pühapäev, 3. september 2017

"Inimene kui masin" – õpetlik lugemine 270 aasta tagant

Heameel on tõdeda, et taaskord on eesti keelde jõutud panna tekst, mis on algsest ilmumisest alates palju aastaid tublisti mõjutanud inimkonna intellektuaalset teekonda. Sel suvel jõudis meie vaimsesse ruumi kindlamalt pärale Prantsuse arsti ja mõtleja Julien Offray de La Mettrie (1709–51)
60leheküljeline tekst "Inimene kui masin", mille tähendus inimese ontoloogia mõistmise ajaloos on paljude erinevate käsitluste seas pigem muudkui kindlustunud. Eks hakatuseks oli mõneti üllatav, et antud juhul oli tõlgitud originaali asemel ingliskeelset tõlget ning lõpuks veel, et mitte kuskil kaante vahel ei olnud kirjas raamatu esmaavaldamise aastat (1747). Kindlasti on põnevaks sissejuhatuseks vanadesse aegadesse raamatu algse kirjastaja hoiatus teksti sõnumi kohta ning autori ilmsesti tagamõttega tehtud vohav pühendus. Olud erinesid praegustest tuntavalt ning küllap olid rahustavad vabandused tookordsete autoriteetide suunas päris omal kohal. Raamatu sõnum oli ilmumise aegadel ikka sedavõrd hull, et autor pidi oma seisukohtade talumatuse tõttu kaks korda riigist riiki rändama. Tänapäevase reduktsionismi, infotehnoloogia ja vaba mõttelennu võidukäikude tingimustes tunduvad mainitud sotsiaalse konteksti asjad üpriski veidrad, samas lähtuvad nii reduktsionism kui IT suuresti autori poolt pakutud ideoloogiast. Raamat annab sirgjoonelise ja lühikese vastuse mitmetele inimese ontoloogia sõlmküsimustele, millest paljudel olnud läbi aegade küljes tugev ideoloogiline mekk. Olgu siis tegemist nii kehalise ja vaimse olemuse ja omavahelise vahekorra, nii inimese kui kogu elusa põlvnemise ja evolutsiooni üldiste põhimõtete, eetilise mõtte ajaloos nii tähtsa loomuseaduse (natural law) või inimese tunnetusvõime ja selle kasutamise meetodite teemadega. Vaieldud on nende teemade üle palju, kuid materialistlikust determinismist lähtuvad vastused neile küsimustele näikse tänapäevases teaduspõhises maailmas olevat järjest mõjukamad, nii et need on saavutanud juba dogma staatuse. Siiski oli põnev jälgida autori argumentatsiooni ja tolleaegsete teadmiste seisu ning leida, kui palju on suhteliselt lühikese ajaga inimkonna teadmised iseendast ja oma võimekusest tänaseks päevaks avardanud. Lugemise käigus meenus muidugi endagi dialektilise materialismi kursus ülikooli päevilt, kus üheks hittloosungiks oli, et aju eritab mõtet nagu maks sappi. See võrdlus ei pärine küll La Mettrielt, vaid tema järglaselt Pierre Cabanis'lt, aga nii või teisti klapib see hästi La Mettrie seisukohaga mõtleva aine olemasolust. Eks detailides oli La Mettrie tookordne teadmine paljudestki asjadest paraku õige lünklik, kuid tema ideoloogia samas ometi jõuliselt produktiivne. Selle rakendumise tulemusena on tookordseid lünki inimese organismi talitluse tublisti täidetud ning käsile on võetud hulka probleeme, mis tookord jäid selgesti inimese vaimse võimekuse horisondi taha ega olnud La Mettrie arvates seetõttu üldse tunnetuse objektiks ega eesmärgiks. Sotsiaalne inimtunnetus on kumulatiivne ning mälu ja praktika abil võimeline oma haaret järjest avardama.