsialistideks ja nende üheks inimese mõistmise lemmikolukorraks tema tugev ontoloogiline kitsikus. Kui mõelda vanamehe kalapüügi sõnalise kirjelduse peale, siis leiab sellest ühe vaimse teekonna, milles soovid segunesid kogemusega ning mõtetes-tegudes eristusid järgud või faasid. Küllap siin algasid ka etendajate raskused, sest üpriski keerulisi ja vaieldavaid vaimseid konstruktsioone tuli vaatajale edasi anda mitteverbaalsete vahenditega. Mulle jäi mulje, et kasutatud mitteverbaalsed võtted osutusid soovitud sõnumite edastamiseks nii mõnelgi puhul ebapiisavaks ning mingi täiendav võte (kõige lihtsama variandina muidugi sõnad) parandanuks paljude jaoks tuntavalt suhtlust etenduse ja vaataja vahel. Küllap oli õige valik kitsendada etenduses loo fookust suuresti psühholoogilisele ja jätta erinevalt tekstist sotsiaalne mõõde (näiteks haide kalarööv sotsiaalse kujundina või Santiago ja väikemehe suhtlus) selgelt tahaplaanile, sest nende mitteverbaalne kujutamine teinuks etenduse mõistmise veel rohkem teksti tundmisest sõltuvaks.

Aga toimunu meeleline külg (valgus, pildid, helid) oli mõjus, mõnikord isegi istudes rahuliku talumise piiril oleva intensiivsusega. Lavajõud tegid oma töö igati korralikult ja kontsentreeritud elu mõtte otsingust oligi saanud omapärane inimhinge kaardistamise katse.     

neljapäev, 11. juuni 2015

Õpetatud eetika seksuaalkäitumist reguleerima

Dr Kai Haldre juhib Eesti Arsti viimase numbri juhtkirjas lugejaskonna tähelepanu vajadusele noorte inimeste seksuaalsust ja sellega seotud käitumist ühiskonnas senisest märksa mõistuspärasemalt reguleerida. Seksuaalsus/reproduktiivsus on muidugi üks imeline valdkond, kuhu evolutsioon on läbi aegade heldelt panustanud ning loonud isegi mõistuseajastu puhuks mitmeid mõistust lummavalt kontrollivaid võtteid. Sestap ei ole tegemist küll lihtsa valdkonnaga sotsiaalse eheda loomuse mõistmiseks, kuid samas pakub see oma mitmekesise mõjukusega hea näite erinevat tüüpi reaalsuste (vähemasti bioloogiline, psühholoogilise ja sotsiaalse) keeruliselt haakumisest. 
Artiklis käib mitmel korral jutt sellest, et noore seksuaalsuse sobivamate poliitiliste regulatsioonide saamiseks tuleks nende loomisse tõeliselt kaasata spetsialistid nii erialastes kui eetika valdkondades. Kuigi lugemine on vaid lehekülg pikk, sisaldab see ometi mitmeid mõtteid, soove ja vihjeid, mis osutavad Eesti ühiskonna kroonilistele raskustele oma käekäigu korraldamisel. Kõigepealt see, et poliitikud kuulavad kõige rohkem enda peades toimuvat ning nad peavad oma mandaadist tulenevat parteipõhist juhtimistalenti universaalseks, mille seos reguleerimist vajavate valdkondades teadustega kipub paremal juhul episoodiliselt selektiivne olema. Seetõttu ei ole kuigi imestamisväärne, et aruteludesse ei soovitagi kaasata asjatundja mandaadiga isikuid ja organisatsioone, sest nende poolt soovitatul ei ole olemuslikku seost parteiprogrammi ja sellest lähtuvate sotsiaalse regulatsioonidega. Eks eksperdid soovi ikka, et neid rohkem kuulataks, aga teinekord on nende vaade ilmaasjadele üldisemalt oma kompetentsist ülemäära mõjutatud ja ei pruugi kuigi hästi klappida olemasolevasse sotsiaalsesse reaalsusesse. Kollektiivne otsustamine näikse niisugustes olukordades olema autorilegi kõige mõistlikum viis ning senisest märksa suurem kogus asjakohast moraalset regulatsiooni annab lootust paindlikumate otsuste saamiseks.