teisipäev, 28. juuli 2015

Viis arvamust personaalmeditsiini asjus

Eesti Arsti mainumbri Päevakorral rubriigi peateemaks on personaalmeditsiini lähituleviku väljavaated Eestis. Eks teemat ole lähiminevikus varasemaltki mitut puhku tõstatatud/esitatud, iseäranis prof Andres Metspalu poolt ja tema juhitava geenivaramu kontekstis, kuid EA esitab seekord personaalmeditsiini kohta seisukohad valitsuse ideoloogi ja kliinilise meditsiini kolme olulise valdkonna juhtivatelt ekspertidelt. Viienda arvamuse esitajaks ei tule antud juhul pidada ühte konkreetset isikut, pigem on see ajakirjaniku koostatud erinevatest allikatest pärinev kimp personaalmeditsiini suhtes erineval moel kriitilistest arvamustest. Aegajalt jääb nii üldisemasse kui erialasemasse meediasse jõudnud personaalmeditsiini teemaarendustest mulje, et käsil on parasjagu kogu meditsiini arengut hõlmavale küsimusele hamletliku vastuse (st kas hakata meditsiini üldse täitsa uut moodi (st personaalmeditsiini) tegema või siis jätkata ravimist olemasolevate ideoloogiate kohaselt) otsimisega. Niisugune teineteist välistavate vastustega küsimuste seadmine iseloomustab sageli kampaanialikku tegutsemist ning üksjagu on seda tunda ka antud juhul, sest kaasaegne meditsiin on sedavõrd mahukas, mitmepalgeline ja keerukas ettevõtmine, et järske pöördeid takistab tegemast üksnes juba selle sotsiaalne inerts. Kampaaniad on varasemaltki olnud paljudel kordadel meditsiini arengu oluliseks formaadiks, mis on andnud nii olulisi edasiminekuid inimeste ja loomade tohterdamisel kui ka ümber-ratast-ringi käimisi ning pettumust soovide ja lootuste täitumata jäämisel.  Korralik kampaania (nagu seekordnegi) peab olema mastaapne, mistõttu on tal muu hulgas omadus panustada ka meditsiini olemuse mõistmisse ja kujundamisse. Viimased suuremad teadusliku meditsiini edendamise kampaaniad on olnud reduktsionistliku ehk taandamisega seotud lihtsustamise iseloomuga. Nendes kampaaniates on inimese keha on põhimõtteliselt sama kui looma oma ning tema vaimgi niisuguse keha talitlemise tulemus. Samuti on seal haigus objektiivne (loodus)nähtus (soovitavalt isegi uniformne) ühes kõige sellest tulenevaga, s.h sotsiaalselt modifitseeritava bioloogilise korrigeerimise võimalustega. Nende kampaaniate praegugi lehvivad lipud on geenireduktsionism ja neuroreduktsionism, mille all tuhanded uurijad ja sajad laborid teevad teadmise ja tegutsemise väljal oma vallutusretke. Personaalmeditsiini kampaania lubab siiski eelmistest erinevat sünteetilist vallutust, millesse on reduktsionistide rühmad samuti kaasatud, aga mitte peaosas. Süntees peab sündima reduktsionistliku bioloogia, kirjeldava epidemioloogia ja infotehnoloogia alliansist, mida üritatakse rakendada individualiseerivalt iga üksikindiviidi võimalikule ja tegelikule elustsenaariumile. Kui seni oli meditsiin personaalne pigem psühholoogilises ja sobiva suhtluse mõttes, siis nüüd üritatakse sellele lisada ka kehalise eksistentsi unikaalsusest tulenevad ontoloogilised asjaolud. Kavatsus on tõesti mastaapne ja praegu ollakse selle liikumise alguses, kuid ahvatlus selles suunas teed ehitada on vägagi suur.  
Terminoloogilisest vaatepunktist on hea, et EA on näidanud kindlameelsust uue nähtuse nimetamisel personaalmeditsiiniks. Kasutusel on olnud ka mitmeid teisi sõnu ja sõnakombinatsioone nähtuse tähistamiseks, kuid küllap jääb antud valik avarama tähendusväljaga terminina eesti meditsiinikeelde püsima ning Ain Aaviksoo ja Peeter Padriku mainitud täppismeditsiin/täppisonkoloogia saavad peatselt endale konkreetsemad tähistatavad.
Asekantsler Ain Aaviksoo räägib personaalmeditsiini siinsetest väljavaadetest valitsusametniku positsioonilt ning tutvustab personaalmeditsiini tervishoius rakendamise 2015–2018 pilootprojekti, milles eesmärgiks on hinnata personaalmeditsiini kasutamist kardioloogias, onkoloogias ja endokrinoloogias; arendada e-lahendusi haiguste ennetamiseks ja raviks ja toetada ülikoolide ja ettevõtete koostööd antud valdkonnas. Asekantsler näeb personaalmeditsiinis täna Eestile suurepärast võimalust olla meditsiini valdkonna globaalse innovatsiooni esirinnas, sest olemasolev tehnotaristu ja sotsiaalsed regulatsioonid olla niisuguseks arendustegevuseks teistest riikidest oluliselt parema potentsiaaliga. Aga see potentsiaal ei ole kaugeltki igavikuline, vaid üksnes lähiaastatega mõõdetav, sest konkurents on tihe ja rahvusvaheline võidujooks juba alanud. Siinse personaalmeditsiini ennakarengut oma valdkonnas pooldavad selgesti kardioloog prof Margus Viigimaa ja onkoloog Peeter Padrik. Nad näevad oma eriala praegust edenemist nii globaalselt kui siin just personaalmeditsiini rakendamise kaudu. Seevastu endokrinoloogide seltsi juhi prof Vallo Volke hoiak personaalmeditsiini kui niisuguse suhtes on teistest märksa konservatiivsem ja ettevaatlikum, samuti on tema arvates meie olemasolev e-tervise keskandmebaas täiesti kõlbmatu personaalmeditsiini asjade ajamiseks. Ka haiglajuhid on mitmel puhul väljendatud kriitilist suhtumist personaalmeditsiini kampaania korras arendamisse. Küllap nende üks hirm on see, et personaalmeditsiini kampaaniaks võidakse ressursse võtta nende valitsemisvaldkonnast. Et Eesti ühiskond on väike ja territoorium suhteliselt suur, siis ressursse napib igal juhul ning küllap ka nende senine kogemus ressursi jagamisel toidab kriitilist hoiakut personaalmeditsiini kampaania suhtes.
Oleksin siinse personaalmeditsiini arendajate maastikul kuskil tsentristlikul positsioonil, mille kohaselt esmaseks prioriteediks on ikkagi tervishoiu olemasoleva rahvusvahelise taseme võimalikult ulatuslik rakendamine meie ühiskonnas ja see sisaldab üha enam personaalmeditsiini komponente, aspekte ja lahendusi. Ja see välista kuidagi edasist selles valdkonnas arendustegevust, sest teha on selles valdkonnas oh kui palju. Oleksin mitmes mõttes skeptiline meie kui mudelrahva või -ühiskonna erilisele võimalusele personaalmeditsiini vallas, iseäranis reaalse tervishoiu võimaluste arvelt suurte panustega mängimise suhtes. Arendustegevus kapitalismi loogika järgi ei anna väga pikka õnnist viljade maitsmise aega isegi loterii peavõidu saamise puhul, sest teenuse ja toote loogikad on vaid peatükid mastaapses rahaloogilises sotsiaalses mängus ja sotsiaalne massitoime näikse olema peategelane selle kujundamisel. Panustaksin tervishoiu arendamisel peamiselt mõistlikkusele, alalhoidlikkusele ja jätkusuutlikkusele ning see sisaldab loomulikult kõikide vastavate positiivsete arengute, s.h personaalmeditsiiniliste, hoolikat jälgimist ja jõudumööda rakendamist. Tervishoid ei ole pelgalt projekt, see on pidev hool inimeste käekäigu eest ja huvi selle vastu.               

reede, 10. juuli 2015

Ühiskondlik mehhaanika XXIV – raha olemuse ja väe mängulisuse testimine kaasaegse Kreeka näitel

Filosoof Tõnu Viik kirjutab Postimehes Kreekaga toimuvast üpriski erinevalt sellest, kuidas seda siinmail tavapäraselt tehakse. Sisuliselt kutsub ta nii otsesõnu kui sümbolite abiga lugejat mõistma seda, et raha on küll üks mõjukas ja korrastav sotsiaalne kokkulepe, kuid samas siiski mitte mingi fataalse vältimatusega toimiv jõud füüsikalises mõttes. Meil ja mitmel pool mujalgi kiputakse raha väge järjest enam sarnaseks pidama just mingi mehhaanilise jõuga, mis on pandud spetsiifiliselt ühiskonnas toimima. Ka Eesti meedia pakub Kreekale järjest Euroopa Liidu erinevatest keskustest tulevaid viimaseid tähtaegu, millal raha puudumisest tulenev käre sotsiaalne tuulispask seal olemasoleva ühiskondliku korraldusega midagi väga lõhkuvat ette võtab. Kui veel eile olid mõjukate poliit- ja rahalaevade kaptenisillad õige käredalt Kreekalt täielist allumist nõudmas, siis täna kostab mitmelt poolt juba märksa leebemaid jutte kuni olukorra mõistmiseni välja. Sedalaadi meelemuutused toetavad muidugi nende arusaamu, kelle arvates on sotsiaalne eksistents vägagi mänguline (ehk relatiivne ja kokkuleppeline) ning mängude reeglid mitut moodi muudetavad. Rahagagi seonduv on osa sellest mängust, kusjuures mängust välja jäämine on mitut pidi ohtlikum kui mängu jõudu mööda kasvõi kaotajana kaasa teha.
Küllap vanade mängurite jaoks ei ole käimasolev partii või geim midagi täiesti uut ja erilist. Tõnu Viik mainib oma artiklis saksa mõjuka sotsiaalfilosoofi Georg Simmeli tööd "Raha filosoofia", mis nägi ilmavalgust juba 1900. aastal.  Jättes siinkohal kõrvale teksti konkreetsed seisukohad, avaldab muljet juba üksnes selle 500leheküljeline maht, osutades mõnede kultuuriruumide ajalisele edumaale raha olemuse küsimusele vastuse otsimisel ning kogemuse suurusele ühe omapärase sotsiaalse teguriga ümber käimisel.