LÜLI – Laaste ühiskondlikust läbi isikliku

nii palju tähenduslikkust ühest esmaspäevast

2012-02-13T16:10:00.003+02:00

¤ Peaminister kahetseb seoses http://www.youtube.com/watch?v=E9AhCd-ygkg -ga

¤ Euroopa ei anna anna Eesti Rahva Muuseumi klaaspalee ehitamiseks raha

¤ Ametiühingud lubavad lähiajal aktsioone, sest osa parlamentääre komisjonist ei võta kuulda nende ettepanekuid kollektiivlepingute lõpetamise asjus

¤ Spiiker ei ole rahul, et president on vabariigi aastapäeva asunud senisest teistmoodi tähistama

¤ Tartu ülikool vajab selgust, kuidas oleks kõige õigem rektoril ja nõukogul asutuse kinnisvara müüa

¤ President annab teada, mida ta arvab Euroopast, Ameerikast ja Venemaast

Virginia Woolf liigub ikka veel ülikoolide peal ringi

2012-02-10T20:37:00.001+02:00

Ei juhtugi Eesti teatrites kuigi harva seda, et päris samaaegselt või lühikese ajavahega võetakse mitmesl pool mängida üht ja sama tükki. Nii on ka praegu kuulsa looga "Kes kardab Virginia Woolfi?". Kuigi tükk on kavas ka NO99s, trehvasime meie seda eile linnateatris vaatama.
Etendus oli kaks esimest vaatust ikka väga võimas ning igale ühele, kes akadeemilises maailmas pikemalt olnud, tuli seal kindlasti mitmeid tuttavaid asju ette. Nii et ei ole kuigi suurt vahet, kus ülikool parasjagu olema trehvab, tema ühetaoline ehitus, struktuur ja hierarhiad kipuvad igal pool tema liikmete peale mõneti ühesuguselt toimima.
Et esimesed vaatused olid suureneva vaimse energiaga sujunud, siis oli kartust, et etenduse kolmandaks osaks on nii lool kui näitlejatel võhm väljas. Ja nii täpselt ka juhtus, et öise peo hommik kippus nii sisult kui mängult loiutamiseks kätte ära minema. Aga viina oli ju võetud ja olukordi tükk aega minade arvel teravdatud, kaua sedaviisi siis ikka jõutakse. Andrus Vaarik tegi langeva lõpuga loos ometi kõik kokku väga mõjusa esituse.

In memoriam Peet-Henn Kingisepp *10.12.1936 – †31.01.2012

2012-02-05T23:54:00.003+02:00

Ütlemata kahju on tõdeda, et Hennu ei ole enam meie hulgas ning tema poolt korda saadetut ei kinnita enam tema hurmav isik. Kuigi ta ei olnud sünniaastalt enam päris noor, oli ta elu lõpuni üdini nooruslik ning tema elu lõppes ülekohtuselt vara. Eile saatsid omaksed, koolikaaslased, sõbrad ja kolleegid ta viimsesse puhkepaika Raadil.

Tundsin Hennu vast alates 1981. või 1982. aastast, kui asusin 2. kursuse arstitudengina aspirant Eero Vasara juhendamisel rottide peast hinge otsima ning tema juhatas Tartu ülikooli füsioloogia kateedris üliõpilaste füsioloogia ringi. Kuigi meie tööruumide uksed olid Uues Anatoomikumis vastakuti, ei olnud esimestel aastatel läbikäimine kuigi tihe. Ega mittejuhendatava üliõpilase ja tolleks ajaks juba kogenud õppejõu läbisaamine saagi ju teab mis lähedane olla, liiga erinevad asjad olid meil tookord ajada. Siiski andis ta neilgi aastail nii mõnigi kord nõu, kuidas akadeemilise elu standardolukordades tuleb toimida. Mõnikord ei olnud noorel maailmaparandajal seda kõige meeldivam kuulda, kuid õpetussõnad haakisid väga tugevasti külge ning neist on siiani palju kasu olnud. Et Hennu olek oli alati laitmatu ning suursugune, siis seda veenvamad olid ta soovitused ja seda hiilgavam tema enda toimimine nende nõuannete kohaselt.

Eks aastad läksid ning Eesti jaoks murrangulisest 1988. aastast olime kateedris/instituudis täieõiguslikud kolleegid. Et olin mõnda aega kateedri pesamuna, siis olid vanemate tegijate alati lahked soovitused ja otsene abi väga teretulnud ning Henn aitas põhjalikult kaasa, et mulle tookord mitte kuigi selge hingamise teema nii teoreetilisest kui praktilisest küljest ikkagi kohale jõuaks. Üheksakümnendate teisest poolest said alguse ka meie pikemad dialoogid füsioloogiast õige erinevatel teemadel. Eks alguses olin ikka rohkem kuulaja, kuid endagi kogemuse kasvades ja ampluaa laienedes muutus loodetavasti ka kahekõne pisutki võrdsemaks. Päris palju sai koos tegeldud biofüüsika taaselustamisega instituudis. Viimati oli dr Enno Hansson seda tudengitele lugenud seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel, kuid see jäi õppekava mitmekordse remontimise ja Enno enda haiguse pärast ühel hetkel soiku ning küllap oli see 1997. aastal uuendatud arstiõppe õppekava, mis selle aine arendamise Hennu õlgadele pani. Ta oli muide paaril korral kurtnud, et füüsika istub talle elu aluste fikseerimisel märksa paremini kui keemia ning küllap oli ka see üheks põhjuseks, miks just hingamise füsioloogiast sai tema peaala. Et ta oli hästi kodus ka enamikus teistes füsioloogia valdkondades, siis oli ta kahtlemata viimastel aastakümnetel universaalseim Eesti füsioloog. Lisaks sellele oli ta väga sisse võetud füsioloogilise mõtte arengust nii instituudis, riigis kui laias maailmas. Küllap oli ta viimastel aastakümnetel üldse ainuke inimene, kes tegeles Eestis spetsiaalselt füsioloogia ajalooga ning avaldas selle kohta kirjatöid.

Hennu üheks kireks oli sõna ja selle tähendus, mistõttu oleme talle suuresti tänu võlgu, et meil on olemas niivõrd hea oskussõnavara füsioloogias, mis omakorda toetab tõhusalt kogu meditsiini terminoloogiat. Ta oli aastakümneid tegev meditsiiniterminoloogia komisjonis ja andis seal kaaluka panuse meditsiinilise oskuskeele arendamisel. Henn valdas sõna võrdselt hästi nii kõnes kui kirjas, kuid kirjaliku sõna suhtes oli ta iseäranis nõudlik ning seda on ilmsesti kõik instituudi kolleegid tunda saanud, kui ta oma pliiatsiga nende kirjatöid paremaks tegi. Lisaks vormile oli ta väga täpne ka oma sõnumi sisus ning enamasti oli tal käepärast võtta allikas, kust üks või teine seisukoht pärit. Ma ei oska öelda, kui mitme kirjatöö autorite hulka Henn kuulub, kuid  eestikeelsete tööde seast kindlasti väärivad märkimist tema mitmes trükis ilmunud õpik "Inimese füsioloogia" ning aastatel 1971-2011 ajakirjas Eesti Arst ilmunud 25 artiklit õige erinevatel füsioloogia teemadel. Toimetajana oli täiesti otsustav tema roll Schmidti ja Thewsi kapitaalse "Inimese füsioloogia" eestikeelse tõlke valmimisel, mille juures väärib veel eraldi märkimist tema ja Vello Perdi koostatud terminite register, mis kujutab endast parimat eestikeelset füsioloogia terminite kollektsiooni.

Hennu elu teiseks suureks mõtteks ja kutsumuseks oli Tartu Ülikool. Arstiteaduskonna professorite pojana oli ilmsesti mingil moel ülikooli eluga kursis alates 1940. aastatest ning järgmise aastakümne keskpaigast algas tema enda akadeemilise kodaniku aeg, mis lõppes alles eile Raadil. Akadeemilisus kuulus kindlasti tema elu kõige olulisemate mõjutajate hulka ning kindlasti andis ta ise kogu oma tegevusega silmapaistva panuse alma materi akadeemilisse õhustikku. Ta oli tunnistajaks paljude arengutele ja muutustele ülikooli elus, mida viimane poolsajand on ülikooli perele ka ohtralt pakkunud. Ta elas kõigele hingega kaasa ning kuigi ta ei olnud nõus teps mitte kõigega 6 samba taga, ei kahelnud ta hetkegi nende sammaste tähtsuses ja erilises rollis Eesti vaimse maailma loomisel. Ta osales järjekindlalt ülikooli, teaduskonna ja instituudi traditsioonilistel üritustel ning näitas kõiges välja oma kuulumist ülikooli akadeemilise pere hulka. Minu õige subjektiivse arvamuse kohaselt võinuks ülikool tema suhtes armulisem olla ning märksa enam tema tegevusi ja pühendumist tunnustada.

Kindlasti kuulus Hennu elus tähtis koht muusikale. Ta mängis ise viiulit ning oli muidugi ka sage külaline kontserdisaalis. Muusikaga seoses oli tal vist ainult üksainus mure, et seda uuemal ajal mõnedes žanrites üha sagedamini liiga valjusti mängitakse, justkui  peaks esitajate arvates kuulajatel ilmtingimata tõsine kuulmislangus olema.

Ja kõige lõpuks.  Küllap moodustasid kõige tähtsama osa tema elus teised inimesed, iseäranis tema kaaskondsed. Eks loomulikult oli nende seas tähtsaim koht perekonnal, kuid ka sõpradele ja kolleegidele oli tal palju abi ja hingesoojust jagada, mida lihtsalt ei ole võimalik unustada.

Suur tänu, Henn, nende hetkede eest, kui saime kõnelda füsioloogiast ning ilmaelust ja inimestest nii otse kui ka ausalt!

2011

2012-01-03T22:34:00.001+02:00

Mõni päev tagasi sai läbi aasta, kus nii mitmeski asjas tuli soovunelmatest tagasi jalgadega maa peale tulla. Eks siin meie kandis oli see kõige rohkem seotud võlarallide peatumise ning seeläbi raha väe selgema ilmsikstulekuga. Masu-eelsed aastad jätsid küll mulje, et sotsiaalses keskkonnas ei ole enam võimalik väga suuresti eksida, sest ebameeldivusi sai kergesti kompenseerida nende laenu abil tulevikku nihutamisega ...

Samas tunnen, et siinkandis on inimesed ka minevikust ja sotsiaalsest tegelikkusest nii palju õppinud, et raha pärast ei minda enam sõda pidama ega kompenseerita oma veidrusi paljude inimeste teise ilma saatmisega. Niisiis jõuti 2011. aastaga arusaamale, et sotsiaalne tegelikkus ei ole suuresti katteta lubaduste jagamine või jõuliselt allutav looduslik reaalsus, vaid pigem ikkagi üks mastaapsem vaimne kokkulepe, mis aitab meil kõigil enda ja ümbritsevaga parimal viisil toime tulla.

President Ilves – moralist ja õpetaja

2012-01-03T22:15:00.000+02:00

Presidendi seekordne aastavahetuse kõne tuletas meelde kooliaastaid, kus mõned naisõpetajad üritasid ilusale pühendunud jutule vahelesegajaid korrale kutsuda sapise sähvamisega, "Nagu lasteaed!" President ei olnud oma kõne esitamise ajal üldsegi pahas tujus, kuid sõnum oli tolle vana looga õige sarnane – saage ometi kord juba suureks ja hakake heaks! Eks teine ametiaeg ja aja enda vältimatu kulg on vist tema arusaama presidendi rahva isa rollist muutnud ning nüüd näikse see talle olema märksa vastuvõetavam kui vaid mõned aastad tagasi.

Moraal on ühiskonna asjade ajamisel vägagi vajalik vahend, kuid teinegi kord on ta õige libe ja kaval ega allu kuigi hästi suurejoonelisele korraldamisele. Loodetavasti läheb presidendil ja tema meeskonnal Eesti moraali ohjamine soovide ja kavatsuste kohaselt ning me kõik saame sellest alanud aastal paremaks.

The Patsient ja tema seadus

2011-10-16T08:11:00.003+03:00

Sotsiaaldemokraatidel on lootus parandada eesti rahva tervist patsiendi seaduse eelnõuga, mille on kirjasõnasse pannud Heljo Pikhof ja Eiki Nestor. Mäletajamad räägivad, et patsiendiseadust on üritatud varemgi teha, kuid senised on katsed ei ole veel päris paragrahvide taha lauseid ritta saanud. Küllap on arstide vastuseis olnud see peamine tegur, miks seadust veel siiani ei ole. Ja arstid kipuvad seaduse tekkimise vastu olema ka seekord, kuulake vaid, mida arvab raadiosaates patsiendiseadusest väga kogenud arst dr Andres Ellamaa. Kui seaduse peamine mõte on õiguste ja kohuste täpsem fikseerimine ühiskonna ehk kolmanda osapoole poolt, siis mõnedele meedikutele tundus nii eelmistel seadusürituse kordadel kui nüüd, et selline tegevus ise on juba arste ja teisi meedikuid solvav, sest iseenesestmõistetavuse ja traditsioonilise meditsiinieetika kohaselt annavadki nad patsientidele oma parima ja seda täpselt õiges koguses või rohkemgi. Eks arstide olukorda raskendab see, et nende püha suhe on viimase aastakümnega ühiskonna jaoks muutunud teenuse osutamiseks, patsiendist on saanud kõigepealt klient ning neist endist teenuse vahendajad. Seega surub see va paradigma muutus juba ka õige objektiivse visadusega peale arusaama, et arst on ühiskonna, tema liikme ja liikme käekäiku parandava professionaali armukolnurgas järjest nõrgemaks pooleks, kes peab selle võrra enam arvestama seda, mida kolmnurga teistest tippudest neile kostab. Siiski tuleb nii ühiskonnal kui patsientidel endale selgelt aru anda, et arstimine on järjest keerulisem ja kasvavate võimalustega tegevus ning seda valdkonda tundvate professionaalide ignoreerimise tulemusena võidakse kergesti hakata saagima oksa, mille peal ise parasjagu istutakse. Parim variant oleks kõiki pooli rahuldav tasakaal nende õiguste ja kohustuste vahel ning parim viis selle saavutamiseks osapoolte sisukas suhtlus ettevõtmise algusest peale. Ei ole küll üldse kindel, et suhtlusega on siiani kuigi sisukas oldud.

Eelnõu tegijad ning mõned teisedki, sh mainitud saates olnud, räägivad, et seadust on tarvis selleks, et kõik patsiendile olulised juriidilised aspektid saavad seadusega ühte kohta kirja pandud ning see teeb kõikide osapoolte jaoks nende sotsiaalse seisundi paremini mõistetavaks ja seeläbi elu lihtsamaks. Mõni meditsiiniõiguse asjatundja on rääkinud, et meie kliinilise meditsiini õiguslik regulatsioon on juba praegu õige küllaldane, kuid erinevatese seadustesse laiali jagatud. Eelnõumeistrid siiski ei ole suutnud kiusatusele vastu panna ning on hakanud paragrahvide taha sokutama asju, mis varem ei ole seal olnud või on olnud seal üksjagu ebamäärasemal moel.

Eelnõu algus on õige ähvardav:

Käesolev seadus sätestab patsiendi ja temale tervishoiuteenust osutava isiku õigused ja kohustused ning reguleerib tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud vaidluste lahendamise korda.

Tohterdamise vaidluste seadmine paragrahvide rea eesmärgiks ei räägi küll millestki muust, kui usalduse lootusetust kahanemisest või veel hullem kadumisest arsti ja patsiendi vahel ning see defitsiit on kindlasti asi, mida kõige vähem nende suhetesse tarvis on. Eks paadunud teenusefanaatikud või ju tahta ja rääkida, et nende, st arsti ja patsiendi, vahele ei olegi usaldust tarvis, küll õiguste ja kohustuste sotsiaalselt kontrollitud järgimine teevad oma töö isegi kindlamini kui pigem psühholoogia valdkonda kuluv usaldus, aga inimlikkust (ükskõik, mida selleks pidada) hakkavad terapeutilisest suhtest välja suruma küll. Vaidluse projitseerimine arsti ja patsiendi suhetesse võib osutuda selliseks riukaks, mida hiljem on üldse raske mingisugusegi kontrolli alla saada.

Veider on normaalse mõistusega täiskasvanud inimesele usaldusisikute seadustamine, peale segaduste on sellest ettevõtmisest küll raske midagi muud loota. Usaldust tahetakse liigutada haige ja arsti vahelt haige ja tema sugulaste vahele, kuid isikuautonoomia põhine teenuseosutamine püüdleb ju niigi kliendi soovide maksimaalsele rahuldamisele ning arusaamatuks jääb sugulaste roll selles tehingus.

Arstide elu teeb kindlasti lihtsamaks 10-15-18 vanusetriaadi ühemõtteline seadusesse kirjutamine, siiani on sellega üksjagu jagelemist olnud.

Uus algatus on kindlasti kliiniliste eetikakomiteede seadustamine, mis siis, et üksnes tunnustamata ravimeetodi kasutamise seadustamiseks. Selle ülesande jaoks kipub kliiniline eetikakomitee kogu oma organistasiooni ja bürokraatiaga siiski pigem kohmakas olema, kuid kindlasti saaks neid oluliselt rohkem olema kui senised 2.

Õige küsitav on meditsiiniliste inimuuringute regulatsioon üksnes 7 paragrahviga senises sõnastuses. Lõõge lahti mõni teise riigi vastav seadus või põhjalikum rahvusvaheline uuringueetika dokument ning te veendute kiiresti olemasoleva lahenduse pitsilisuses. Küllap väärib see teema ikka omaette seadust, kus uute meditsiiniliste teadmiste saamisega seotud eesmärgid ja protseduurid saaksid piisava ulatuse ja täpsusega fikseeritud.

Päris inspireerivaks võib võimu omanikele osutuda trahvide peatükk: need sajad eurod erinevate üleastumiste eest kõlavad kui kümned vitsahoobid tallis sajandeid tagasi.

Eks seadusmeistrite esimene proovikivi ole eelnõu esitamine parlamendile ning imestus ei kujune kuigi suureks, kui seegi kord patsiendiseadusest asja ei saa.

poolelt teelt

2011-08-18T08:39:00.000+03:00

Meie olemasolu paradoks seisneb selles, et pea alati peame ühiskonnas alustama poolelt teelt ning kunagi ei jõua me välja päris lõppu.

Võlad, reitingud ja sotsiaalne tulevik

2011-08-18T08:37:00.000+03:00

Helina Viks selgitas mõni päev tagasi PMs reitinguks peetavate maagiliselt sildistavate tähtede taga oleva sisu. Mind köitis loos kõige enam tema määralus, mille kohaselt "riigireiting on reitinguagentuuri hinnang valitsuse tahtele ja suutlikkusele riigi võetud võlakohustusi tulevikus õigel ajal täita". Et reitingut võib anda praktiliselt mistahes sotsiaalsele üksusele, siis usutavasti võib seda määratlust käsitleda ka universaalselt funktsionaalsena, st riigi asemel võib sinna teistel juhtudel kirjutada nii juriidiliste kui füüsiliste isikute nimesid ning panna neile teisi ühiskonnakaaslasi tugevasti lummavaid sildistavaid diagnoose nende sotsiaalsete väljasvaadete kohta. Jättes praegu kõrvale hulka põnevaid määratlusest tulenevaid aspekte ja stsenaariume keskendugem siinkohal korraks võla fundamentaalsusele ühiskondliku moodsas korralduses. Asjalugu paistab tõesti nõnda olema, et võlga peetakse väga laialdaselt sotsiaalse eksistentsi üheks kõige olulisemaks tagajaks nii selle päästepotentsiaali, võlgleja ja võlgniku sotsiaalse sideme paratamatuks tegemise kui kohustuste ühiskondliku mõju tsementeerimise tõttu. Võlg teeb ühiskonnas olijatele lõdvemaks neile vahetult toimiva oleviku survet, mis looduslikus maailmas on teadupoolest sotsiaalses ilmnevast veelgi tugevam ning mida saab vaid õige lühiaegselt võlgadega ajatada, ilma et me kaotaks selle, milleks ajatamine üldse ette võeti. Kindlasti leiavad kohastumisse uskujad ja kuulutajad tublisti inspiratsiooni taolisest eksistentsi mehhanismist, olgu see siis kas looduslikus või sotsiaalses.

Kui nüüd liikuda mehhanismilt endalt selle toimise tagajärgedele, siis võla sotsiaalse austamise üheks tagajärjeks on muidugi eetika ja väärtuste konkreetsem normidega sisustamine võlaühiskondades. Olgu siis kõne all siin võla andmise motiivid (altruism või egoism), kohusetunne ja vastutus võla tagastamisel või hoopis õigluse kokkuleppeline kaalumine ja selle teatud stsenaariumide eelistamine teiste ees. Viimase asjaga oleme taas loo alguses tagasi, sest mida enam suudab üks sotsiaalne organism veenda ülejäänusid oma võla tagastamise soovis ja võimekuses (st paremas reitingus), seda soodsamalt saab laenu edaspidi. See on muidugi süsteemi kaval taktikaline nõks oma eksistentsi kindlustamiseks, kuid pikas perspektiivis võib taoline aheldamine tagajärje mõttes õige nadiks osutuda, sest toodab status quo'd ehk minevikku, mis ei pruugi kuigi hästi haakuda muutunud sotsiaalsete oludega nii tegijate kui ümbruskonna mõttes.

Augustiärevus: Sirp ja Diplomaatia Eesti viimasest kahekümnekust

2011-08-14T21:46:00.001+03:00

Meile eeskätt psühholoogiliselt oluliseks verstapostiks oleva viimase 20 iseseisvusaasta teostumise vaimseks äramärkimiseks on Sirp ja selle vahele pandud Diplomaatia võtnud tõsisemalt ajada nende aastate Eesti asja. Mitmed tegelased meilt ja mujalt on saanud võimaluse mõne tuhande tähemärgi suuruse kirjaruumi ruumi kaudu teada anda oma arusaamu Eestis hiljuti toimunu ja edasiste väljavaadete kohta. Kirjutajad ei ole riigijuhid ega üleilmsed tippprofessorid, vaid Eesti suhtes pigem sõbralikult meelestatud intellektuaalidest vaatlejad, kes tahaks teadvustada sõlmpunkte ja nõu anda, kuidas saaksime samas formaadis edasi kesta ja paisuda. Eesti-sõbralikkuse mõttes on mul pisut kahtlusi Tartu ülikooli palgatud vene värgi professori hoiakute suhtes, sest tema jutus oli liiga mitmel pool tunda suure Vene riigi loomuliku õiguse ja huvide olemasolu rõhutamist, mida maailma ja iseäranis eesti asjadest arusaamisel tuleb üsna esimeses järjekorras silmas pidada. Nii või teisiti on vägagi tervitatav käesolevat verstapostile jõudmist tagasivaadete ja läbimõtlemisega meeles pidada, sest paljude "tõelisemate" rahvuslaste jaoks oli taasiseseisvumine sugugi mitte nii oluline sünd, kui piisavalt küpse rahvusega vabariigi tegemine 1. maailmasõja sogastes vetes ning seda tuli ka vastava tagasihoidlikkusega märkida ja välja elada. Arvamused teeb kogenumatele lugejatele muidugi huvipakkuvaks see, et nad saavad neid pidevalt võrrelda oma isiklike seisukohtade ja mälestustega..

Maailm on taas seesama, mis ta kogu aeg on olnud?

Eks eestlased ja välismaalased saavad juba nende endi erinevast rahvuslikust kuuluvusest tingitud patriotismi erinevuste tõttu muidugi eesti asjast mõneti erinevalt aru, kuid enamikku nendest lugudest ühendas ikkagi sellesama palju kardetud või vastaliste loodetud ärevusnoodi esitamine, et Eesti riigi olemasolu ei ole ometi veel midagi iseenesest mõistetavalt kindlat ning asjaolude halva kulu korral võib see uuesti kaotsi minna. See tõdemus on muidugi suur tagasiminek tookordsest lootusest, et nõukogude korra varisemine toob kaasa uue ja parema maailma, kus tegelikkuseks saab senisest märksa suurem austus ja lugupidamine nii rahvaste kui üksikute inimeste soovidesse ja eesmärkidesse. Lugudes räägitakse, et maailm on selle paari aastakümnega läinud üksjagu keerulisemaks ning üksikute riikide huvid on üldises asjaajamises taas oma positsioone tugevdanud aliansside ning üldiste inimlike ja demokraatlike arusaamade suhtes. Kommentaatorid on kuidagi väga päri tõdemusega, et maailm ei ole riikidele ja rahvastele teps mitte ülemäära sõbralik paik ning võistlus parema äraolemise nimel käib päris sedavõrd suurte tuuridega, et meelest võivad minna ideed ja õilsad eesmärgid. Ma ise küll ei jaga seda suure tagasilangemise seisukohta, sest mu meelest on riigid teinud oma alamate survel oma arengutes tubli sammu edasi ning arvestavad oma väljavaateid senisest märksa enam pigem läbi mõistusliku demokraatia prisma kui ajaloost lähtuvate kireliste huvide ajel. Kuid siiski on tõsi, et sellelegi maailmal on oma suured ja vägevad, kes tahavad olla kõige võrdsemad võrdsete seas ning kelle igapäevase poliitika tegemisel määrab suhtumisi teistesse olulisel määral nende suurus ning soovitas mõnigi kirjutaja Eestil pidevalt silmas pidada.

Sisemised ja välised arenemise asjaolud

Vana hea välise ja sisemise jaotus eksisteerimise tingimuste ja võimaluste analüüsimiseks ning mõistmiseks on kommentaarides sagedases kasutuses, kuigi avalikult seda keegi just ei kuulutatagi. Nagu eespool juba mainitud näevad kommentaatoreid väliseid olusid mitmel moel halvenemas, mis muidugi omakorda pingestab ühiskonna seesmisi protsesse ja toimimist. Arutlustest kumab läbi juba õige peatselt välja ilmunud arusaam tookordse vabaks saamise hetke unikaalsusest ning selle võimatus praegusel ajal, isegi kui ollakse talitlemise mõttes hästi toime tulev sotsiaalne kooslus. Selle arusaama tugevust toetab tugevasti ka järjest kasvav üldisem soov uue stabiilsuse ja tasakaalu järele, mis paneb suuri riikide kooslusi pigem konserveerima või tagasi hoidma sotsiaalseid suundumusi, millel on potentsiaali rahvusvahelist kliimat tasakaalutumaks teha. Igat masti stabiilsus on praegu õige teretulnud olukord, sest viimase aja probleemid Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas Lõuna-Euroopas ja USAs evivad kuidagi vägagi levivat ja nakatavat iseloomu, mis on tublisti kaasa aidanud üldisemale veendumusele, et maailma asjades näikse ülemäära palju asju valesti olema. Eesti realiseerunud püüdlused Lääne liitudega liitumisel on selgesti fikseerinud meie valikud, suhtlusringi ja lootused, mis ühelt poolt loovad välispoliitilist selgust, kuid teiselt poolt konfliktialdist polariseerumist.

Kurtmine Eesti riiki ümbritsev keskkonna keerukuse kohta on esitatud lugudes sagedane, kuid siiski ei saa seda pidada väga problemaatiliseks, pigem on riigid praegusel ajal omavahelistes suhetes seadnud siiski end võistluse, aga mitte võitluse lainele. Raske on kunagi loota olukorda, kus riikide käitumine üksteise suhtes on sedavõrd altruistlik, et teistele jagatakse niisama tasuta ja heal meelel oma ressursse, et teeme kõik, et saaksite meist paremaks ja tugevamaks. Küllap sotsiaalne egoism on vähemasti sama visa nähtus kui personaalne või isegi veel vastupidavam. Seega tuleks pidevalt mõelda ikka enda suutlikkusele erinevates oludes ja püüda teha parim võimalik sooritus kõigis neis. Ajalugu näitab, et väliste olude ebasoodsus võib küll kaastunnet esile kutsuda, kuid mõistmist ja heastamist paraku õige harva. Eks Balti riikide ja Ida-Euroopa viimaste aastate arengut on mõjutanud Lääne soov heastada pisutki kunagist maadejagamist Staliniga, kuid antud juhul on tegemist pigem erandi kui reegliga ning ega 'oma särk on kõige ligemal' poliitika ei ole kellelgi kuskile kadunud.

Niisiis peab riik olema ikka päris korraliku kohanemisvaruga, et kaasaja kohalikul ja globaalsel sotsiaalsel maastikul toime tulla ja mis veel olulisem, areneda ja tsivilisatsioonile ka omalt poolt midagi väärtuslikku pakkuda. Esitatud lugudes on meie valupunktid (demograafilised raskused, ebaühtlane regionaalareng ja elukvaliteet, inimeste lahkumine, konarlik lõimumine, ülemäära ühte suunda painutatud ideoloogilis-poliitiline ühiskonna juhtimine, ebakindlus meie väärtuste ja identiteedi määratlemisel) selgelt esitatud ning nendega toimetulek määrab suuresti meie ühiskonna tugevuse. Seda tugevusvaru ei pruugi kuigi selgelt tunda ollagi, kui välised olud on sõbralikumad, seevastu võitlustest täidetud ruumi sattudes määrab meie käekäigu suuresti just meie ühiskonna monotliitsus nii ainelises kui vaimses vallas. Hea on tõdeda, et lisaks õnnele, mis meid viimastel aastakümnetel on üldiselt saatnud, oleme siiski ka hakanud väärtustama seda suurt võimalust ise oma asju ajada, hoolimata õige probleemsest poliitilisest asukohast ning vastavalt sellele ka vägagi sihipäraselt toimima. Samuti on heameel, et kooskõla rahva ja tema riigi vahel on viimastel aastatel järjest paranenud, mis annab meile nii võimalusi kui lootust end parimal võimalikul viisil teostada.

Raha väe testimine

2011-08-05T13:31:00.003+03:00

Selle nädala rahvusvahelise asjaajmise põhimure on võlakriis, mis on järsku varjust välja karanud USAs, Itaalias ja Hispaanias, mis kõik ju väga suurte sotsiaalsete konstruktide nimetajad ning koondamas enda alla suurt hulka inimesi ja suuri rahvaid. Peaks olema ju päris mõistlik arvata, et suur võlg ei teki iseenesest ja kogemata (raske ette kujutada riiki, kus raha üldse ei loeta), millest tuleneb ju kohe, et võlakriisid on mingi soovitud poliitika kas soovimatu või ehk kellegile isegi soovitud tulemus.

Toimuv omakorda on lisaks igapäevasele elu reeglistamisele korraldanud ka rahale kui sotsiaalsele hapnikule ühe korralikuma olemasolu testi: Kui halb peab olema sotsiaalse koosluse rahaline seis, et et seda hakatakse pidama tegelikkuse mitteadekvaatseks kajastajaks? Juba praegu on paista, et raha reguleeriv eranditus mõjub raudselt ja oma idee kohaselt Itaaliale ja küllap ka Euroopale tervikuna, kuid riikide sotsiaalkrossi esimesel lidujal USAl on võimalik valida nii krossijooksu trassi kulgu, distantsi pikkust kui veenda teisi jooksjaid endale ses kihutamises järgnema. Osa majandusmehi ja poliitukuid kõikides maades (meil näiteks Andres Arrak) on vägagi pragmaatilised ja nõus erinevate standardite olemasolu ja toimimisega, peaasi et kaost ei sünniks (ja raha kui niisugune ei saaks põhjalikku laksu oma kõikehõlmavale sotsiaalsele rollile). Samas lahjendab see paratamatult raha erandituse väge ning tekitab olukorra, kus raha toimet hakatakse võtma senisest järjest vähem vältimatu paratamatusena, vaid ikka jõuliste ja kavalate kokkuleppena, mis jagab raha kasutajad paramatult Antsudeks ja Jürkadeks.

Oleme näinud, et üks mees, perekond, ettevõte või väiksemat sorti riik lastakse teiste poolt vabalt rahapuudusega kaosesse kõngeda, ilma et nende füüsilisel elujõul mingit suurt viga küljes oleks. Varasemal ajal oli ka sõda üks lubatud meetod raha väe korda sättimiseks, kuid paljud rahvad ja ka ühiskonnad ei soovi küll enam selle argumendiga (st oma valikute igasuguse õigustamise poliitikaga) ükstest tapma ja allutama minna. Sõja asemel loodetakse nüüd börsi võimekusele ja kõige osavamate kapitalistidest isikute tarkadele rahaliigutamistele suuremate sotsiaalsete koosluste viltuvajunud majandusi selle liikmete majanduskäitumise survestamisega korda sättida. Ja see ei olekski ehk üldse nii halb väljavaade, kuid sellega muidugi taas valikuline ei olda (mõnele andestatakse millegi kostnasse kirjutamisega, teiselt võetakse mitut masti intressidega nii, et esimesed või kolmandatki saavad sellest koorimisest rikkaks). Jah, mida tähendab tegelikult vana riigi pankrott, mida keegi ei soovi maailmast ära kaotada? Mõne jaoks ikkagi seda, et halstus võiks ilmas ikka olemas olla ning raha väes ollakse valesti kokku lepitud või vähemasti on seda kokkulepet valesti tõlgendatud.

Mida Eestil selles segaduses ette võtta? Küllap uskuda edasi raha kõikehõlmavasse väesse ja mitte eriti bluffida, isegi kui see võiks väga ahvatlevana tunduda. Ajaloost paistab kuidagi nii, et Eesti on suures blufis vilets olnud, kuid väike ja keskmine sudimine on teinekord pärsi hästi välja kukkunud, kui suured vennad ümber ei ole meie suhtes üksmeelel olnud. Küllap ei ole praegu üldse sobiv hetk taas inflatsiooni teel ennast lasta suuremate ja rikkamatena paista, kui me tegelikult oleme. Samuti tuleb konsolideerida ühiskonda ja riiki, et keerulisemas olukorras ei saa meile saatuslikuks miski rahast ja majandusest hoopis eemal olev lõhestumine.

Suvi jälle käes

2011-07-15T18:12:00.004+03:00

Suvi on taas oma südames ja inimesed muudkui laadivad end ühes mõnude ja palavaga uueks viluks ja hämaruseks. Päevad on läinud kuidagi nõnda tempokalt, et ei olegi olnud tahtmist siiani midagi sellest kuskile kirja panna, aga juhtunud on selle ajaga nii mõndagi:

¤ Eile pääsesid riikide ühistegevuse tulemusena Liibanoni pimedas asustamata kõrbes vabadusse ja täna koju 7 eesti ratturist pantvangi, kelle vabadus oli 8 üsna kohaliku mehe poolt võetud ja sisustatud suuresti eksistentsiaalsete meditatsioonidega 114 päeva. Võiks ju mõelda "lõpp hea, kõik hea", kuid paraku on platsis uued küsimused, mis asjaosalisi ja ühiskonda erutavad, kuid osadele neist on seadus ja valitsus vastamise ära keelanud ja nii jäävad vähemasti need publiku uudishimu ja fantaasiaid innustama. Eks muidugi võiks loota ka moralistide ilmumist, kes toimunu õppetunde tahaksid jutlustada. Ma mõtlen, et Andrus Kivirähk, Rein Veidemann või Mihkel Mutt või ERRi ja teiste jaamade rahvateenrid või veel mitmed teisedki nende loozhist ei suuda küll kiusatust tagasi hoida ning üritavad meile valjuhäälselt ja puust selgeks teha toimunu halvemaid ja mõnesid kasulikumaidki tahke. Meist oleks muidugi rumal, kui me üldse juhtunust õppust ei võta, kuid samas oleks hea, kui juhtumiga ei üritataks tohterdada asju, milleks tal terapeutilist napib.

¤ In memoriam Kalju Aigro. Mõne nädala eest lahkus mees, kes asutas Nõo kooli selle 20. sajandi teise poole tähenduse, võimekuse ja võimalustega. Eks ühiskond ole viimaste aastakümnetega läinud põhjaliku muutuse ning see on olnud suureks väljakutseks ka koolile (kool on oma erandlikkuses kogu aeg kehvasti passinud riigi üldise hariduskorraldusega), kuid olen veendunud, et tema ajal kooli investeeritud vaimset kapitali on veel küllaldaselt alles kooli pidamiseks ning tarkuse tootmiseks 21. sajandil. Üks kaasvilistalne pani kooli ees viimsel kohtumisel ta samasse ritta Treffneri ja Westholmiga, sellel võrdlusel on tublisti sisu ja alust. Et olen ise selle kooli saadus ja ka vana Aigro hoolealune olnud, siis sügava kummarduse pälvivad ta koolimehe tegemised igal juhul.

¤ Eesti asi näikse kerivat taas ülesmäge, majandus otsib aga järjest enam töökäsi ning Kreekat, Portugali, Iirimaad ja Itaaliat ähvardavad mured mõjutavad meid kaudselt. Mõni räägib, et see va euro saamine oli ja on üks suur ämbrite kolin. Ma ei ole nõus nendega, sest ühisraha idee ja ka enamus seltskonnast on igati soliidne ning paneb meie ühiskonna tegutsema moodsate ideaalide ja praktikate vaimus. See, et osa riike on süsteemist tahtnud ülemäärast omakasu lõigata, jääb nende endi südametunnistusele ja tegelikult ka vastutusele. Kui suudetakse selles keskkonnas rahanduslikus mõttes kvaliteetselt tegutseda, siis küllap ollaksegi kvaliteetsed.

Peatselt saab 20 aastat täis meie taasiseseisvust. Ajavahemik on juba päris arvestatav, kuid ometi läinud kiiresti. 90. aastate pöörasused ja sotsiaalsed eksperimendid hakkavad juba ununema või pigem kurioosumiteks saama, nullindate üleminekud pakkunud nii tõuse kui kriise, mis õpetanud ühiskonnale enese juhtimise võimalusi ja erksust ning see aastakümme pakub üha enam kainet arutlust ühiskonna asjade ajamisel ja selle alusel otsustamist ja tegutsemist. Nii mõnedki vabadused ja võimalused on juba nii iseenesestmõistetavad, et paljude arvates ei vajagi enam õhutamist ja toetust. Hea on, et ka eesti patriotismi on järjest enam tunda ning seda ei varjuta esimesed ettetulevad raskused, eksimused või halb tuju. Jah, raha avalik võim on meil ehk harjumatult tugev, kuid see on kokkuvõttes siiski läbipaistvam ja ühetaolisemalt hoomatav kui korporatiivsusel põhinev tumedapoolne sotsiaalne asjaajamine. Rohkem on hakatud arvestama meie ühiskonna tegelikke võimalusi ning mitte lähtuma hullljulgetest ebareaalustest a la "Kõik on võimalik!". Jah, me ühiskonnal on reservi jätkusuutlikkust tagavate ja ühiskonda laiendavate meetmetega, mis väldiksid Eestist nende inimeste lahkumise, kes seda tegelikult ei soovi.

¤ Selle suve lugemine on olnud mul Karl Popperi avatud ühiskonna vaenlaste värske eestikeelse tõlke köited. Ei oleks uskunudki, et see teos mulle nii hästi klapib. Selge ja kompromissitu probleemipüstitus ja käsitlus inimese ja ühiskonna vahekorrast ühes põigetega filosoofia ajalukku ja tema enda teadusfilosoofiasse on mahukast tööst nauditava lugemise. Ka tõlge on igati hea ja ladus, mis vaid head muljet süvendab. Platoni-Hegeli-Marxi ajalooseadusi toetav vaimne alianss saab raamatus kõva sauna, kuid KP isiklik hoiak nendesse kolme on õige erinev: kunagi ammu tegutsenud Platon oli mõnes asjas taibukas ning tema eliidi kaitsmise püüdlustest võib orjandusliku korra tingimustes kuidagi aru saada; Hegel oli küll üks läbinisti negatiivne näide filosoofia ajaloos, kes oli selgrootu konkreetse Preisi võimu sabarakk ning kirjatöödes lihtsaidki asju segaseks ajav grafomaan ja lõpuks Marx, kes oli kokkuvõttes kindlasti üks väga kõva mees maailma asjadest arusaamisel. Marxil on väga suured teened ühiskondliku arengu edendamisel kaasaega ning kuigi mõnest asjast sai valesti või osaliselt aru, andestab KP talle needki puudujäägid, sest olid tingitud sedavõrd tööstitust ühiskondlikust olukorrast talle tuttavates ühiskondades.
Samas saab eriti just esimeses osas kinnitust arusaam, mille kohaselt antiikfilosoofidel õnnestus põhijoontes markeerida ikkagi väga suur osa inimvaimu vaimsest terrotooriumist. Samuti kinnitab see tekst väga selgelt arusaama, kui mõjukad võivad poliitilises mõttes olla ikka teatud ajaperioodidel ühed või teised filosoofilised vaated. Meil ei ole jätkuvalt muud alust maailma üldiseks mõistmiseks, kui teatud suurte filosoofiliste küsimuste vastuste kooslused.

Eksistentsialistliku Undi Viimnepäev

2011-05-04T23:02:00.002+03:00

Midagi ei ole öelda, Undi seni meil lavastamata Peaproov, Saunakuuldemäng ja Viimnepäev on ikka ühed klassikalise eksistentsialismi kaanoneid õige puhtalt jälgivad lavalood, mida võimendab nende lavastamine talitsetud nõukogude aja narrimise võtmes.

Lugude komplekti ilmestab tugev inimese elu ja eksistentsi mõtte otsing, tüdimus olemasolevatest rutiinidest ning idüllidesse jõhker sekkumine, mis muinasjutuvestja soovi läbi toovad sekkujatele sekeldusi kaasa.

Unt suuresti kaardistab olemise painet ja raskust domineerivate ühiskondlikest formaatidest, kuid väjapääsuks neist olukordadest ei leia ta muud, kui emotsioonaalse pinge sirgjoonelist mahalaadimist, et siis mõne aja pärast taas samale tulemusele viivad katset või ringi alustada. Küllap leiavad paljud juba õige väheste ringide järel sarnaselt eksistentsialismi klassikutele, et sellisel ringrajal võib elu kergesti absurdiks keerata.

"Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!"

2011-04-02T10:48:00.008+03:00

Lõppeval nädalal üritati avalikku elevust kruvida ministeeriumit vahetava Jaak Aaviksoo konverentsikõnest Diplomaatia lühiartikliks vormunud teksist pärineva väitega, et ainult tõega rahvuse edendamisel kaugele ei sõida, selleks kõlbavad ja on päris vajalikud ka mitmed teised võtted, mida õhtumaadel üksikute inimeste omavahelistes suhetes üldiselt taunitakse. Suurtegijast akadeemiline liider, kaitsejuht ja haridustegelane paneb loos enda kohta paika mõned väga tagajärjekad seisukohad, mida tema peab iseenda ülimateks tõdedeks, kuid mõtteloos on need ühed ammutuntud seisukohad, mis on aegade ja mõtterännakute käigus leidnud nii innukat poolehoidu kui vastasseisu ja needmist.

Siin on üks valitud bukett nendest "tõdedest":

¤ "Alustaksin ühest väitest, millest tahaksin lõpuni kinni hoida: mina ja mittemina vastasseis on universaalne ja olemuslik. "

¤ "Mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal – kui mina on hea, siis mittemina tasakaalustab seda head, et kokku tuleks null."

¤ "Mõelge selle peale, miks me oma perekonna pildialbumites leiame pilte küll abiellumistest ja laste sünnist, aga vahel harva, erakordselt perverssetel juhtudel perekonnatülidest või koduvägivallast. Peredele tuleb jätta õigus albumisse oma pilte valida ja selline õigus tuleb jätta ka riigile ja rahvale. Vastasel korral nõutakse meie käest lahtiriietumist, et selle kaudu meie identiteet lõplikult hävitada."

¤ "Olen kaugel sellest, et kutsuda teid üles kasutama tõde – ning mitte ainult tõde, vaid ka vale ja pettust –, selleks, et ennast määratleda. Kuid päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine."

¤ "Vahe väärtuste teenimise ja huvide teenimise vahel on alati kvantitatiivne, mis võib muidugi üle minna kvaliteediks, aga oma loomult on see tasakaalupunkti otsimine. Väärtused peegeldavad meie ajaloolist kogemust: lühikasulised vead on ajaloolises kogemuses üldistatud valedeks strateegiateks, kasulised käitumised aga väärtusteks ja põhimõteteks. Seetõttu on päris selge, et pikas perspektiivis on alati kasulik väärtustest kinni pidada."

Mis võiks olla nendest vaadete kohta käiv ühisnimetaja? Küllap sobib selleks päris hästi marksistliku ilmakäsitluse elementidega väärtusrelativism ja pragmatism. On selles midagi päris uut? Oh ei, selle mõtlemise kuldajad kipuvad juba sajandi taha ja veelgi kaugemale jääma. Kas need seisukohad võivad nende kandja poolt revideermisele tulla? Kui lähtuda positsioonidest enestest, siis ei ole ju kuigi võimatu, et nende kasulikkuse kadumisel muutub ka nende pidamine väärtusetuks. Psühholoogilises plaanis on loole vägagi sobivaks tõlgenduseks ja analüüsi aluseks pealkirjaski vihjatud Juhan Liivi "Peipsi pääl", vt http://www.kirmus.ee/erni/rmtk/liivju/peip_ftx.html

Bruno Möldri kimbatus analüütilise filosooofiaga

2011-03-26T08:38:00.003+02:00

Eile pidi Bruno Mölder eetikakeskuses inglise keeles rääkima, mis on analüütiline filosoofia ja mida see pole. Küllap ta rääkiski, kuid mul õnnestus ettevõtmisele kaasa elada tema vastava eestikeelse artikli käsikirja vahendusel. Jah, Brunol ei paista hetkel see küsimus olema milleski muus, kui aegajalt professionaali hinges kerkivas kahtluses, mis asi see ikkagi on, milles professionaal ollakse. Kuigi sellisel moel panduna näikse probleem olema põhiliselt psühholoogilist laadi, ei pruugi ta, st Bruno, veel välja rabelda päris ja puhtalt isikliku arvamuse juurde, sest tal on ka psühholoogias diplom ja ja hulk selle ala meistrite jutte küllalt hästi teada. Bruno kõhklus ei paista olema sedavõrd suur, et kui ei suudeta määratleda ala, siis kaotab ka selle ala professionaaliks olemine oma tähenduse. Aga kahtlus peab filosoofil aegajalt peal käima, teisiti oleks asjad tema filosoofilise professionaalsusega õige kahtlased. On veel olemas ka näiliselt mõistuslik, kuid tagapõhjas ikkagi pigem mittemõistuslik võimalus, et Bruno vastutab varsti ilmuva analüütilise filosoofia kogumiku eest ning sinna on vaja midagi kirjutada. Ja kindla peale minek oleks kogu analüütilise filosooofia kui organiseerunud valdkonna või stiili kergeks žongleerimiseks ette võtta. Esimese hoo ja senise inimesetundmise pealt justkui ei suudaks seda temast uskuda, kuid tõsine kimbatus võib teha ka uskumatuid asju kõigiga, ilma ühegi erandita.

Filosoofia määratlemine on eesti filosoofias olnud üks õige armastatud tegevus. Selles mitte ülemäära paljus, mida meie filosoofid on kirja pannud, leiab päris sageli ühel või teisel moel küsimist, mis filosoofia õigupoolest on või ei ole. Meenuvad kohe Indrek Reilandi vastav artikkel või üks raamat, mille pealkiri küsis eesti filsoofia määratlemise järele. Miks see nõnda on? Kas tegemist on (üle)küpsuse või vastupidi, pigem ebaküpsuse tunnusega. Kaldun siiski viimast võimalust õigeks pidama.

Millest siis Bruno oma loos kirjutab? Ta on otsinud sinna valdkonna tuntud, kuid siiski avangardist tahapoole jäävate tegelaste defineerivaid arvamusi, rakendanud vaadeldavale filosoofia suundumusele metafüüsika õige universaalse triaadi vorm-sisu-talitlus ja üritanud määratlusi analüüsida selle skeemi abil (teinud analüütilist filosoofiat).
Tagantjärgi targana võib praegu juba päris kindlalt tõdeda, et mõnede poolt analüütiliseks filosooofiaks peetav keelest, tähendusest ja briti meelelaadist eriliselt innustunud vaimne liikumine on liikunud poole sajandi jooksul mööda õige tüüpilist arengujoont mööda, kus suurest üksiküritusest saab mood, järjepidevus ja ainuvõimalikkus, mida pärast vallutavat enesekindlust pääseb purema kahtlus, millele omakorda järgneb resignatsioonina piiride avardumine, vaimse selgroo murdumine ja uute kangelaste otsing (ja loodetavasti ilmumine). Analüütiliseks peetav filosoofia oli üleolev metafüüsika ja eetika suhtes ning küllap oli sellel ülbusel tubli roll analüütilise filosoofia küllalt järsul laskumisel filosoofia ajalukku.

Analüütilise filosoofia loo moraal on muidugi kaugele paista, st filosoofia on oma arengus taas ühe verstaposti võtnud ning kinnitust sai selle vana projekti jätkuv tugevus ja elitaarsus.

Kevad käes, madin väljas

2011-03-22T19:04:00.003+02:00

Pärisd mitu kuud on läinud üsna blogimatult ja ega nüüdki indu teab kui palju rohkem ei ole, kuid üht, teist ja kolmandat on ilmas taas aset leidnud, meie elu mõjutanud või vähemasti tähelepanu köitnud.
Eestis korrastatakse ühiskonna juhtimise ridu järgnevaks 4 aastaks. Valmistega senduv on sel korral tõesti läinud vägagi sujuvalt, mõnede arvates isegi liigagi sujuvalt, mis endid sotsioloogi sildiga varustanud inimesi on pannud meie ühiskonna stagnatsioonist rääkima. Kino toimub ainult kinos, poliitikud pusivad õige kvaliteetselt ühiskonna keha kallal ning sotsioloog haigutab: kurat, miks mitte midagi ei toimu. Mu meelest ei ole olukord laita, asju tulekski rahulikumalt võtta ning mitte pidevalt sotsiaalset tossu kustutada. Parempoolne ilmavaade peaks valimiste tulemusena Toompeal lähiaastatel ruulima täiega, kuigi ka parempoolne individualism on hakanud ühiskonnas olemist teatud gruppide haaval toetama. Ei ole lihtne vaid omapead olla rahapõhise ühiskonna liige. Pea võib olla kena ning vulistada ka kauneid mõtteid, aga kui see haaku enamuse soovidega, küll siis isepäistele nende omapead olekut meelde tuletatakse. Õnneks on meie ühiskonna meeldetuletusvõtted pigem leebete killast ning teisi inimesi käsi väänama ei läkita. Oleme ühiskonnana tublisti küpsenud ja küllap on see aeg käes, kus nii mõnigi eelmiste aastakümnete bravuurikus paneb palged õhetama või lastehaiguse paramatu läbipõdemise eneseõigustuseks välja kraamima. Jah, valimised kraamisid tublisti ka meie poliitaasa, millelt valijad saatsid rohelised ja rahvaliidu võssa oma tegude üle järele mõtlema. Mõni loodab uute seltskondade ilmumist, teine jälle veel kellegi püünel oleva kadumist. Olen ise pigem viimaste hulgas ning iseäranis tähelepanelik praegu Eesti viimase suure ühemehepartei suhtes. Selge see, et üksmees ei ole müütiline kangelane, vaid lihtsurelik kõige sellest tulenevaga. Kui tal ei õnnestu lähiajal parteihoonet piisavalt kindlustada, siis järgmistel valimistel võib hoone juba õige tugevasti räsida saada.

Hullu räsingu aeg jätkub Jaapanis, kus mõne nädala eest 9-palline maavärin ja hiidlaine raputasid kirde-Jaapanit ning nihutasid kogu Jaapanit 2,5 meetrit senisest asupaigast kõrvale. Segadus muidugi püsib, teada ei ole täpne kannatanute arv ning tuumajaam on saastanud ümbruskonda päris korralikult. Tuumapsühholoogial on olnud sedavõrd hirmutav mõju, et taas kostavad valjemalt hääled kogu aatomienergeetika ära keelata. Las jäävad riigipiirid ja raha otsustavalt suunav mõju, kuid aatomi võiks küll nende arvates taas sotsiaalsesse kongi saata. Looduskatastroofide majandusliku hinna rehkendamine on õige ehe näide, kuidas tänapäeva inimene on järjest enam oma ühiskonna ja järjest vähem loodusliku koosluse liige.

Ja nädalavahetusel päästsid Läänemaad Liibüas sõja valla. Õige ootamatult on seekord põhisõjardid prantslased, kes eelmistel kordadel sõdimisest midagi ei tahtnud kuulda. Ju peab neile see kant ja seal toimuv tublisti korda minema või soovib nende president ühe pisikese eduka sõjaga oma positsioone paremaks saada. Mõned asjatundjad seletavad, et see ei olegi tegelikult sõda, vaid Liibüa senise juhi korralekutsumine ja muud ei midagi. Mitte kuigi püha lihtsameelsus on diagnoos sellistele sõnumitoojatele. Kui mitmendat korda minnakse taas sõdima varjatud eesmärkidega ja kindla võidu peale minemata. Sotsiaalne plats lüüakse sõjaliselt täiesti segamini ning jäädakse vaatama, mis sellest saab. Nii nagu eelmistelgi kordadel, saab ka seekord nii, et sellel maal olijal üritavad end uuesti organiseeerida ning see võib osalise ja valikulise kõrvalise sekkumise tõttu õige veider ja valuline olla.

2010

2011-01-01T22:12:00.004+02:00

2010 on väljanägemise poolest mõjukas number neile, keda köidavad kord, rütm ja perioodilisus. Võib ju taas juurelda, kas selles konkreetses numbris on mingit väge, mis omab mingit seost ka 365 viimasel päeval asetleidnud juhtumistega. Välist ratsionaalset seost leida oleks vägagi keeruline, pealegi on sellise seose otsingute pidevaks saatjaks argument, mille kohaselt aastaarvud ja ajaarvamise algus on õige meelevaldsed ja suhtelised asjad. Kui see nõnda poleks, siis sisaldaks aastaarv(ud) tubli portsu nii fatalismi kui põhjuslikkust. Nii või teisiti ei ole selle usu pooldajaid kuigi palju või mingil põhjusel ei anna nad oma vaadetest kuigivõrd teada.

2010. aastat on selle möödasaamisel meedia poolt õige hoolikalt üle meenutatud ning kõige-kõige lood suurelt ja laialt ka välja toodud. Kui vaadata tagasi nendele läinud päevadele eesti inimese vaatepunktist , siis selle aasta peamiseks jooneks on meil uuenenud lootus. See tuleb ilmsiks vägagi erinevates elamise valdkondades ja märgib tajutavat olukorra muutumist, mille tõttu saab võimalikuks sotsiaalset reaalsust täita uue sisuga.

Kui otsida eesti meeste mõjukaid mõtteid ja ütlusi läinud aastal, siis mulle jättis sügavaima mulje õiguskantsler Indrek Tederi sügisel Riigikogus välja öeldud tõdemus, et Eesti riiki on juhitud katse-eksituse meetodil. Mu meelest ei ole see väide kuigivõrd tõene ega tõsine, pigem on selle taga ütleja püüd enesele tähelepanu tõmmata. Küsimus ei ole valitsuse tegevuse ainuõigsuses, vaid pigem tema tegutsemise meetodis ning see ei põhinenud katsel ja eksitusel, vaid ikka eesmärgil ja plaanil. Pigem mindi valitsuses õige teadlikult riigi majandust päästma ning selle tagajärjed, sh suur töötus, olid valitud kursi õige paratamatuteks tagajärgedeks. Realiseerunud ebaõiglus ei olnud sugugi mingi juhus, vaid tehtud valikute üsna vältimatu tagajärg.

Kooliskäimine on inimühiskonna üks jõulisemaid formaate

2010-09-01T22:00:00.005+03:00

1. september on harduse päev, kui õpilane ja õpetaja ja kool nende ümber on kõik tähelepanu keskmes. Nad kõik on seda väärt, selles ei ole kahtlust. Küllap on õige ka see, et harduse päevadel lastakse ikka paista asjade paremal poolel, sest asine köögipool ei lase ennast kuigi kaua varjata. Tänasel päeval räägitakse nii koolirahust kui uutest koolimajadest, õppekavadest ja tervest pöördest koolis ja hariduses. Küllap on selles omajagu poliitikute suurustamist ja tähelepanu püüdvat retoorikat, kuid asetleidev kärsitus kinnitab siiski, et olemasolev rahva sotsiaalse taastootmise mehhanism vajab ülevaatamist. Ühelt poolt soovitakse kooligi rohkem vabadust, sest ühiskond on ju nii väga vabadusemeelne; teiselt poolt nuiavad töösturid, et aitab vabadusest ja tühjalt mõtlemisest, aeg on kätele valu anda ning nende käes olevale kapitalile nende poolt soovitud sotsiaalset tähendust anda.
Kool on paratamatult ühiskonna mudel ning mudel ja originaal ei saa üksteisest liiga palju erineda, sest siis kaob nende vahel funktsionaalne side. Kui see side katkeb, siis pole kool ka enam mudel ning sotsiaalne taastootmine ei kulge enam kuigi sihipäraselt. Kooli kui mudeliga näiksegi olevat õige samasugune seis, et tegelik elu ei taha koolis toimuvat enam endast kaugemale lasta ning kipub mudelit ümber seadma. Kool iseseisva ja iseorganiseeruva kooslusena võib sellest muidugi häiritud olla, kuid midagi ei ole teha, tugevamaga tuleb leppida ja kohaneda. Räägitagu aabitsatest, lilledest, pinkidest ja hinnetest mida tahes, ühiskonna taastootmise funktsionalism on ikka nende reaalse olemasolu garant. Inimühiskonnas tuleb sageli ette, et harduski teenib funktsionalismi, olgugi et siis kerkivad hingeseisundid ei suuda või ei soovi meenutada oma sügavamaid taustu.

Käes on uuenevate formaatide kinnistamise aeg

2010-08-30T22:35:00.005+03:00

Meie elu ja me isegi oleme järjest enam ära formaaditud. Eks see ängistab anarhistliku isikuvabaduse otsijaid, kuid klapib paremini raamides oleva vabaduse pooldajatele. See järjest ulatuslikum raamistamine käib muidugi meie sotsiaalse elu kohta, loodusseadused ning meie ihugi olemise tagajad ei hooli nendest uutest rajajoontest üldse.

Toimivaid sotsiaalseid formaate iselomustab kvantitatiivne esitus, osaline eesmärgistatus ning järjest vähenev välistamise võimalus. Raha on ilmselt sedalaadi formaatide parim näide ja kehastus. Usk tema vältimatusse jõusse näitab üksnes suurenemise märke ning märgistab seeläbi lootust sotsiaalse reaalsuse domineerimisele loodusliku tegelikkuse üle. Mõned on arvanud, et see sotsiaalse ülemvõim märgib inimese mingit võõrandumist millestki. Küllap on tegemist siiski millegi sellisega, mis käib inimloomuse juurde, kui see peaks ikka üldse olemas olema.

Teiseks, või siiski hoopis esimeseks, tähtsaks formaadiks näikse olema inimese vaim (vist see, mis on inglise keeles mind), mis on suuteline sootsiumi looma.

Kolmandaks, või hoopis siiski esimeseks, tähtsaks formaadiks näikse olevat elusa disain, mis on ainelisele lisanud tublisti uusi olemise ja väljendumise võimalusi, kuid piiritlenud selle kitsaste ja õige nõudlike võimalikkuse tingimustega.

Arvutipõhise kommunikatsiooni tegevuspiirid on tarkvaras. See muutub järjest võimekamaks ja rafineeritumaks, kuid mõjub õige kulutavalt ja nõudlikult vabale vooruslikule inimvaimule, kelle panustati ehk 20. sajandini. Siis tuli üks sotsiaalsete otsimiste ja lõhkumiste aeg, millele hakkaski ehituma ränikultuur, mis alles võtab tuure ning mille suurimad templid ei ole vist veel ideedeski väljendunud.

Formaadid korrastavad ja ahistavad, annavad meile juurde ühtesid võimalusi ning võtavad ära teisi. Formaat on justkui kaup või tehing, kus peab kindlasti olema pisutki vahetust. See vahetus kraamib olemasolevast ühe valiku, mille püsivaks tegemisels saab võimalikuks järgmine formaat.

Kimbatus (taas)iseseisvumisega

2010-08-28T16:54:00.004+03:00

Nädalapäevad tagasi oli taasiseseisvumise aastapäev, 19. kord juba. Ilm oli ilus, rahvas oma tegemistes vaba, kuid pühana ei olnud õiget hoogu sel päeval. Tagantjärgi arutasid nii mõnedki lehtedes kurvastava õhkamisega selle üle, miks tähistamine kipub sel päeval nii lahja olema, kuid ega palju peale erinevates vormides sisemise lõhestumise ja ükskõiksuse kirjameestel välja pakkuda polnudki. Kuid kas õigupoolest olekski veel midagi välja pakkuda? Pingutan küll mõtelda, kuid ega leia samuti midagi, mis jääks neist kahest veel põhilisemaks ja kumbagi omakorda määravaks. Üllatav oli valitsuse ja parlamendi tähtpäeva ignoreeriv tegevusetus. Isamaa motiiviks võiks olla ju arusaam, et iseseisvuda saab vaid korra; reformaatorite hirmuks aga sattumine endistega samasse seltskonda, saati veel ühel ilusal hilissuvisel päeval, kui nädalavahetuse saaks tunde saaks palju meeldivamalt mööda saata. Jah, presidendil on ju vastuvõtt, kuid sinna pääsevad üksnes mõned sajad valitud, mis teeb paratamatult üritusest eliidipikniku. President läks oma kõnes riigi elu inimese elu kaudu metafoorimise teed, küllap paljudele tabavalt ja meeldivalt. Taasiseseivunud Eesti sai 19, juba märksa rohkem kui 17, mis on juba varem nii Heliseva muusika ning Türi linna uhkuseks olnud bandi poolt eriliseks lauldud iga. President räägib pühendunult, et tubli õpilasena on Eestil kooliiga jälle läbi, et kõik teed on jälle valla ning nüüd tuleb, peab ja saab teha otsuseid, mis määravad suuresti kogu ülejänud elu. Eks selles jutus ole üks annus tõtt, kuid seal on märksa rohkem pigem 19. sajandi lootvat rahvusromantikat, millel nii tookordse kui kaasaja maailma pragmatismiga suhteliselt vähe pistmist. Maailm on jätkuvalt keeruline ning vastuolud ei näita mitte kadumise, vaid hoopis süveneva rafineerituse tendentsi, kus inimeste iidsed ja kohati bioloogilisest loomusest tingitud jõuvõtted ei ole sugugi kadunud. Presidenti tuleb ürituse eest muidugi tunnustada, sest selleta olnuks ametliku Eesti vaikus lubamatult sügav. Eks ka rahva suht leige suhtumine sellesse päeva ole omamoodi baromeeter taasiseseisvuse tähenduse hindamisel, olukord peetakse juba sedavõrd iseenesestmõistetavaks, et selle teke ei vajagi mingit erilist meelespidamist või toimimist. Digilaulupidu on selle tähtpäeva kontekstis vägagi teretulnud üritus ühiskonna äratamiseks. Selle esimene vaatus oli küll ettevaatlik, kuid lootustandev järgmisteks kordadeks.

Loomafüsioloogia professor peab meeste lühemat elu lihtsaks paratamatuseks

2010-08-10T22:12:00.003+03:00

Tänases Postimehes lööb platsi puhtaks professor Hõrak, kui seletab inimühiskonna teatud jooni loomariigi universaalsete ja paratamatute sigimisstrateegiatega. Eks inimkonna intellektuaalne teekond on ikka kõikunud loomaks olemise ja sellele terava vastandumise vahel. Väga pikalt pidas inimene end teadvuse kaudu ülejäänud loomariigist täiesti erinevaks, kuid tänasel päeval kinnitab tema enda prestiižikaim tunnetusvõte – teadus – sarnasust ja ühist bioloogilise eksistensi väljavaadet loomadega, mistõttu Darwini ideed ja nende arendused muutuvad õpetatud meeste peades järjest mõjukamateks.
Professori Postimehe ajakirjanike artikleid seletav kirjatöö on üks meie vaimse ruumi viimase aja stiilipuhtamaid näiteid, kuidas inimene on kõige täiega üksnes imetajaks taandatud. Sigimisstrateegiatega seletustel on tublisti lennukust ning selleski kangastuvad nii mõnedki läinud sajandite inimkonna vaimsed suurkujud, lisaks Darwinile kindlasti ka Freud. Samas jääb seletustes ometi hulk küsimusi vastuseid ootama, et mitte kogu professori vaimset konstruktsiooni maha kangutada. Esimene sedalaadi küsimus on muidugi meeste ja naiste eluea erinevus erinevates ühiskondades. Et Eestis ja teistes üleminekuühiskondades on vanus järsult suurenud, siis võiks see näidata ju otsejoones pigem seda, et need ühiskonnad sarnanevad oma sisemise loogika poolest enam loomade kooslustele kui stabiilstele inimühiskondadele. Teine igihaljas teema, millest professor vaikides mööda läheb, on inimese evolutsioonilise arengu teema tervikuna. Inimene on oma vaimse ja sotsiaalse kalduvusega bioloogilise evolutsiooni mõju enda ümber tugevasti kahandanud, mistõttu evolutsiooniseaduste inimühiskonda toomisega tuleb olla õige hoolikas. Kolmandaks on inimühiskonnas veidraks suundumuseks veel see, et ühiskonna ja heaolu edenendes peaks sigimisstrateegiate mõjul otsene bioloogiline reproduktsioon järjest intensiivistuma, kuid võta näpust, rikkamad rahvad on järjest enam hädas enda otsese taastootmisega.
Mulle jääb küll mulje, et professor vehkis lehes küll innukalt teooriamalakaga, kuid selle adekvaatsus vajaks kindlasti hoolikamat kaalumist. Eks muidugi võib naljagi visata, kuid sellest võiks ja peaks auditoorium mitte liiga hilja aru saama.

August süveneb

2010-08-09T23:38:00.002+03:00

Aja kulg annab endast taas järsumalt märku.
Kuigi päeval on veel suviselt kuum, kipub ta valguse poolest juba tükk aega varem õhtule saama.
Taevas on järjest mustem ja saladuslikum, maa peal kipub üha enam vilju küpseks saama.
Minu jaoks on algamas parim osa aastast.

Vargamäe lavariba kuulus riietusele ja Marile

2010-08-03T10:07:00.003+03:00

Selle suve teises Tammsaare-etenduses "Vargamäe varjus" kasutati lavastuse ruumilise lahendusena taas publikuridade vahele paigutatud riba, mis surub lavastust üsna tugevasti üheks edasi-tagasi käimiseks, kuid samas lisab etendusele õige paratamatult liikumist ja tempot. Et Vargamäel oldi etendusega rehe all, siis tuli muidugi leppida kitsama ruumi ja suurema kontsentreerimisega. Samas oli selle etenduse konflikt ja intriig mitte näitelava kujus ja asukohas, vaid hoopis selles, millisel viisil lavastaja "Tõe ja õiguse" tavapäratult valitud kohtadele ise juurde kõnelenud ja toimetanud oli. Kõigepealt oli lavaloo kokkuseadja loobunud Vargamäe peameeste vastasseisu peenemast esitusest ning üritas kujutada seda võimalikult brutaalses lihtsuses ja staatilisuses. Urmas Lennuki vaimne valguskiir jahtis selles etenduses Marit ning see kiir projitseeriti teatri vahenditega tagasi lavalaudele publikule hindamiseks/omaksvõtuks. Nii toimub see teatretendustega ju kogu aeg, kuid seekord otsustas lavastaja oma tõlgendustes ja valikutes olla õige pealetükkiv ja seniseid harjumuspäraseid või isegi klassikalisteks kujunenud arusaamu ühetaolise jõulisusega välja kutsuda ja kahtluse alla seada. Selline eksperimenteerimine on muidugi õige riskantne, sest klassika puritaanid ei mõista Sind ning tolerantsematel tahtmine sellist lähenemist ülemäära lihtsustavaks pidada.

Kindlasti väärib tunnustust lavastaja katse teha etendust peamiselt Vargamäe nais(t)est, püüda lõigata teda välja romaani keerukast suhete ja olude võrgustikust. Märksa problemaatilisem on teha see katse moodsa feministliku arusaama ja metoodika abil, sest ühelt poolt teeb tänapäeva arusaamade eksportimine väljamõeldud endistesse aegadesse ja selle alusel tegelaste terav vastandamine lavaloo mõistmise lihtsamaks, kuid teisipidi suurendab see vägevasti lavastaja meelevaldsust, mis võib tulemuseks anda publiku elavama vahetu reaktsiooni, kuid kunstilahjuse pikemas ajalises perspektiivis.

Lennuki seekordses tõlgenduses torkas silma tugev visualiseerimise püüd tegelaste riietuse kaudu. Mõni võiks isegi öelda, et tavapärase Tammsaare sõna jõu asemel lasti lavale ja vaatajate peadesse möllama hoopis tegelaste riietus, mis meestel oli suuresti veiderdav ning Maril hoolikalt pühalik. Ei imesta, kui mõni rafineeritum vaataja toimunut pigem kostüümidraamaks nimetaks.
Ma ise olen alati vaimustunud teatris Tammsaare sõnast ja lausest, need on sedavõrd tugevad, et suudavad päästa ja sinu kujutluses elama panna ka igavavõitu lavastuse. Hämmastav, et see keele tugevus ilmneb märksa kindlamini just teatris näitleja suust kuulduna kui ise ja endale raamatut lugedes. Loomulikult ei saa eelnevat silmas pidades kuigi heal arvamusel olla Lennuki sõnasegust, kus algselt oli võimatu eristada tema ja Tammsaare sõnu (va ilmselged vindi ülekeeramised nagu peeru jt), kui mida aeg edasi, seda vähem tundus seal Tammsaare enda lauseid olevat.
Niisiis üritati seekord kõverpeeglis visualiseerida neid ettekujutusi, mis on kujundatud "Tõe ja õiguse" seniste etenduste alusel. Püüti vist publikut veenda, et Tammsaare loodud tegelaskujud on sedavõrd tugevad, et neid saab ja tuleb tänapäeva oludesse tuua ning nad suudavad ikkagi vaatajale pakkuda seda, mis inimese elus on tähtsat. Kas see sellel korral ka korda läks? Küllap läkski nõnda, kuid kindlasti vajab see päris korralikku tavapärase Tammsaare tundmist. Kui see etendus peaks osutuma esimeseks väratiks Tammsaare manu, siis võib teelisel õige raske olla mõista, miks ta ikka nii hea kirjanik oli. Minu jaoks lugu, see va narratiiv, töötas ning haaras mind sellesse nii maagilisse teatrimängu, kus unustad selle, kes olid teatrisaali astumist ning väljud sealt päörast etendust teistsugusena, kui enne olid. Aga tagantjärgi hakkad ometi mõtlema ja kaaluma, mis minu ümber viimaste tundidega siiski aset leidis.

Näitlejad tegid oma etteasted korralikult, kuigi selles töös pidid nad rohkem endast mängu panema keha ja käitumise jämedakoelisema mustri, mis lisaks liikumisele ka riideid kannab , kuid lähidistantsilt oli hästi näha ka nende osavõtllikkus tegelaskujude suhtes, keda neil napid kaks tundi uues ajas ja oludes kehastada tuli.

Vanapagan Toome varemetes jooksval peenral

2010-07-06T23:44:00.003+03:00

Käisime täna Toome kiriku varemete vahel mängitavat Põrgupõhja uut Vanapaganat kaemas. Etendus õnnestus hästi ning soovitan Tammsaare loomingu austajatel etendus oma silmaga kindlasti üle vaadata. Etendus mõjus just oma uute sümboliteks pürgivate lavastuslikue võtetega. Kõige oli piki varemete peakäiku üles säetud üks maariba ehk formaalselt kutsudes lava, mille otstes ja keskpaikades väga valdav osa sest meile nii olulisest tükist maha mängiti. Aegajalt roniti ka varemeid mööda kõrgemale või pisteti pea välja ülikooli muuseumi akendest, kuid peamine tegevuskoht oli ikkagi see piiridega peenar. Teiseks oli väga mõjuv ühiskonna ja riigi totaalsust kujutav viisik, mis oma tegemistes ja väljanägemistes oli väga kafkalik. Viimast iseloomustasid valge-must kostüüm, reserveeritud sõnakasutus ning resoluutsed vastuvaidlemist võimatuks tegevad liikumised. Kolmandaks oli peategelaste mängus loobutud senistest juba eesti klassikaks peetavatest stereotüüpidest ning Jürka oli seekord pigem rõõmus mees oma kindlas eksistentsis/veendumustes ja Ants hoopis kõhklev ning tõsine oma seatempudes. Kuigi etenduses olid välja jäetud olulised kohad finaalist, oli teatriime etendusega ometi sündinud, mida suvine õhk ja interjöör üknes süvendasid.

Õigussüsteemi tõehetk -- 55,6% kaelakandjatest on õigusrikkujad

2010-06-09T23:56:00.002+03:00

Õiguse ja eetika vahekorra teema on igihaljas ning aegajalt ka moes. Nii nagu paljude teiste asjadega, on Eesti areng ka ses küsimuses olnud kiire ja rahutu. Alles meil oli JOKKimaania, kus poliitiline eliit eetikale justkui eesmärki ja otstarvet enam ei omistanud. Formaalsest õigusest ja õigusriigist piisas nende arvates täiesti sidusa ja tegeva ühiskonna saavutamiseks. Paragrahve on taotud harduse ja suure vaimustusega ning neid kehtestatud tõsise ennastunustava visadusega, aga ootamatult kurdab sel kevadel auväärt riigikohtu esimees, et tööjõulisest 15–74-aastasest Eesti elanikkonnast on 55,6% kantud karistusregistrisse erinevate väär- ja kuritegude toimepanemise eest. Seda on palju, kuratlikult palju.

Mida külvati, seda tuleb ka lõigata. Sootsiumi elujõud on juristid ja poliitikud üle trumbanud, näidates otseselt paragrahvide ruumi ahistavat mõju vabariigi vabade kodanike vabadusele. Ühiskonna moraalse regulatsiooni paratamatu vajalikkuse vaate toetajad võivad rahul olla, sest riigikohtu esimehe ahastus on väga selge märk toimiva tasakaalu puudumisest õigusliku ja moraalse regulatsiooni vahel. Millal ja kuidas taas sellise tasakaaluni jõuda? Ega ei teagi täpselt, kuid igal juhul ei juhtu see spontaanselt taevase kingitusena, vaid vajab pidevalt hoolt, pingutust ja eksmistest õppimist.

rasedus kui haigus

2010-04-03T11:17:00.002+03:00

Käisin mõni päev tagasi tudengite korraldatud abordi temaatikat puudutaval üritusel. Üritus kukkus igati hästi välja, abordi põhilised tervanurgad said käsitletud ning huvilistega arutelu pärist ürituse ametlikku lõppu katkestas Vana Anatoomikumi perenaise soov lõpuks ometi koju pääseda.
Eks domineerima jäi seegi kord Eestis enam-vähem seadustatud arusaam abordi lubatavusest, kuid mind üllatas kõige enam vanas rotundis valitsema jäänud meie noore naiseliidi suhtumine rasedusse kui millegisse vaevaderohkesse, edukat eluteed rikkuvasse, 9 kuud kestvasse katsumusse. Ei hakkaks siin isegi arutlema, mida selline mõtteviis tähendab rahva taastootmise ja elujõu aspektist. Selle asemel arendaks õige pisut üht vana teemat, et kas rasedus saab ka haigus olla. Tavaarusaam on meditsiinis olnud, et normaalne rasedus ei ole kuidagi haigus, vaid üks loomulik ja isegi vajalik olukord naise elus. Nüüdseks on järjest enam teaduslikke tõendeid raseduse koormavuse kohta ning järjest enam sekkuvad nii meedikud kui psühholoogid raseduse loomulikku kulgu, et erinevaid kehalisi ja vaimseid katsumusi mahendada. Kui nüüd lisada veel sugude võrdsuse sotsiaalsest pretensioonist lähtuv raseduse erakordse koormuse tõdemus, siis ei pruugita enam kuigi kaugel olla arusaamast, et rasedus on pigem üks omamoodi haigus ning abortki saanud haigust ära hoidva meetmena veel ühe toetava argumendi.

alati poole pealt

2010-03-13T13:08:00.002+02:00

Inimesed on suurtes asjades pandud veidrasse seisu, ikka tuleb alustada poole pealt ning ometi jääb asi pooleli. Vaatad, et eluring võiks ju küll olla alguse ja lõpuga asi, kuid inimese algus on ometi teiste inimeste poolel teel olemine ning surmgi oma sotsiaalsete asjadega poolele teele jäämine.

INterNET kui häbipost

2010-01-28T08:12:00.001+02:00

Tänastest lehtedest oli lugeda, et internetti olla üles panud häbipost alimentide maksmisest kõrvalehiilijatele. Leht oli õige nõutu, et kokku on pandud üks õige iidne moraaliinstrument, häbipost, ning internet, mis teadupärast üks väga moodne sotsiaalse olemise keskkond. Eks kõigepealt ole tegemist veel ühe märgiga, et Eesti liigub järjest tugevama avalikkuse kaudu üksikisiku sotsiaalse kontrollimise suunas. Teiseks näikse mõned sotsiaalse käitumise vormid olema ikka ütlemata funktsionaalsed, nii et töötavad kindla tõhususega nii kellegi turuplatsile löödud samba külge otsese sidumise kui arvutiekraanile isiku nime kleepimise teel. Eks neid digiposte on tähelepanu püüdmiseks juba varemgi püsti pandud ning pannakse ka tulevikus, ometi on ikka üllatav, kui valmis on inimesed avalikkuses leiduvast vähemast korraks kinni haarama. Samas ei saa kuigi kindel olla vahendi positiivses mõjus traditsioonilise peremudeli tervisele, sest avalikkuse jõuline sissetung perekond formaliseerib kindlasti perekonna varjatumaid suhted kindlatele lubatud mallidele. Eks kindlasti ründa mõned, et näete ju ise millise vägivalla ja hoolimatuseni on viinud meid traditsiooniline seadustatud mehe ja naise liit, kuid siin pole sugugi selge, mis on põhjus ja mis tagajärg, sest ei ole sugugi välistatud, et sotsiaalselt lubatav hoolimatus on murendanud tublisti tavapärase perekonna hea püsimise väljavaateid.

Sõnavabadus versus vaba sõnakasutus

2010-01-19T17:31:00.005+02:00

Mõnede jaoks on asi on ülimalt tõsine, sest üks viimaseid uue ajastu vabaduse oaase, umbisikuline eneseväljendamine internetis, on teatud kohtades ärakeelamise ohus. Teiste jaoks hakkab pilt taas normaalsemaks muutuma, sest ohjeldatakse pisutki suureks ballastiks olevat ja sageli teiste inimeste väärikust riivavat verbaalsete väljaheidete sadu. Nagu kaunikesti vastandlike arusaamade kokkusaamisel ikka, on siingi tulemuseks paras demagoogiline virvarr, mis oma mitmekesistes kokteilides pakub mängude nautlejatele üksnes innustavaid elamusi. Esimese seltskonna üks väga armastatud argument ses vaidluses on sõnavabaduse piiramine lubamatus. Et teema on väga põhimõtteline, siis arendaks seda pisut siingi. Kui alustada lõpust, siis olgu üheselt ja kindlalt öeldud, et anonüümsete netikommentaaride piiramisel ei ole kuigivõrd pistmist sõnavabaduse vähendamise või äravõtmisega. Sõnavabadus peaks ju tähendama, et konkreetsed isikud või nende rühmad saavad täiel määral välja öelda, mis nad ühest või teisest asjast arvavad, st see vabadus kuulub konkreetsetele isikutele. Et anonüümsuse puhul on isikute identifitseeritav konkreetsus kadunud ning vabadus seeläbi kaotanud oma subjekti, mille läbi kipub ta, st vabadus, jääma õige ebamääraseks ja abstraktseks unelmaks. Mõneti paradoksaalsel kujul oleme jõudnud arusaamani, et anonüümselt esineva isiku puhul ei olegi mõtet ega alust sõnavabadusest ja selle kaotusest kõnelda. Millised võiksid siis olla reaalsemad tagapõhjad anonüümse netikommenteerimise advokaatidel? Väga tõenäoseks peaksin taolise kommenteerimise võimalusi pakkuvate kohtade ärihuve, sest pea anarhiline kõikelubavus on kindlasti väga tugev liimipaber neile, kes mingil ei soovi oma arvamust avalikult välja öelda. Äriloogika on siis väga lihtne: seal, kus on palju kära, sinna tuleb veel rahvast juurde ning seal, kus on rahvast, seal ka juhtub igasuguseid asju. Meie kvantiteeti ihalevas maailmas peaks selline skeem hästi oma tööd tegema. Üks häda, mis sellise lähenemisega kaasneb, on kiire kvaliteedi ja usaldusväärsuse kadumine sellistest foorumitest. Kui nüüd kommenteerimise võimaluse pakkuja tahab järsku rahvalikkuse rajalt kvaliteedi teele pöörata, siis peab ta paratamatult taolisel verbaalsel täikal korral majja lööma. Teiseks toidavad anonüümset sõnarahet ka sellised ürgsed vaimujõud kui edevus ja soov teist üle trumbata. Et anonüümsus kõrvaldab tugevad pidurid nende jõudude teelt, siis saabki anonüümsetes netifoorumites toimudagi peamiselt verbaalne kätš avalikult kirjeldatuga ja ka kommenteerijatel omavahel. Kõik kokku tulebki neis foorumites üks tubli segu pudrust ja kapsastest, kus lisaks anonüümsetele fantaasiatele üritab üks väike grupp asjaosalise kõigest hoolimata visalt oma nime all maailma paremaks teha.

Värsked põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad -- uue eesti inimese tegemise juhtnöörid

2010-01-15T00:31:00.003+02:00

Täna said valitsuse üksmeelse heakskiidu uued põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad. Tegemist on väga olulise sotsiaalse kavatsusega, mis mängitakse maha konkreetsetel inimestel. Ei hakkakski siin arutama viimase hetke vigurdamisi nende edasilükkamiseks, vaid märgiks paari aspekti, mis ettevõtmise tähendusse puutuvad. Esiteks ei ole mingit kahtlust nii praeguste kui uute õppekavade ülisuurest rollist meie ühiskonna genereerimisel, nii et kui õppekava üksjagu remonditakse, siis tulemuseks on ka omajagu teistsugune noor ühiskonna liige. Koolis veedavad õpilased väga suure osa oma tolle eluperioodi teadvusel olemisest ning kooli kõrgelt organiseeritud elukorraldus ei saa jätta oma tööd inimese sotsiaalsel vormimisel kuidagi tegemata jätta. Uue õppekava ootused ja lootused vastuolulised, sest räägitakse küll vabadustest ja drillimise vähendamisest, kuid samas soovitakse igas aines järjest täpsemalt fikseerida ja järgida õpieesmärke ja omandatavaid pädevusi ehk teisisõnu seada õppimisele senised täpsemaid sotsiaalseid raamistusi.

Teiseks üllatab väga tublisti haridusministri ja ministeeriumi paberites kõlava põhikooli peamissiooni õõnsus ja ebarealistlikkus. Niisiis väidetakse "Põhikool kindlustab kõigile õpilastele eakohase tunnetusliku, kõlbelise ja sotsiaalse arengu ning tervikliku maailmapildi kujunemise – ta peab andma tervikliku pagasi, millega elus hakkama saada. Gümnaasiumis on õpetuse ja kasvatuse põhitaotlus, et õpilased leiaksid huvi- ja võimetekohase tegevusvaldkonna, millega siduda edasine haridustee. " Ei tea küll, mida mõeldakse põhikooli lõpuks kujunema pidava tervikliku maailmavaatena, sest sotsiaalne maailm muutub aina keerulisemaks ning areng kaasaegse ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks saamiseks võtab aga rohkem aega, kuid nüüd järsku peab maailmavaade olema olemas 16. eluaasta kandis. Mu enda isiklik elu ja õppejõu kogemus räägib küll ainult sellest, et maailmavaate elemendid hakkavad sel ajal kõige paremal juhul kujunema ning valmis maailmavaatest sel ajal isegi ei mõelda veel. Kindel see, et selline maailmavaade ei saa põhineda sisemisel veendumusel ning paremal juhul saab see olema ühiskonna poolt peale surutud. Kui põhieesmärk õppekaval on juba sedavõrd võimas pandud, siis on päris selge, et sõnadega mängimist peab ses õppekavas kindlasti päris ohtralt leiduma. Oleks muidugi hea, kui uue inimese meisterdamise käsulaudade tegelikkuseks saamisel oldaks ikka nii realistlikud ja painduvad, et päris ellu korralikku bluffi ikka üle ei tõsteta.

"Avatar" -- taaskordne ihalus ameerika unelma järele

2010-01-07T08:54:00.006+02:00

Mõned päevad tagasi sai samuti seda kinokunsti tähtsaks verstapostiks ja suureks õnnestumiseks reklaamitud filmi kaemas käidud. Eks lokaalselt ole mage see, et Tartus ei olnudki 3D filmi täies tehnilises jõus võimalik kogeda, kuid 2D versioongi andis aimu toimuvast. Muidugi ei ole võimalik kogenematuna öelda, kui mitu protsenti ühe D puudumine muljest ära võttis, kuid küllap on see kadu suuresti seotud linateose vahetu füsioloogilise mõjuga ning vaevalt loo vaimsest sõnumist midagi olulist saamata jäi. Ei ole suuremat kahtlust, et säilinudki füsioloogiline mõju oli selgesti hoomatav ning andis aimu filmitegijate püüdlusest panna vaataja filmi ajaks totaalse filmireaalsusega hõlvamise olukorda, kus tema nägemis- ja kuulmismeelt väga jõuliselt stimuleeriti kinolinal nähtava ja kõlaritest kuulduvaga. Et kinosaalis vaatajal erilisi valikuid meeltele sisu andmiseks ei olnud, siis ei olegi väga imestada, et film suudabki õige jõuliselt, isegi brutaalselt, vaataja haarata oma visuaalsesse ja audioruumi. Kindlasti ei ole 3D reaalsuse asendamise üritamisel mingi lõppjaam, sest filmi poolt otseselt mõjutamata jäi vaatajale veel küllaga ning neidki on vähemasti põhimõtteliselt võimalik tõhusalt toimiva stimulatsiooniga täita. Niimoodi võib ju üritada inimvaimu järjest rafineeritumalt suunata ja/või segadusse ajada, kuid tulemuseks on jätkuvalt üksnes rohkem või vähem kallutatud, mitte aga mingi uus päris tegelikkus. Niisamuti ei ole veel mingit põhjust olla veendumusel, et mõnede D-de lisamine muudaks suuresti filmi sisu ja sõnumit, selle edasiandmiseks piisab jätkuvalt kahest D-st täiesti. Pigem jääb isegi tunne, et sõnumi mõttes on rohkem D-sid mõeldud abivahendina pigem neile, kelle tavapärane nägemisvõime ei võta kinni selles olevat sõnumit. Seega on lisandunud D-d üksnes abivahendid närtsima kippuvate meelte turgutamiseks. Kindlasti üritatakse kino nö reaalsemaks muutmiseks järjest edasi liikuda, sest vaatajad muutuvad järjest uskmatumaks ning nende vastuvõtuvõime korralikuks käivitamiseks tuleb seda aga paradoksaalselt järjest füsioloogilisema innustusega mõjutada.

Sisu poolest oli nähtud lugu ühelt poolt õige palju korratud hea ja halva mõõduvõtmine, mida teiselt poolt dekoorina kaunistas omapärane ja värskelt mõjuv kompilatsioon vanast mütoloogiast (Pandora ja Avatar), närvi ja muudest võrgustikest toituvast tehnoloogilisest moekusest ja pisut rafineeritumast ameerika patriotismist. Mulle oligi lugu suuresti mitte kuskil kaugel taevakehal, vaid hoopis siin ja praegu ameeriklaste peas toimuvast. Ses mõttes võib ja saab linal toimuvat vaadata nii eneseirooniana oma senise õige brutaalse võimuiha suhtes
kui ka eluterve soovina hakata uut ameerikat tegema, mis peab olema hea, kuid ometi kõigist võimsam ning teisi imetlusega alistav. Jah, tõesti, selles filmis ei olnud sisuliselt uusi teemasid, vaid oli õige osavalt kokkupandud ja esitatud vanu tuntud teemasid. Aga see osavus väärib kindlasti tunnustust nii oma leidlikkuse kui mitmekesisuse poolest, mis võimaldab erinevatel vaatajatel näha selle kahe ja poole tunni jooksul õige erinevaid lugusid ning avastada neist hoopis erienvaid sõnumeid. Kindlasti on ju film hea, kui see on tehniliselt põnev ning sisult üksjagu mõtlemisainet pakkuv.

2009.

2010-01-01T15:33:00.009+02:00

Aasta on jällegi vahetunud ning mõni aeg kulub harjumiseks ta uuenenud numbriga, kuid sisult olen ise kuidagi ootamatult kiiresti ja kergesti äsja alanud aasta kui uue võimaluse omaks võtnud. Jah, aastast on kujunenud see põhiline formaat, mis ühendab nii organismide, isikute ja indiviidide kui nende koosluste ja keskkondade tegemisi nii etteantud stsenaariumide kui eesmärgistatud kavatsuste kohaldumisel. Nii tulebki leppida paratamatusega, et aega ei saa kinni hoida ning näiteks ülihead aastat jätkata nii kaua, et temast lõpuks hoopis villand saab, kuid ometi võimaldab aasta eesmärgistatud moel ka uusi sotsiaalseid lehekülgi eluraamatutesse ette keerata.

Mis jääb siis meenutama möödunud aastat? Ei hakkaks siinkohal üles lugema ja edetabelistama üksikuid sündmusi, taolist infot on võimalik leida mitmesuguse põhjalikkusega pea iga suurema sotsiaalse info võimendamisega seotud ettevõtmise veebisaidilt, vt näiteks http://en.wikipedia.org/wiki/2009 . Küll juhtus sel aastal häid, mitte nii häid ja hoopis pahasid asju, nagu kõigil möödunud ning kõigil tulevatel aastatel. Nii kodumaiselt kui rahvusvaheliselt lõppes aasta, kus ühiskondade liikmetele tehti väga konkreetselt selgeks tema ning ühiskonna vaheliste suhete tegelik iseloom ja ühiskondade tervislik seisund. Viimastel aastatel kiputi mõnedes riikides, sh Eestis, ühiskonna liikme vabadust piirituna kujutlema, mida nii mõnedki sõna-sõnalt võtsid ja tõemeeli uskuma jäid. Tulemuseks saigi, et inimesed hakkasid isikuvabaduse loosungite all õige veidraid tegusid korda saatma, kuigi ühiskonna liikmete vabadus oli seadustega väga paljudes inimtegevuse valdkondades õige täpselt paika pandud. 2009. aastal kahanes märkimisväärselt ühiskondade majanduslik usalduslikkus oma füüsilistest ja sotsiaalsetest isikutest liikmete suhtes, mida võikski omal moel pidada praeguse majandus- ja tegelikult märksa laiema sotsiaalse seisaku põhisisuks. Kuigi raskused väljenduvad eeskätt rahalise käitumise vallas, on ometi rahaliste raskuste tagapõhjaks erinevused inimeste, nende sotsiaalsete koosluste ja tervete ühiskondade arusaamas isikuvabadusest. Suurtes rangema inimkäitumise rahalise regulatsiooniga maades leiti kõige mõjukamatel turgudel õige järsku, et sellisel moel ei saa lasta enam raha kriitilist massi omavatel inimestel käituda ning pidurdati raha kiire käibega kulgu ühiskonna majandustorustikus ning tulemuseks oli kohe riigimasinate ja tervete ühiskondade perutama hakkamine. Võiks ju mõelda, et kellel küll võiks olla midagi hea ja järjest kiiremini paraneva elu vastu ning milleks peaks küll hakkama rahaliste vahenditega pärssima ühiskondade senist arengujoont? Kas siis viimaste aastate edu ja õitseng on olnud pigem mingi miraaž, mille aluseks on kollektiivne kokkulepe münhausenlikeks soovideks ja tegutsemisteks kuni ühiskonna juhtimise kõige kõrgemate tasemeteni välja? Siin tulebki selgesti mängu eespool märgitud eelmist aastat peamiselt iseloomustanud kartuse joon tervikühiskondade ning nende struktuursete komponentide vaheliste seniste suhete tõhususe suhtes. Ning kartused olid erinevates riikides loomulikult erinevad ning ühiskonnas reaalselt valitsev münhausenluse aste samuti. Kõik kokku kujunes eelmine aasta ka riikide majandusliku tervise testimise aastaks, mida tehti ühe teatud rahatesti abil. Rahatesti põhisisuks oli riikide ja riikivaheliste põhiformaatide toimivus aeglasema ja enam kontrollitud raharingluse tingimustes. Eks kindlasti sai testi teha üksnes piiritul usaldusel rahasse endasse ja enamuses riikides ja inimeste peades näikse see usaldus olemas olevat. Selline usaldus avaldab nüüd omakorda tugevat mõju inimese vabadusele lihtsa põhimõttega, et mida rohkem on inimesel raha, seda suurem on tema sotsiaalne vabadus konkreetses rahaühiskonnas. Viimase tõdemusega olen välja jõudnud eelmise aasta algusesse, kui kirjutasin, et 2009. saab õigluse silmas pidamise aasta. Õiglusega tegeldigi senisest märksa väiksema rahahunniku olukorras senisest märksa enam, kuid ometi kiputi vähemasti eesti ühiskonnas toimuvat pidama paratamatuks ajutiseks raskuseks, mis tuleb kõigil lihtsalt välja kannatada, seejärel halvad meenutused võimalikult kiiresti unustada ning tulevikus enam mitte nii vabalt käituda. Võiks ju siin õigluse aspektist üles võtta meie riigiisade palgateema, kuid tegelikult toimunu ning muudki teod räägivad väga selgest sõnumit, mille väga lühikeseks kokkuvõtteks sellest kõigest on arusaam, et mingit suuremat nihet õiglusest arusaamises siiski toimunud ei ole ja seski mõttes jätkame ka sel aastal samas õigluse formaadis. Eks ta ole muidugi jätkuvalt veider, et ühiskonnas on Tartu linna jagu inimesi, kes soovivad tööd teha, kuid see ei osutu neil võimalikuks ning samas soovitakse teiste poolt, et nad, st ühiskonnast töö puudumisega suuresti ära lõigatud, oleksid jätkuvalt heas arvamuses ühiskonnast, kes on nende vabadust ja eksitentsi tingimusi vastu nende tahtmist väga oluliselt mõjutanud. Ei ole midagi muud võimalik sellise olukorra kohta öelda, et ühiskondlik regulatsioon on ses asjas küll jätkuvalt väga rabe ega suuda oma liikmeid vajalikul määral raskes seisus toetada. Kui midagi positiivsete otsida ses meie majanduslikus tagasiliikumises, siis on selleks tõesti äsjasest märksa tõsisem suhtumine meie ühiskonna käekäiku ning kindlustunud arusaam, et iseseisvus ei ole lihtsalt kingitus, vaid pideva tagajärjeka eesmärgistatud tegevuse tulemus.

Eelmisel aastal räägiti õige palju ka välisest julgeolekust ning nii mõnigi hoiatas paralleelidega möödunud sajandi 30. aastatesse ja selle tagajärgedesse. Eks korduvusi tule ajaloos kogu aeg ette, kuid mõnes asjas on maailm väga palju muutunud. Esiteks on praeguse globaliseerumise ja tehnoloogilise arengu taseme tingimustes õige raske teha märkamatult suuri liigutusi, teiseks inimese suveräänsuse idee sedavõrd ulatuslik levik päris korralikuks (kuigi kaugeltki mitte absoluutseks) tagatiseks massilise inimvaenuliku tegevuse toimepaneku vastu rahvuslike või mõnede teiste sotsiaalsete rühmituste huvidest lähtuvalt. 2009. näitas, et olemasolevad riigid (ühiskonnad) suutsid olemasolevaid formaate suuresti hoida ja järgida ning see on muidugi oluline garant rahu säilimiseks senises ulatuses. Kui ses võimekuses ilmnevad raskused, siis on ka rahvusvaheline julgeolek muutumises, mis omakorda võib destabiliseerida maailma ning senist inimkonna poliitilist korraldust ühel või teisel määral tugevamate ja agressiivsemate tahte järgi muuta. Kui loota tuleb inimlike väärtuste püsimisele ja kindlustumisele, siis ei tohiks 2010. ega järgnevadki aastad tekitada ohtlikke vastasseise.

Head uut aastat!

Kes lõi eetika?

2009-12-18T22:25:00.007+02:00

Leelo Tungal on luuletanud 1987. aastal:

***
Kes lõi eetika --
kas tugevad oma nõrkusehetkel
või nõrgad omatugevuse momendil?
Vaadata sügavale
enese sisse
ja sügisöö tähtede poole,
tabada kõiges
seda vere,
seda valguse tuikamist,
seda inimeseusklikkust:
ükski ei sure teise eest,
ükski ei ela teise eest.
Teed oskavad üksteisest üle minna
haiget tegemata.

Oli tõesti suureks üllatuseks, et poetess kirjutas nii küpselt 22 aastat tagasi, kui õhk ja ruum oli täis vabaduse iha ja ootust ning oldi parasjagu revolutsiooni tegemas, mille puhul sageli möllab stiihiana rahvasse kogunenud energia ning mõtisklusteks tavaliselt pole aega. Sellele järgneski tormiline vabaduse aeg, mille puhul lisaks riigile nõuti ja saadi igale riigi alamalegi ülimat vabadust. Nüüd on seda hakatud mõneti resigneerununa hakatud pidama uue ühiskonna tegemise kasvuraskusteks ning ühiskond nõuabki üha rohkem oma ning seda seni õnneks peamiselt üksnes alamate anarhilise vaba tormlemise arvelt.
Usun küll, et luulemeister pidanuks eetika looja järele küsides pakkuma ka kolmanda variandi, et tugevad tegid seda tugevushetkel, sest see näikse küsimusele taolisel moel esitatuna kõige sobivam vastus olema. Aga vägagi päri olen temaga, et eetika mahutagu inimese(d) maailma sedamoodi, et see kellelegi tõsisemat kannatust kaasa ei tooks.

Eesti kui projekt?

2009-12-13T01:00:00.009+02:00

Just eile ilmunud Postimehe mõttelisa pealugu tuleb Eesti peaarendajalt Raivo Varelt, kes refereerib põhiliselt küll äsjast majanduseliidi klubiüritust "Eesti peale eurot: Eesti otsib uut lugu", kuid ambitsioonilt ja selle võimenduselt näikse lugu justkui manifest olema. Kui päris otse hinnata, siis on see õige eklektiline ja verbaalset konjuktuuri püüdev manifest. On tõesti veider, et muudkui tammutakse küsimuse ümber, mida peale hakata euroga. Euro tahab elamist nende võimaluste kohaselt mida ta pakub ning mitut masti fetišeerimised euro kui imevahendi ümber on lihtsalt kas eksitavad või asjatundmatud. Euro on kõigepealt ja peamiselt raha, mistõttu raha tööd ongi ta pandud tegema. Eks need, kes rahas imet näevad, võivad uuest rahast kui enneolematust asjast ka tublisti pimestatud saada, kuid võta kuidas tahad, ühiskonnale on raha ikkagi põhiliselt kvantitatiivse hindamise ja jaotuse tööriistaks ning ratsionaalsed ühiskonnad otsivad valikute olemasolul ikkagi endale sobivaimat meetodit selle töö tegemiseks.

Päris kelmikas on presidendi mõtteavaldustega kahasse kirjapandud passaaž Eestist kui projektist või õigemini edukate projektide seeriast, millele tugevasti sekundeeris usk Eesti edulugude absoluutsesse vajalikkusse ning nende imettegevasse jõusse. Projekt ei ole midagi muud, kui uue armsaks saanud sõnaga nii ajas kui ajas vahendites selgesti eesmärgistatud sotsiaalne tegevus ning seeläbi võib projektiks pidada pea enamikku ühiskonna sotsiaalsetest tegevustest nii ajaloos, olevikus kui tulevikus. Seega ei ole lühemate ajalooperioodide projektiks pidamine küll midagi muud, kui sõnadega mängimine, mida mänguiluks ikka harrastada võib ja saab. Ei ole küll suuremat kahtlust, et kui Eesti peaks kujutama endast suuresti üksnes projektide rida, siis väga pikka iga sellele projektikontorile ei julge küll loota. Peaks ju küll pärast pea kahtekümmet aastat iseseisvust olema suuremale enamusele meiegi inimestest selge, et ühiskonnad konkureerivad tugevasti üksteisega parema eksistentsi eest. Praegusel hetkel paistab tõesti, et ühsikondade vahel toimuvas on enam võistluse kui võitluse elemente, kuid ajad muutuvad ning füüsilise ja sotsiaalse kitsikuse tingimustes võib täiesti juhtuda, et võitlusmeetodid saavad taas ülekaalu võistlusreeglite üle. Rääkida ses kontekstis visalt ja järelejätmatult edulugudest ja projektidest tähendab selgesti osaliste tõdedega manipuleerimist ning seda nii naiivset kindlustunnet, et proovijatel ei tohi küll midagi juhtuda. Õige sarnaselt teistegi riikide, rahvaste ja ühiskondadega on Eestigi eksistentsiaalsed peaeesmärgid päris selgesti paigas ning küsimus on muidugi selle saavutamise teedes ja vahendites. On päris kindel, et euro tulek ja töölehakkamine ei kuulu eesmärkide, vaid vahendite hulka ning kui on tahetud ja suudetud astuda esimene samm oma poliitilise ja kultuurilise orientatsiooni määratlemisel, siis tuleb nii solidaarsuse kui ühistegevuse argumendiga ka teised sammud astumisele võtta. Ei ole kuigi aus hämada õige visalt meie enneolematusest, vaid pigem tuleks tunnistada reaalsust ning valikuid ja nende hindasid, mida iseseisvusel meile pakkuda on.

Pikkadel arengulugudel kipub hädaks olema teatud klišeeliste fraaside, kõneviiside ja hoiakute pidev kordamine, mis ühel hetkel kipuvad kahtluse alla panema kogu loo ja arengu enda. Kui sain meie esiarendaja seekordse looga õnnelikult lõpule, siis tuli taas tõdeda, et ei ole midagi uut päikese all. Vaid mõned kümned aastad tagasi olid nõukogude viljastavates tingimustes (ja kindlasti paljudel muudel kordadel teisteski ühiskondades) arenguküsimused pidevas fookuses ning tookordne massipsühhoosi moodi arengu jutlustamine andis lõpuks kindla tagajärje -- nõukogude projekt osutus ebaõnnestunuks. Mis puutub meie praegusse arengu väljavaatesse, siis polegi lugu väga hull, vaja on vaid ratsionaalsemat keskustelu, kaalutletud ühiskonna huvidest tulenevaid otsuseid ning ära valitud teede elluviimist, nimetatagu inimeste tegemisi siis projektideks või sotsiaalse eksistentsi formaatideks või veel millekski kolmandaks.

Nobeli rahusaadik Obama on innustunud õigest sõjast

2009-12-11T17:14:00.004+02:00

Selle nädala suursündmuseks on uute tuulte jõudmine Nobeli rahuloojate galeriisse, sest pärast niigi ootamatut pärgamist jutlustab kahes sõjas oleva armee peamehest äravalitu enda austamisel õige sõja paratamatust vajalikkusest, ainuvõimalikust maailmakorrast ja pragmaatilise poliitika kõige paremusest ilma asjade korraldamisel. Küllap sügeles nii mõnelgi otse koosolekuruumis viibinul kukal või mõni muu koht sellise puldist kostnud üleoleku peale. Kui mitmendat korda on taas käes ajad, kus rahu ei ole absoluutne väärtus, vaid midagi hoopis relatiivsemat, mida passib ka sõjaga saavutada?

Meie ülikooli 90. sünnipäeval

2009-11-30T06:14:00.012+02:00

.... on ta ise nooruslikult kõhklemas, kuidas olla ja mismoodi tegutseda. Jah, eks nii aastate ja ajaloo kui tänase päeva endaga on teinekord ikka keeruline toime tulla. Ülikooli eksistents sõltub lisaks oma inimestele väga suurel määral ka sotsiaalsetest oludest ning nende virvarr on oma jälje jätnud Tartu ülikoolile. Tema algust märgivad tavapäraselt ja ometi mõneti veidralt kolm aastaarvu, 1632, 1802 ja 1919, mida ikka jõudumööda tähistatakse, kuigi tõesti, esimene on neist kõige olulisem ning teine praegusel ajal Venemaa kohalolu tõttu kõige ebaolulisem, kuigi praegu nii ihaldatava rahvusvahelise tuntuse alusel oli 19. sajand kindlasti kõige tulemuslikum periood ülikooli ajaloos. Ja siis on hiljuti olnud veel õige vastuoluline Tartu Riiklik Ülikool, mis on konkreetselt ülikoolis töötavate inimeste ja kasutuses olevate hoonete kaudu ikka veel õige mõjukas. Nii et kõik kokku on väliselt Tartus ülikool olnud õige mitut moodi ja erinevate nimede all, kuid oma eksistentsiga on ta kindlasti olnud selle jõeäärse asula ja seda ümbritsevate sootsiumite üheks kõige olulisemaks mõjutajaks.

Ülikool on alati ja igal pool tähendanud teadmist. Nagu kõik koolid, nii tegelevad ka ülikoolid vaimuvalguse jagamisega, kuid lisaks sellele nõnda ürgsele ülesandele kuulub ülikooli rollide hulka vaimuvalguse enda loomine. Kui teistes koolides põhineb tegevus suuresti usul jagatava õigsusesse ja õpetaja vähevaieldaval autoriteedil, siis ülikoolide autoriteet põhineb nendes pakutava veenvusel. Siin ei saa läbi üksnes ametisse pandud tegelaste ametist tulenevate õigustega reaalsust kuulutada, vaid akadeemilised kodanikud peaksid olema valmis oma tõde igas olukorras ka kaitsma. Seda ei saa teha kaugeltki mitte igasugusel moel, vaid ikka neis formaatides, mida tõe suhtes usaldusväärsemateks peetakse. Kui ülikoolid oma tuhat või pisut enam aastat tagasi siin-seal Euroopas tekkisid, siis ei võinud nad ise ega nende asutajad kuidagi arvata, kuivõrd kestvaks ja edukaks kujuneb see teadmise formaat. Eks aegade jooksul on üht ja teist ülikoolide tegemistes tulnud sättida, kuid ikka on seal püsinud nii täitsa uue teadmise tekitamine kui selle külvamine ning sageli seda veel mõlemat korraga.
Ülikoole on sageli peetud konservatiivseteks ning seeläbi väärtuslikumate väärtuste sõelujateks. Kuigi praegusel ajal näeme, et ülikoolid ei soovi ning ega neil enam ka ei lasta kuidagi enam sellises staatilises rollis püsida, on nad sotsiaalse tunnetuse formaadina jätkuvalt õige monopoolses seisus ning küllap senised saavutused inimkonna teenimisel on seda seisu tugevasti tsementeerinud. Niisamuti on ka Tartu ülikooliga, et ajalugu kindlustab väärikust, kuid olevik testib üha kiiremates tempodes tema kohanemisvõimet. Mõni ime siis, et lähiajaloos on mõnigi kord väärikus nurka surutud kohanemissunni poolt.

Usutavasti on Eestis vähe neid, kes kahtlevad Tartu Ülikooli ikoonilises tähenduses ja rollis meie ühiskonna jaoks. Tartu Ülikooli sambad on meie rahvuse jaoks umbes seesama, mis Tallinna siluett või laulukaar, Saaremaa tuulikud, Kõpu tuletorn või Vargamäe väljad. Paljude arvates on Eesti vaimne keskpunkt just kuskil ülikooli peahoone sammaste ja aula vahel. Seesama, nii palju rakendatud absoluutse ja suhtelise eristus, pakub selleski teemas mõndagi produktiivset. On täitsa selge, et Tartu ülikool ei ole ikoon selles mastaabis, kus Oxford või Harvard, st absoluutses kaalukategoorias, mille puhul üksnes nimi ja senine käekõik räägivad kõigile juba ise enda eest. Kuigi praegune ülikool rassib tugevasti, et kuuluda maailma esimese pooletuhande ülikooli hulka, ei tule see kergelt ning sageli kostub sellega seoses soove, et pangem kõik, mis Eestis kõrghariduses on, ühele kaardile, siis ehk jõuame püsida seal globaalse edetabeli esimese 500 seas. Ülikool ei paista mõnikord rahul olema oma ikoonilise staatusega üksnes Eesti ühiskonnas, aga ta ei peaks seda ka kuidagi ka salgama. Eks suurt ambitsiooni püütakse iseäranis moodsal ajal kõrgelt ja eraldivõetuna tunnustada, kuid pigem on see just püha märgilisus, mis tegelikult märgib rahvusülikooli väärikust, tähendust ja panust sellele maale, kus ta ise füüsiliselt asub. Ei see tähenda kuidagi eelkäijate ärakasutamist oma hetke-eesmärkide realiseerimiseks, see on pigem moraalne kohustus alustatud parimal võimalikul viisil jätkata. Eesti enda vaimse jätkusuutlikkuse tagamine on see Vargamäe, kus Tartu Ülikool asub ning kust ei ole võimalik tal kuidagi lahkuda. Tema võimalus on oma tegevusega Vargamäedki tuntumaks teha, kuid ühelgi juhul mitte Vargamäed omapead jätta. Absoluutse/suhtelise dilemma antud küsimuses saab vast pareminigi selgeks eituse abil, mille kohaselt küllap saab maailm ilma Tartu Ülikoolita hakkama jagades ümber pisut rolle ja kompetentse, kuid Eesti jaoks oleks kaotus ülimalt tõsine, millel väga tugev eksistentsiaalne rakurss sees.

Millegipärast kisub täna mõte ka neile kohalikele, kellele Tartu ülikool on väga tähtis, kuid ometi mõneti ka kitsaks jäänd. Mõnedele märgib see ülikooli kitsarinnalisust, intriigi vms, mulle pigem mõõdab see pigem vastupidi ülikooli vaimset avatust ja demokraatlikkust. Esimesena meenub kaasaegsetest ses kontekstis Madis Kõiv, kes ise nö füüsilise isikuna saab mõne päeva pärast 80 aastat vanaks. Ta on olnud ülikooli sees ametlikult ja veelgi enam mitteametlikult, tema aateks on olnud ühendada eesti asi tõejanu ja vaimse vabadusega, milleks mitteametlikult ülikoolis olemine näikse tema ouhul isegi olulisem või tagajärjekam olema. Nii Kõiv kui teisedki temasarnased kuuluvad kindlalt elava ülikooli juurde ning sidestavad akadeemilist maailma selle ümber olevaga.

Olen ise Tartu Ülikooliga rohkem tuttav juba viimased 30 aastat, kuid ometi ei söanda väita, et täitsa tuttav. Selle kolme aastakümne ülikooli arenguid on peajoontena märkinud vaimu ulatuslik detsentraliseerumine ja võimu jätkuv konsolideerumine, ülikooli muutmine elevandiluust tornist ettevõtteks või ettevõtete grupiks ning logistiline punnseis, mida osaliselt on suutnud leevendada moodsad kommunikatsioonitehnoloogiad. Usun millegipärast, et neid arengujooni on põhiliselt tinginud kohanemisvajadus ning soovin, et ülikoolil oleks pidevalt kiirustades mõelda rohkem oma tähendusele nende jaoks, kelle jaoks ollakse tõesti tähtis.

Oh, kui hea, et ta on olemas ning olgu ta kiidetud, see meie Tartu Ülikool!

gripp kui koll

2009-11-28T23:24:00.003+02:00

Sellel nädalal, või tegelikult vist juba eelmisel, pöörati pressi suurpealetungil meditsiini vastu uus lehekülg, kus tähelepanu teravdus praeguse gripilaine taustal riigi tervishoiu korraldusele. Pöörde otseseks ajendiks sai noormees, kellelt see gripp elu võttis. Arstid ja teised meditsiinitöötajad on oma tavapärase tegutsemisega haiguste vastu fookusest välja langenud ning sinna on nende asemel asetatud tervishoiuorganisaatorid, kelle tegematajätmistest iseäranis gripivaktsiini varumisel on saanud tänaseks päevaks Eesti meditsiini peaküsimus. Justkui teisi haigusi ega rahavähesust süsteemis enam polekski ning süsteem oleks kõige täiega hingusele läinud. Nõnda see press moodsal ajal näiksegi pressivat, et uudiseid lastakse justkui haavlipüssist, mis lendavad küll laiali ja kahjustavad tabamustega suht väikse mõõtmega õrnu objekte, kuid suured küsimused jäävad ikkagi igaühele endale ära tunda ning neile reageerida. Pressihaavlite laskjatel tasuks ikka märksa hoolikamalt sihtida või võitlusvahendeid valida, enne kui päästikule vajutada.

Ajalehtede turmtuli meditsiini vastu

2009-11-19T19:11:00.005+02:00

Midagi ei ole öelda, ajalehed on asunud korralikule verbaalsele sõjakäigule meditsiini vastu. Mitu viimast nädalat või isegi juba paar kuud ei möödu vist päevagi, kui mõni kirjutava pressi väljaanne ei võta negatiivses võtmes üles mõnd mõnd meditsiini teemat. Kui algselt hakati peale üksikjuhtude võimendamisega, siis tänaseks päevaks on jõutud juba terve meditsiinisüsteem suuresti kõlbmatuks kuulutada. Mis siis võiks olla see, mis lehemehed on nii rööpast välja viinud, et ajuti tullakse välja seisukohtade ja kirjeldustega, mis meditsiini kaanonitest ja neid tundvatelt inimestelt küll tulla ei saa? Ega täpselt ega lühidalt ei oskagi küsimusele vastata, kuid irratsionaalset emotsionaalsust paistab seal küll õige tublisti olema, mis paraku sisuliselt ei teeni küll nende peamist mantrat "Avalikkusel on õigus teada!"
Pole kahtlust, et nii meedikutel, meditsiinil kui viimase korraldusel on probleeme üksjagu, kuid süsteemi õige kaootiline tagumine uskumatu visadusega ning kaalutletud kvaliteetse argumentatsioonita ei tee küll kindlasti olukorda meditsiinis paremaks, pigem külvab peamiselt vaid umbusku, arusaamatust ja usaldamatust patsientides, nende ravijates ning nende vahel ja ümber. Eks kindlasti mõjutab pressile ärritavalt arstide enesekindlus ja nende harjumatus tublisti muutunud sotsiaalse olustikuga, kuid kirglikust mürgeldamisest meditsiini ümber oleks märksa produktiivsem probleeme käsitleda kaalutletult ja võimalikult pädeva argumentatsiooniga ning arste endid võimalikult palju valupunktse vaagima. Pole vähimatki kahtlust, et tänapäeva meditsiin on nii sisult kui vormilt väga keeruline nähtus, kus asju ei saa korda üksnes pideva hirmutava sajatamise, arstliku tegevuse teenuseks kuulutamise ning usuga raharegulatsiooni kõikeravivasse jõusse.

rasketest haigustest ning meditsiini käekäigust

2009-11-04T07:47:00.007+02:00

Sel nädalal on kirjutava pressi tähelepanu suuresti köitnud kurb lugu ühe oma tsunfti inimese poja raskest haigusest ning probleemidest selle taagaga toimetulekul. Meil on varemgi juhtunud, et ajakirjanikud on oma lähisugulaste lood meediasse toonud. Küllap on seda tehtud ikka nii probleemidele osutamisest loodetava sotsiaalse kasu kui ka enda valu välja elamiseks enda arvates õigeimal viisil. Meditsiiniliste juhtumitega on tavapäraselt ikka nõnda, et neis kiputakse eristama meditsiinilisi (kas meedikud on tegutsenud lege artis, st kunstireeglite kohaselt) ja mittemeditsiinilisi aspekte (kas järgitud on (meditsiini)eetika jt hea sotsiaalse eksistentsi põhimõtteid). Eks teeb see juhuanalüüsi muidugi täpsemaks, kuid samas kipub ka meditsiini kitsendama vaid antud olukorras õigete eeskirjade täitmisele. Minu meelest kuulub meditsiini hulka ka meditsiinieetika, mistõttu meedikute ebaeetiline käitumine kuulub ikka samuti meditsiiniliste vigade hulka. Selle nädala loos on õige kehvasti ja puudulikult edasi antud juhtunu arstiteaduslikke aspekte, kuigi olemasolevastki on näha, et tegemist oli nii keeruka kui raske kuluga haigusjuhtumiga. Seevastu on meedikute teatud teod, ütlused ja hoiakud pälvinud kirjutatajate märksa põhjalikumat emotsioonide rohket tähelepanu, mille kokkuvõtteks on ülimalt rasked süüdistused meedikute aadressil.

Et loo meditsiiniline taust on ajalehtede kaudu õige ähmaselt edasi antud, ainsateks kindlaks faktideks näikse olevat pahaloomulise kasvaja olemasolu, glükokortikoidhormoonide suurtes doosides kasutamine ning patsiendi pidevalt halvenenud terviseseisund, siis saabki põhiliselt arutleda vaid pressis kirjeldatud meedikute hoiakute üle. Ja ses mõttes näikse asjad päris selged olema. Raske, kui mitte võimatu, on arvata, et ajakirjanikud on toimunu suures ulatuses välja mõelnud, seetõttu kirjeldatust kumab kaugele, et mõnede meedikute jaoks ei ole heategemine ja kaastunne oluliste meditsiinieetika põhimõtetena ometi tähtsust omanud. Ilmselt väärib hoolikamat vaagimist ka mittekahjustamise põhimõtte järgimine selles loos, kuid selleks on tõepoolest vaja rohkem teada toimunu nö meditsiinilistest faktidest.

Millisesse laiemasse konteksti tuleks lugu asetada? Olgu vaid mõned aspektid sellest siinkohal toodud:

¤ Arstiteadusel ja sellest lähtuval praktikal on suur vägi, kuid ometi on neilgi piirid olemas. Kuigi neid piire pidevalt nihutatakse haiguste üle täielikuma kontrolli suunas, tuleb elus siiski küllalt ette ka olukordi, et meditsiin ei ole võimeline inimese olukorda parandama ning teinekord ei kasutatavad vahendid ei üksikisikuile ega ka ühiskondadele eriti hästi vastuvõetavad, mida kajastavad elutestamendid, eutanaasiad ja õigused/võimalused ravist loobuda.

¤ Olen üha enam veendunud selles, et nii nagu poliitika on ühiskonna peegliks, on seda ka meditsiin. See tähendab, et meditsiin ja selles toimuv realiseerib oma moel ja võimalustega ühiskonnas toimuvat ning selle põhilisi väärtusi. Demokraatlikud riigid on järjest enam meditsiinis panustanud patsiendi autonoomiale ja seda realiseerivale informeeritud nõusolekule, mistõttu arstidest on moodsal ajal saanud ka nende ühiskondade igapäevase demokraatia meistrid ning inimväärikuse austamine realiseerub paljudel juhtudel just patsiendi kohtlemise ja autonoomiast lugupidamise kaudu. Need mõlemad nõuavad meedikutest nii aega, teadmist ja oskusi, aga ka soostumist ja tahet. Tugeval individualismil, haiguse üksnes bioloogilisel käsitlusel ja lepingulisel rahal põhinevas meditsiinis võib paraku meedikute ind haiguse taga inimest märgata oluliselt kahaneda ning ei olegi imestada, et mõnedel valget kitlit kandvatel inimestel ei mahu enam professionaalsete prioriteetide hulka patsiendi isiklik käekäik.

¤ Samuti tuleb taaskord meenutada, et meditsiin on meil seadustega kuulutatud lepinguliseks teenuse osutamiseks ühes kõige sellest tulenevaga. Lepingulisus on tegelikus elus õige varjatud ja osapooltele jätkuvalt õige raskesti hoomatav. Samuti on paljud meditsiini institutsioonid oma olemasoluga üsna või täiesti monopoolses seisundis, mis pakub neile majanduslikus mõttes õige turvalist eksistentsi ja olude kontrollimist. Meditsiin on sellise malli mõju järjest sotsiaalsem ning funktsionaalsem, milles meedikudki vaid rolli täitjad ning see rollgi on järjest enam formaliseeritud raha ja ajaga, mis arvestab suuresti meditsiinitehnilisi tegevusi ja mitte inimväärikust ja isikuautonoomia austamist. Sellesse olukorda passib teinekord õige kenasti ka parempoolsed individualistlikud, et ka hea ja kaastunne võiks olla ostu-müügi objektiks ning kõik kokku olemegi olukorras, kus haigemaja võib muutuda vabrikuks, kus kõigepealt ja eelkõige remonditakse inimesi. Olen tõesti seda meelt, et meditsiini ei tuleks võtta kitsalt pelgalt inimese remontimisena, vaid märksa avaramalt, millesse kuulub püüd ja soov inimest mõista ning aidata teda parimal võimalikul viisil.

äsjastest valimistest

2009-10-24T20:18:00.003+03:00

¤ Osalus 60% viitab kindlasti kõrgrõhkonnale Eesti poliitilise baromeetris, mis omakorda annab energiat meie senisele mõneti sumbunud ja jahtunud poliitilisele dünaamikale;
¤ Kui üldistada tulemusi, siis status quo iseloomustab õige mitmeid suuremaid omavalitsusi;
¤ Savisaar üritab valimistulemuste abil võtta veelgi enam üle poliitilisi tuure ning on kavandanud päris korralikud manöövrid poliitlava tsentris ja vasakul pool kuni mõne partei eemaldamiseni sellelt näitelavalt;
¤ Kindlasti on tähtsaks muutuseks ühe senise dogma, edgarlaste ja sotside vastastikuse vältimise, lõpetamine Tallinnas, mis kindlasti muudab kogu riigi ulatuses harjumuspäraseid hoiakuid ja rajajooni meie põhilistes poliitilistes grupeeringutes. Näikse, et võimuiha ja vaadete kokkupõrke skaalal on seier keeranud end märksa enam vaadetest tuleneva ratsionaalsuse poole.

Punnestamine Tõnuga

2009-10-12T23:22:00.006+03:00

Päris suure innu, aga ka pideva nõutusega on promotud meie filmirahva järjekordset produkti, "Püha Tõnu kiusamist". Nüüd, kus oma silm on olnud kuningas, tuleb tunnistada sellegi filmi kuulumist nende arvukate eesti geniaalsete filmide hulka, mille suurust mõistavad vaid nende loojad. Kunst on ses mõttes üks omapärane valdkond, kus subjektiivsus ja laiem sotsiaalne tunnustus nii tihedasti omavahel seotud. Antud filmi korral torkab silma nii innukas originaalitsemine, mis paraku märksa veenvamal kujul on realiseeritud juba teiste meistrite töödes, Tarkovski Stalkerit vististi paistab sealt eriti rohkelt. Aeg-ajalt on selline tunne, et lavastajal on olnud tunne, et talle ongi antud võimalus teha üks oma elus üks, kuhu ta soovib siis kõik mängu panna, mis tal üldse varuks on ja filmi reaalseks produktiks kujuneb eklektiline rahutus peategelase elu mõtte teemal. Saab veelkord kinnitust, et teema on väga nõudlik nii elus kui kunstis, mida ei ole kuigi kuigi raske väljakuulutatult viljeleda, kuid samas väga raske vaatajat oma sõnumis venda, eriti meie õige hellitatud individualsimi ajastul. Kunsti võiks lahterdada kaheks omavahel läbipõimunud valdkonnaks -- sõnumiliseks ja assotsiatiivseks ning selle jaotuse põhjal on filmi tugev vastuolu sisse kirjutatud, sest välja on kuulutatud see võimsa sõnumina (elu mõtte otsing ja selle tulemus), kuid on faktiliselt väga domineerivalt assotsiatiivne, mis toob ekraanile pilte üleminekuühiskonna kasvuraskuste tuntumatest teemadest.

Üksjagu häiris ka filmi suur visuaalne agressiivsus oma pidevate peale tulevate suurte plaanide ning must-valge värvilahendusega, mis kogu keerukale elu mõtte teemale pakkuski pealetükkivaid ja lihtsustavaid mustvalgeid lahendusi. Loojad on justkui pidanud vaatajaid visuaalseteks kurtideks (sic!), kellele tuleb ekraaniga vastu vahtimist virutada. Seesama on niipalju korratud popmuusikas, kus publikut peetakse audiopimedateks ning materdatakse neid armutulot detsibellidega. Selline meeleline totaalsus tapab sageli teema, saati siis veel elu mõtte oma.

Kas midagi positiivset ka filmist külge jäi? Eks mõned põnevad võtted ikka, kõigepealt ehk läbiv Tõnu valge rüü, aga nt ka geoloogi ja veinipudeli dialoog.

meie meditsiini dividendiseerumisest

2009-10-05T22:31:00.004+03:00

Viimastel nädalatel on üheks Eesti meditsiinieetika lemmikteemaks kujunenud meditsiini kasumlikkuse lubatavus. Mõned, iseäranis arstkonna seas, on seda meelt, et nende tegevuse kasumlikkuses eri ole midagi halba. Ning seda positsiooni ei väära kaudselt ka arusaam, et enamus arste on reaalses tegevuses ei püüa kasumlikud olla ning väldivad seda vähemasti nii sõnades kui tegudes. Teised, nii meditsiinist kui teisteltki aladelt, leiavad arstlikkuse tegevuse kasumlikkuse ebaõige olevat põhiliselt moraalse argumendi pealt, mille kohaselt ei ole vastuvõetav kasumlikkust kasutada sotsiaalses regulatsioonis, mille eesmärk on inimeste toimetulek hädade ja kannatustega. Vaadates otsa meie ühiskonna talitluslikule korraldusele näikse meditsiini dividendiseerumine olema pigem selle paratamatu tagajärg, sest arsti teenindajaks ning patsiendi kliendiks saamine ühes totaalse institutsionaalsete suhete turufundamentalismiga ja sotsiaalse eksistentsi majandusliku kriteeriumiga (tegutseda saab vaid see, kelleks on tegutsemiseks raha) ei saagi pikemas perspektiivis mingit teist tulemust tervishoiukorraldusele peale dividendiseerumise pakkuda.

Postimees kombib jõuliselt eesti meditsiinieetikat

2009-09-26T09:25:00.009+03:00

Viimasel ajal on Postimees tõsiselt ette võtnud meie meditsiinis toimuva ning avaldab järjepannu lugusid arstide tegevusest, millel õige küsitav moraalne väärtus. Tartu lastearstide ebaõnnestunud köha ravi, Tallinna kirurgi väga mitmeti mõistetav mitteametlik patsiendilt raha küsimine ja perearstide dividendid ning muugi rahakasutuse otstarbekus on teemad, mis on üldsusele esitatud mõtlemiseks ja hindamiseks. Ja arutelu ongi nendele teemadele järgnenud nii üliemotsianaalses kommnetaariumis kui lehte jõudnud vastulausetena. Õige üldise kokkuvõttena paistab senistest aruteludest välja see, et kõikides nendes lugudes on kõvasti tegemist meditsiinieetikaga ning meedikuid kipuvad kaitsma samuti meedikud. Viimase asjaolu kohta on justkui kaks põhilist mõistmise võimalust -- meedikute ringkaitse ning asjatundmatutele kättesaamatu meditsiinis toimuva erilisus. Paraku on mõlemad meditsiinieetika seisukohalt õige probleemsed. Ringkaitse halbdusega on asjad suht selged, kuid probleemne on kindlasti ka teine võimalus, sest sel puhul on selgesti ohus patsiendi autonoomia ja sellest lähtuv adekvaatse informeerimise põhimõte, mis nõnda tähtis moodsas meditsiinieetikas.

¤ Tartu lastearstide lugu olla jõudnud otsapidi kohtusse, mis näitab selgesti arsti-patsiendi (sel juhul tema vanema(te)) suhete läbikukkumist suhtlemise pinnal. Teiseks on Tartus ravimise täiesti selgeks tulemuseks patsiendi tervise märkimisväärse halvenemine, seega õhus mittekahjustamise põhimõtte ignoreerimine arstide poolt, mis taunitud selgesti juba Hippokratese vandest alates. Loomulikult ei kohaldu mittekahjustamise põhimõte teps mitte kõikidele halva tulemusega ravimise juhtudele, sest muidu ei pääseks ükski arst lausa paratamatust ebaeetlisuse koormast, mis kasvab eriti suureks nö suure invasiivsusega ja raskete haiguste vadlkondades. Otsustav tegur tegevusele kahjustamise pitseri omistamisel on arsti tegevuse vastavus tolle hetke nö kunsti reeglitele (lege artis), st arstiteaduse poolt tunnustatud diagnoosimise ja ravimise viisidele. Et poisi ravimisel on osalenud mitmed arstid, siis ühelt poolt justkui peaks vähenema arstliku vea võimalus, sest mitu pead on ikka mitu pead. Teiselt poolt vea olemasolul võimendub ka selle suurus võides teinekord mõjutada kogu meditsiinisüsteemi korraldust. Ei võtaks siinkohal arutada ja veel vähem otsustada arstliku tegevuse vastavust kunsti reeglitele, kuigi meie vastavad instantsid on tegelikult tuvastanud arstide tegevuse vastavuse kunsti reeglitele. Mind üllatas ebameeldivalt pigem arstide jõuline, aga ka vastuoluline vastulause oma tegevuse õigustamiseks, iseäranis see, et isegi tagantjärgi tarkadena teeksid nad nii sellel kui teistel taolistel juhtudel kõike täpselt samamoodi ning patsiendi ema halvustamist on vastulausest selgesti tunda. Mu meelest vajaks küll nii meedikutele kui tegelikult ka üldsusele selgitamist, kuidas see on nõnda, et toimides igati "kvaliteetselt ja vastavuses kaasaja arstiteaduse nõuetega" sünnib patsiendi tervisliku seisundi halvenemine, mida teised arstid olid võimelised kõrvaldama aastakümneid kasutusel olnud juba klassikalisteks saanud vahenditega. Kõige tavapärasem seletus taolisele võimalusele, et ravimitel ilmnevad täiesti ettenägematud kõrvaltoimed, mida ei ole siiani on ülimalt harva kogetud. Teiseks tuleb mõlemast loost kokku, et patsiendi raskesti lahenevad terviseprobleemid algasid juba tema esimestest elukuudest, mis peaks ettevaatlikuks tegema iga arsti, rääkimata juba kogenud arstidest. Ei pruugi haiguses olla süüdi olla patsient ja veel vähem arst, kuid arsti ülesanne on sellest hoolimata seista patsiendi hea käekäigu ja tema tervise eest ning just seda üllast põhimõtet ei paista selles loos arstide kaitsekõned teenivat.

¤ Teiseks üritati mitmel korral positsioone võtta patsientide poolse arstidele maksmise ja arstide poolse raha küsimise asjus. Ühel või teisel kujul on see teema ikka ja taas üleval olnud, kuid siiani suurema eduta. Mäletan, et aegajalt on ikka seda teemat ka sotsioloogiliste küsitlustega üritatud selgitada ja tulemused on olnud õige erinevad -- mõnikord probleemitud, kuid sagedamini siiski ikka mõneti probleemi olemasolu tunnistavad. Hiljutine justiitsministeeriumi uurimus diagnoosis selgesti probleemi olemasolu, mille kohaselt 14% küsitletuist märkis raha küsimist arstide poolt. Täpsed protsendid ei olegi teada selle kohta, kui paljud patsiendid ise arstidele ümbrikke pakuvad. Arvestades nii harjumusi kui soovi kujunenud olukorras ettenähtust paremat positsiooni saada, mis iseenda eksistentsi puutuvais asjus iseäranis ahvatlev, on see üsna kindlasti üle 14 %. Niisiis ei paista probleem mitteametlikest tasudest arsti ja patsiendi vahel olema väga massiline, kuid ikkagi selgesti olemas. Kuidas asjad peaksid olema?
* Eesti arstieetika koodeks: Arst ei tohi oma ravitöö eest saada muid materiaalseid hüvesid peale palga või kokkulepitud tasu.
* Võlaõigusseaduse § 761. Tasu maksmise kohustus. Tervishoiuteenuse osutamise eest tuleb maksta kehtestatud, kokkulepitud või tavalist tasu, sellise tasu puudumisel aga mõistlikku tasu. Patsiendilt võib tasu nõuda niivõrd, kuivõrd tervishoiuteenuse osutamise kulusid ei kata ravikindlustus või muu isik.

Ehk tabab ses küsimus kasvõi osaliselt märki minu enda ülikooliaegse poliitökonoomia õppejõu siiani mällu sööbinud tõdemus, et Stalin öelnud kunagi, et arstidele ei peakski nõukogude maal ametile vastavat tasu maksma, vaid las nad teenivad endale ise sissetuleku. Kui nii, siis karm vunts oskas lisaks väga konfliktsele piiride tõmbamisele ka inimeste peades väga riukalikke rajajooni vedada.

¤ Kolmandaks on päris suureks teemaks paisunud veel raha teema, nimelt perearstide tegevuse rahastamine ning iseäranis mõnede arstide praktiseeritud makse optimeeriv ja põhimõttena õige küsitav kasutamata jäänud pearaha dividendideks konverteerimine. Kosta on nii seda toetavaid kui taunivaid arvamusi, kuid küsimuste küsimus on ikkagi see, et kas arstlik tegevus on majanduslikult regulatsioonilt sama, mis vorstimüük, kus lisaks kliendi rahuolule iseloomustab teenindaja või kaupmehe headust ja osavust ka tema poolt teenitud kasum? Või on tegemist siiski õige erilise ja suure tähtsusega valdkonnaga, kus selle ala professionaalid on ühiskonna poolt sedavõrd kindlustatud, et ei pea ega oma kiusatustki süsteemi seest poolt tundes ja seal erilises staatuses olles hakata seda ära kasutama enda elujärje parandamiseks. Kindlasti on ühiskondlike oludena suured teened kaupmehe malli meditsiini ilmumises nii valdkonna järjest süveneval kommertsialiseerumisel kui seadusemeeste saavutuses keerata arsti-patsiendi suhe täisverd teenuseks. Küllap tuleb nüüd maitsta selle manöövri vilju ja kurta, et arsti, va sindrid, on ülemäära majandusmeesteks hakanud. Mida külvatakse, seda tuleb tavaliselt ka lõigata. Rahal on ju mitmeid funktsioone, kuid meditsiini puhul näikse kõik soovivat, et rahal oleks õige möödukas käitumist motiveeriv funktsioon, et see ei viiks arstidel mõistust hakata peamiselt vaid raha kutset järgima. On täiesti selge, et kasumlikkusel põhinevad meditsiiniasutused on veidrus, mis paneb proovile mitmed igihaljad ja kaasaegsedki meditsiinieetikapõhimõtted. Samuti on perearsti dividendide aktsepteerimine ohtlik pretsedent suurtele meditsiiniinstitutsionidele ja süsteemidele, mis võimaldab neilgi hakata järgima sama praktikat ja kasumlikkust pidama oma eksistentsi põhitingimuseks. Või siiski, ehk ongi käes juba aeg tunnistada tavalise vereringe lõplikku allajäämist raharingele ja selle ringlemise füsioloogiale?

Madis Kõivu "Lõputu kohvijoomine" kui elu mõtte otsing

2009-09-13T09:49:00.008+03:00

Madis Kõivust ei ole viimasel ajal avalikult suurt üldse midagi kuulda olnud, veel vähem on teda muidugi tema vanadest kommetest tulenevalt näha saadud. Mõnelt inimeselt on siiski kuulda olnud, et mees on jätkuvalt tegus omaenda realismi raames. Ja väga head kinnitust viimase kohta andis seekordse Tartu draamafestivali raames draamateatri poolt mängitud "Lõputu kohvijoomine" väikses Vanemuises. Nähtud etendus oli tõesti hea nii mõttelt, teostuselt kui muljelt ning lihtsalt sunnib midagi selle kohta ütlema. Madis Kõiv on oma tööde-tegemistega juba sedavõrd kõva mees, et tema kohta on hakanud juba tükk aega tagasi mingid kindlad stereotüübid maad võtma. Ta on füüsik ja metafüüsik, kirjamees ja kunstnik, kes mängib aja ja olemisega üht väga subjektiivset ja kõrgekvaliteedilist mängu, mis lummab väheseid ning teeb paljusid nõutuks. Küllap on nii mõnedki tema varasemad raskevõitu kirjatööd ja näidendid seda arusaama temast tublisti tsementeerinud, kuid Kohvijoomine tõi välja nii mõndagi uut, mida vähemasti mul ei olegi õnnestunud varem tähele panna. Üheks uueks jooneks on kindlasti autori senisest märksa suurem ühemõttelisus ehk selgus ehk kaasaminek konventsioonidega. Kui siiani tundusid Kõivu konventsioonideks olema üksnes vaimse tegevuse teatud formaadid, nt tähestik, keel, näitemäng, pilt jne., siis nüüd oli teatud konventsioonidest kinni pidamist tunda ka sisus, st selles, millega draamaformaati täideti. Nendeks konventsionaalseteks teemadeks või isegi tüki kihtideks on 20. sajandi Eesti asja ning Tartu vaimu käekäik. Nii võib kergesti juhtuda, kellele Eesti käekäik või Tartu vaimu tervis korda ei lähe, ei saa suuremat sotti ka sellest etendusest. Aga etendusel on muidugi hulk teisi liine ja kihte, olgu nendeks kasvõi mitut pidi võimu ja vaimu vahekorrad, ühe kohviku lugu ning selle eriline roll ühe väikse linna ja väikse rahva jaoks, kultuuride juurdumise teed, naudingute mitmekesisus, konkreetsete kuulsuste käekäigu jäädvustamine ja muidugi ka iga isiku püsiva hoiaku teema hoiaku valimisest alates kuni kogu elu mõtteni välja. Kui sageli (ja ka etenduse kavas) panustatakse Kõivust üldistavalt kõneldes ajale, siis tundsin seegi kord, et ajast veelgi olulisem on talle koht ning aeg vaid aitab kohas kiiremini või aegalsemalt selgust saada, eriti kui õnnestub ajaga mängida, st selle kulgu mäletada ning selle alusel teda mõelda ja ümber mõelda. Iseenesest ja pealtnäha ei paistagi tükis midagi erilist olema -- samas kohvikus vahelduvad vaid päevad ja õhtud, mis ajalise järjekorra mõttes on teistmoodi reastatud, kui nad tegelikult võisid aset leida. Ajaline segaminegi ei ole seekord juhuslik olnud, vaid pigem minnakse ajas suuresti järjest ning vaid aegajalt mängitakse aja kulgemise suunaga nii vastu- kui päripäeva. Persoonidki on kogu aeg need samad, mõnikord vaata et päris konkreetsete isikutena, enamasti siiski pigem funktsionaalsete tüüpidena (poeet, rahvuslane, mitut sorti püsikunded, õpetlane, maailmaparandajad, jt. ). Jah, tavaliselt on Kõivu oma lugudes metafüüsikuks peetud, kuid seekord on kindlasti ta märksa enam eetik kui füüsikaline ontoloog. Inimkäitumise väärtuseline külg huvitab teda selles loos mu meelest nii väga, mistõttu pretendeerib see kindlasti üheks etenduse peateemaks Eesti ja Tartu käekäigu kõrval. Ta pakub oma eetikatki õige traditsioonilisel moel, kus elu mõtte suur küsimus on selgesti olemas ning teod ja tegematajätmisedki elule mõtte andmise teenistuses. Kuigi jah, kõik see elu ja käitumine etenduses leiab aset ühes paigas ning aegajalt lastakse suitsu ja valju militaarse helitaustaga märku väljaspool toimuvast, saab seda mudelsituatsiooni tulblisti laiendada vähemasti eesti piirideni. Kuigi pakutav moraaliportree ei ole sugugi lihtne ega ühetaoline, paistab selle erinevatest nurkadest päris selgelt, mida seal kujutatud on. Nii on Stammgast õige ehe stoa õpetuse järgi toimija, Uustulnuk seevastu pigem tagajärje-eetika omaks pidav, poeedid erinevalt kas küünikud või mõned teised peenemad istid, suurem osa muud kohviku rahvast ühes ettekandjatega nii palju kui suudavad kohuse-eetika vaimus tegutsejad. Selge see, et nii Kõiv kui Pedajas lasevad etenduse tegelast paista positiivses valguses, kuid annavad samas mõista, et vaid üksikud suudavad ja saavad Stammgasti moel kogu elu mööda saata, ikka tuleb inimestel siin-seal lisaks neutraalsele kohvijoomisele olukordades seisukohti võtta ning nende kohaselt ka toimida. Kõik kokku laseb Kõiv oma tööl justkui öelda, et ei olegi võimalik, mõttekas ja sünniski hakata erinevaid moraalseid hoiakuid edetabelisse panema hakata, neil kõigil on oma päritolu, mõte ja realiseerimise võimalused, samas võtab ta ikka mõnes vastandumises positsioone ka, nii näikse ta kohandujate ja kompromissitute vastaseisus selgesti pooldama viimaseid ning aususki on kõvasti rohkem väärt kui allumine sotsiaalse stabiilsuse nimel. Niisiis näikse Kõivgi karmima metafüüsilise filosoofia viljelejast kindlamalt maandunud väärtuste ilma ning hakanud ka seal kindlamaid positsioone selgemini välja ütlema. Elu ei ole üksnes metafüüsiline luul, vaid midagi hoopis käegakatsutavamat.

Etenduse tehnilise poole pealt märgiks, et Pedajas on lihtsate vahenditega hästi tabanud Kõivu lugu ning suudab selle vaatajale arusaadavaks teha. Näitejate trupp on igati tasemel ning vist isegi hea ja usutavam, et Tallinna teater võtab ette Tartu vaimu kehastamise. Ehk teise vaatuse teine pool kippus pisut venima, kus pildid ei pakkunud enam uut, vaid kippusid korduma juba olnud inimestevaheliste suhete tüübid. Samas pakkusid mõned lavastuse detailid, nt kohviklaasid ja pisikesed muutused ettekandjate väljanägemises jällegi täiendavat tuge toimuva ja öeldu usutavaks tegemisel. Osatäitmistest meeldis kõige enam Jaan Rekkori Uustulnuk, samuti mõned Tõnu Oja kujutatud isikud. Nii veider kui see ka ei tundu, Rekkori kehastatuski oli väga tubli annus stoitsismi, kuigi avalikumalt pidi ta laskma paista hoopis teist moraalset hoiakut. Ja kõige lõpuks oli lausa lummav, kui suurest kirjutaja, lavastaja ja näitlejate patriotismist etendus ikka kantud oli.

PS. Tükk on tõesti väga nõudlik vaataja vanuse ja elukäigu suhtes, sest täieliku mõistmise jaoks peab ta kindlasti olema isiklikult kogenud 20. sajandi keskmiste aastakümnete Tartut ja Wernerit. Minu 1980test alanud Tartu kogemus on vististi küll päris tagumine võimalus sellest etendusest täiel määral aru saada. Kuulsin etenduse vaheajalgi, et praegusele nooremale vaatajale jäi laval toimunu kaugeks ja igavaks ning Danzumees kurdab sedasama oma sõnavõtuski. Siiski on väga mõnus, et oli võimalus koos nii tartuliku publikuga olla tunnistajaks Kõivu vaimsele, kuid vägagi ajalikule ja kohalikule kohvijoomisele, iseäranis pärast mõne päeva tagust 1 vaatust Keili eludega eputamisest, kus jõuline enda eksponeerimine algas juba majja sisenemisel kaela määritud veidra lepinguga.

pastor rõivastest ja väärtustest

2009-09-12T08:45:00.005+03:00

Läinud reede hommikul trehvasin kuulama vikerraadiost pastori hommikust mõtisklust rõivaste rollist inimeste elus Pauluse koloslaste kirja ainetel. Esimese hooga jäi tema jutust meelde üksnes arusaam, et riided peegeldagu väga selgelt ja täpselt inimese sotsiaalset staatust, mis moodsa aja ühiskondi dekonstrueerivate kaanonite tingimustes kõlas ikka õige anakronistlikult ja üksikisiku vaba olemist ahistavalt. Kuid samas on selline arusaam ju jätkuvalt ühiskondades tugevasti kinnistunud ning riietuse, auto, kodu jms väljanägemine on jätkuvalt märgilise tähendusega, et täiendavalt kindlustaga inimese asendit tema ühiskonnas.

Otsisin siiski välja õiged kohad pühakirjast, st Pauluse kirjast koloslastele,
Vanast ja uuest inimesest
10 ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt.
12 Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega,
13 üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!

ja olin pastori pühakirja tõlgendusest õige üllatunud, sest asja tuum on antud juhul ju hoopis kuskil mujal kui rõivastuse sotsiaalset staatust märkivas märgilisuses. Eks muidugi pane mõtlema ja isegi kahtlema ka Pauluse sõnad voorustest ja inimese loomusest kui riietusest, st millestki välisest või kergesti vahetatavast. Ei tahaks siinkohal leppida vajadusega öeldut piltlikult võtta, sest teemad on sedavõrd kaalukad. Samas passib see kõik päris hästi meie moodsal ajal domineeriva arusaamaga väga dünaamilisest inimesest, kelle loomuses ongi vajadusel kiiresti vahetada riietus ja saada seeläbi uueks inimeseks. Kui tuua mängu teater või riidepood, siis olekski justkui nõnda, et tõeline elu toimubki laval või proovikabiinis teatud formaadi järgi (eesriie avaneb, vaatused, vaheajad, puhvetid, garderoobid, rippuvate riiete read jms) ning see päris elu on justkui mingi veider kollektiivne unenägu, mis selle vaatajaid ahistab või kummitab.

Tegelikkuse kättemaksust

2009-09-11T08:33:00.004+03:00

Kogu see mõttelõng saab alguse tõdemusest, et teinegi kord suudab vale ise kuidagi valetajale kätte maksta, ilma et keegi asjaosalisestest isegi mõtle kättemaksust. Sotsiaalse ilma üheks oluliseks tunnuseks on võimaluste paljusus paljudes, võimalik isegi, et väga paljudes olukordades. See teeb paratamatuse ühiskondades hoopis teistsuguseks, kui see tuleb ette looduses, kus mõnede asjade juhtumine ja juhtumise viis on õige täpselt ja kindlalt ennustatav. Samas toob sotsiaalses ilmas toimuva osaline aheldumine loodusliku külge kaasa paratamatult selle, et mistahes liigutus sotsiaalses toob midagi kaasa ka looduslikus. Siiski ei tule eelnevast lausest seda välja lugeda, et looduslik määrab otsustavalt ära, mis sotsiaalses saab või peab aset leidma, sest looduses juhtub kogu aeg väga palju asju, mida sotsiaalne ei suuda isegi sedastada, rääkimata siis mingist suunatud mõjust. Nii võikski sotsiaalse organisatsiooni ja loodusliku struktuuri koostoimes tekkida midagi sellist, mis teeb looduslikus kohta uuele mitmekesisusele ja vähemasti pisikesele määramatusele. Nüüd, kui inimesed tegutsevad taolises keskkonnas, siis nii mõnelgi tekib illusoorne soov tegelikkust omatahtsi korrigeerida. Õige tavaline viis seda teha on pettuse abil. Kui moralistid räägivad, et petmine ei ole lihtsalt sünnis ega õiglane, minemata ses asjas palju kaugemale, siis ontoloogid üritavad selgust saada pigem selles, miks vale olemine ja olemus teised on kui tõe rääkimise puhul. Tõeks jälle ei ole siinkohal võetud mitte see nö objektiivne tõde, mille poole teadused ja ilmutus pikka aega kangesti püüeldnud on, vaid pigem igale inimesele tema vaimus olev konkreetne arusaam iseendast ja ilma asjadest. Kui vaimne on looduslikuga teistmoodi seotud kui sotsiaalne, siis on muidugi ilmne, et vaimse ja sotsiaalse märgistamine loodusliku poolt ei käi päris ühte moodi. Aga kas ta on siis teistmoodi seotud? Ehk ei olegi sotsiaalne midagi muud, kui kokkuhoidvate vaimsete vahetu kogumõju looduslikule. Esimesel pilgul on sel võimalusel tublisti jumet ning pärast selle ilmsiks tulekut, on mu endagi jaoks sel väljavaatel jumet ja mõjujõudu üksjagu. Ja kui nõnda, siis muidugi tuleb päevakorrale küsimus, kuidas sotsiaalne kontrollimine ühiskonna sees peaks aset leidma, sest see ei paista kuidagi otse loodusest tulevat, kuid suudab ometi isikuti oma juhtivat mõju eristada. Niisiis peavad üksikud vaimsed vaimseks kooseksisteerimiseks milleski ühises, resp. teatud sotsiaalset loovates piirangutes kokku leppima. Ja need kokkulepped näikse sotsiaalse eksistentsi jaoks olema sedavõrd pühad ja loovad, mille rikkumise korral ühiskonna enesekaitse agaralt tööle kipub, üritades rikkujat ühes tema poolt tehtuga olematuks teha. Nüüd peaksimegi asja tuumale juba päris lähedale jõudnud olema, sest sotsiaalne eksistents ei saa lubada oma üksikutele liikmetele nende tegevuse kontrollimatut meelevaldsust oma isiklike asjade hüvanguks. Ei saa seda lubada ühelt poolt oma normatiivsuse säilitamise moraalsetest mehhanismidest tulenevalt, kuid samuti ka hirmust loodusliku ees, mille toimimise põhimõtteid mõjutada ei ole võimalik muuta ning seal toimuvat saab mõjutada vaid piiratud ulatuses. Nii töötab tõde ka omapärase erineva suurusega silmadega võrguna sotsiaalse ja looduslikku piiril, millest mõnikord lipsavad läbi erineva suurusega valed sotsiaalselt looduslikule ning mõnikord pääseb ta sealt tagasi muutunud kohaliku tegelikkusena, mis vale välja lasnu loodetava eksistentsi saabumist takistab või muudab selle hoopis võimatuks.

1.september 2009 -- sotsiaalse aja kulu oluline fookus

2009-09-01T21:46:00.008+03:00

Sotsiaalne suvi on läbi ning meie mõõdukal põhjamaal kisub tänasest alates elu taas märksa tubasemaks, mida toetatakse uue hooajaga nii koolides kui televisioonis, nendes meie aja ühiskondlikkuse nii olulistes generaatorites. 1.september kipub praegusel ajal olema üks veider fookuspunkt, kus kiputakse vaatama nii ajas tagasi ajalukku kui ka inimese haridusliku kujundamise läbi tulevikku. Meie hariduslik käekäik näikse hoolimata kooli asuvate õpilaste järsust vähenemisest olema päris kena ning meediakajastuse inimlikult mõistev poolehoid vaid kinnitab seda. Tõesti sümpaatne on jälgida kõikide asjassepuutuvate inimeste asjalikku lähenemist kooliskäimisse ja seal toimuvasse. Selline tasakaalukus näitab hästi, et Eesti ühiskond on kogunud tubli annuse küpsust, mis omakorda annab hea eelduse mõistlikeks otsusteks hariduse, harituse ja harimise vallas. Usun küll, et selleks korraks näikse möödas olema peataolek ja ebakindlus põhihariduse vallas ning vajalikud otsused nii koolikorralduse kui õppekavade suhtes saavad üsna tulemuslikult tehtud. Seevastu märksa rahutum näikse olukord olema ülikoolide rindel, kus viimaste päevade uudised ja seisukohad annavad aimu teatud peataolekust ja närvilisusest. Meedias liiguvad kõrghariduse tippjuhtide jutud ülikoolide paratamatutest liitumistest ja niššidest, skepsisest moodsa saientomeetrilise ja ainuformaadilise uute teadmiste hankimise viisi suhtes, Bologna 3+2 haridusaritmeetika fiaskost jne. Paistab küll, et võitlusvälja keskmes näikse siin olevat hoopis inimesekäsitlusest tulenev ebaselgus üksikinimese ja tema ühiskonna vahekorra küsimuses. Õpetlaste peades näikse ühiselt olevat mõnetine hirm meie tipptarkuse olukorra kohta, kuid hirmude allikad on erinevatel asjatundjatel erinevad. Humanitaarsema kallakuga inimesed kardavad inimese ülemäärast fragmenteerumist ja sel alusel taas sõltuvuse kasvu ühiskondlikust oludest. Teised jälle on ebakindlad nii sisemaiste kui rahvusvaheliste sotsiaalsete olude loomuse suhtes, st teadmise loomiselgi talitleb sotsiaalselt juhitud turumajandus, kuid kas konkurents teadvate sotsiaalsete koosluste vahel on pigem aus või hoopis vabamalt olelusvõitluslik? Ühed loodavad, et uus vajalik teadmine võiks sündida meie endi ühiskondlikust kogemusest (olgu see siis olevikust või minevikust), teised on veendunud, et teadustel ei ole enam kodumaad ning parim, mida suudame on püüda sokutada end edukate teaduskorporatsioonide huvorbiiti ja pareml juhul koosseisu. Sellele ebakindlusele lisanduvad veel majandusraskused ja mõtteliselt suureline teadmispõhise ühiskonna ja majanduse poliitmantra ning tulemuseks ongi päris närviline kõrghariduslaeva kõikumine. Õnneks näikse uuema aja eestlasele omane olema mitte oodata viimase hetkeni ja lasta asjadel kulgeda vaid vahetule olevikule reageerimise teel, vaid kasvõi eelviimasel hetkel ette võtta midagi, mis viimasel hetkel toimuvat endile soodsas suunas liigutab.

Kindlasti on tänase päeva ühe fookuseks tagasivaade 70 aastat alanud II maailmasõda. Tuleb tunnistada, et meie meedia on seda sündmust suuresti tõlgendanud õige kitsast russofoobilisest positsioonist lähtuvalt. See omakorda jätab ettevõtmisest pigem propagandistlikku mulje, kus globaalseid asju vaadeldakse ikkagi suuresti läbi kohaliku perspektiivi. Minu jaoks on tõesti veider, kuidas meie press on selles küsimuses teinud peakangelaseks peaminister Putini ning ignoreerinud suuresti teiste riikide, sh Eesti ja tema peaministri, praegusi seisukohti selle nii kogu Euroopa kui maailma jaoks murdelise sündmuse kohta. Teiseks kultiveeritakse sellega justkui ühte ainuõiget positsiooni iga üksiku isiku jaoks, mis kaugemas perspektiivis soosib riigi usaldamatust tema liikmete isikliku mõtlemisvõime suhtes ning poliitika jäikust meie nii muutuvas maailmas. Küllap on jätkuvalt õige idealistlik ka lootus, et selle suure tapluse kõiki tulemusi on võimalik enamvähem üheaegselt sobivaks teha kõikidele asjaosalistele. See tähendaks justkui kogu sõja kehtetuks muutumist, mis argimõistuselegi paistab arusaamatu absurdina. Pigem on ikkagi nii, et ajalugu kasutatakse jätkuvalt hoolega tänase päeva poliitika tegemisel ning Eestigi on selle väljakutse õige innukalt vastu võtnud. Küsimus kipub taanduma sellele, kellel õnnestub ajaloo argumentide esitamist või mahavaikimist veenvamalt ja rafineeritumalt oma päevapoliitkas ära kasutada.

kosmikud ja elu mõttetus

2009-08-12T22:24:00.005+03:00

Kuulsin juba mitu kuud tagasi ühel Lõuna-Eesti õhtusel aasal kuulu järgi ühe meie väga kuulsa bändi Kosmikute lugu "Elu mõte". Ega muusikast ei ole küll midagi muud külge jäänud, kui et hevi on kämar ja aeglasevõitu helipilti täitev kidratärin. Ja tegelikult sõnadestki pole miskit peas, kuid tookord köitis kõigepealt pealkiri, selline nii filosoofiline selline. Eetikud on ju korraks elu mõtte teema oma vaimses võidujooksus sinnapika jätnud ning see teema kuulub jätkuvalt kunstidele ja Eestis uuemal ajal ka elulooraamatute kirjutajatele. Nii võtavad aegajalt popmuusikudki teema üles ja annavad oma panuse sellesse nii pika traditsiooniga vaimsesse küsimisse. Vaatad ja loed seda Kosmikute kidratärina vahelt kostuvat sõnumite suurest ja tähtsast asjast --

taas algab happeline keeristorm mu ajudes
mind miski sunnib eluks hallutsinatsioonides
miks kord ei vabane ma paineist, mis mind vaevavad
mul tunne, surnumatjad auku juba kaevavad
homme suren
selgemaks on saanud minu jaoks mu pahupool
aidata mind saad vaid sina või elektritool
oota veidi, juba sähvas hele lootuskiir
halvana mind näinud oled seal, kus armastuse piir
homme suren
homme suren ja ongi parem

-- ja saad aru, et meestele on teema kõvasti üle jõu käind ja suure teemaga pealkiri teenib vaid poosetamise ja tähelepanu tõmbamise eesmärki, mis mõlemad nende alal päris kõrgelt hinnatud omadused. Nad tahaks nende sõnadega küll otsekoheselt öelda, et elu on mõttetu ning lahkumine sellest pigem parim või õigeim äratundmise hetk. Ei ole ju selleski midagi uut, vaid pool sajandit tagasi olid sedalaadi mõtted vägagi moes ja esitatud õige erinevaid vaimseis kastmeis. Siin paistab vaadeldaval asjal, st elusse ja surma suhtumise skaalal, olema mingit seost naiste kleidi pikkusega, mille kõige õigem mõõt ei püsi samuti kuidagi paigal ja muudkui muutub ajas.

Pildikesi suvest: Laulupeoaegne Vabadussõja võidusammas-Iff60-Abruka-Püha Vaimu rahutus pealinnas-Augustikuu teemaja-Võtikvere raamatulaat

2009-08-12T09:07:00.023+03:00

August juba poole peal, taimestik näitab esimesi närtsimisi ja viljade rikkalikku valmimist ning öine taevas süvenevat tumedust -- seega ei ole suve loodusliku väe raugemine enam väga kaugel ning uus tubane hooaeg üha enam tõsiasjaks saamas. Kuidagi küps, täidlane ja pigem rahulik on olnud see suvi, kuhu mahtunud viimaste suvede suurest entusiastlikust pillerkaarist enam rahulikku järelemõtlemist ning valivamat tegevust või tegemata jätmist. See viimane tõdemus ei olegi ehk niivõrd enda tegemistest tulnud, vaid pigem teiste inimeste ja meedia ettevõtmisi vaagides. Eesti tundub olema selle mõne kuuga olema paljugi küpsemaks saanud, kus diagnoosid toimuvale on saanud märksa ausamaks, täpsemaks ja kiiremaks. Meedias on märgata sagenevat oletatavat kõneviisi pealkirjades, mis muidugi õige selgeks ebakindluse märgiks, kuid küllap soosib aeg ebakindlust meie ajakirjanduse uue põlvkonna peades, mis on ehk paremgi kui sinisilmne optimism ja ainuõige suuna juhatamine mistahes olukorras. Samas peaks selle loo pealkirja vihjetest ilmnema, et olen oma lähikondsetega olnud tunnistajaiks õige erinevatele selle suve sündmustele, millest ühed elujõulisemad, teised aga pigem ühe õhtu tähed või juba kustumise küüsis. Eks katsun siis midagi nende kohta ka täpsemalt öelda, kuid mitte objektiivses kronoloogilises järjekorras, vaid mu enda mälu kronoloogiast lähtudes.

Läinud laupäeval käisime 10. Võtikvere raamatulaadal, mis on üks omamoodi friigiüritus. Rahvast oli talu ja endise metskonna maja hoovis vast saja ja kahesaja vahepeal, et kohtuda kümnekonna kirjanikuga pealinnast, vaadata pisut samuti kümnekonnal raamatuletil pakutavat ning kuulata eeskava nii kirjarahva tegemistest kui eesti asja mõnedest külgedest. Ürituse avamisel jäi kõrva justkui kaks ahistavat muret: rituaalsuse vältimatus ja rahva suutmatus olla nad ise. Esinejad olid õige kõvasti ehmund ja raskustes ladusa sõnaseadmisega, et üritusele verbaalset konteksti luua. Teiseks rõhutati mitmel korral soovi, et rahvas oleks julgem ja suhtleks vabalt kirjanikega sel nii harukordsel aastas korra ette tuleval päeval. Eks see natuke pealetükkiv tundund see suhtlemise palve, eriti kui arvata, et inimeste tagsihoidlikkus ongi nende pärisomadus ning respekt teise inimese privaatsuse suhtes tõesti oluline käitumise juhtija. Nii justkui tekkiski tunne, et kirjanikud ei salli rituaale, kuid samas on ju suur hulk ilukirjandust õige rituaalne ning nad ei ole rahul inimeste vaoshoitusega, kuigi seda on eestlasele nii omaseks peetud. Mis puutub ürituse tulevikku, siis pean kahjuks tunnistama, et sellisel kujul see vist küll väga palju aastaid vastu ei pea. Küllap on tarvis uusi formaate, tegevusi ja atraktiivsustki, et meelitada rohkem või jätkuvalt huvilisi augusti alguses ühte väga pisikesse raamatukülla.

Mõned nädalad tagasi käis Tallinnas rahvarohket kontserti pidamas USA naine Madonna, kuid siinse järelkajana on palju enam tähelepanu pälvinud valitud seltskonna kontserdijärgne oleng Püha Vaimu kiriku valdustes, mille käigus löödi diskot ka päris kiriku enda ruumides. Arvamused selle ettevõtmise suhtes jagunevad teravalt hukkamõistvaiks ja lihtsalt ükskõikseteks. Selgeks erandiks ses suhtes on õige selgesti subjektiivne arvamuslugu tänases Postimehes, kus toimunut hinnati igati positiivseks ning seda võrreldi pigem Victor Hugo kuulsa Jumalaemakiriku kellamehe looga, kus kannatajaks ikka nõrgemad. Ma näeks pigem selles loos pisikest kirjanduslikku paralleeli Bulgakovi "Meistri ja Margaritaga", kus Wolandi ja tema kaaskonna Moskva-visiit seal üksjagu segadust põhjustas. Seekordselt on üks üleloomulikest jõududest, Madonna, kes selleks, st madonnaks, vähemasti nime poolest osava ühiskondliku toe abil ise hakanud ning seegi võib olla üks saatana osav riugas meie muidu päris kombelises maailmas. Ta suutis osadel enda järgijatel pea sedavõrd sassi ajada, et need otsustasid oma jumavallatust realiseerida ei kuskil mujal, kui väga erilise nime ja looga pealinna pühakojas ja selle ümber. Püha Vaim ei ole kristlikus süsteemis mingi naljanumber ning kristliku sümboolika tugevuse koha pealt polegi vist võimsamat kohta linnas leida. Võib ju isegi arutada, kas hinnang toimuvale sõltub vahva seltskonna sihilikust või kogemata kohavalikust oma meelelahutuse läbivimisel, kuid ega kumbki variant ühes sobiva teadmatuse või tahtmatuse argumentidega usku respekteerivates ringkondades asjaosalistele midagi väga päästvat kaasa ei too. Igal juhul lugu veel küpseb ning osalejate poolt ollakse veel ühes häbenemise järgus, kus lehte ei ole jõudnud üritusel olnute nimekirjad ühes nende seniste saavutuste/tulevikuvisioonidega ning nende õigustavad kommentaarid. See millegipärast annab hetkel lootust, et asjaosalised ka ise ei pea oma ettevõtmist õigeks ning nad pigem tunnevad end süüdlastena, kuigi pead ajas neil sassi naine, keda millegipärast üle ilma kutsutakse Madonnaks, mis omakorda võib oma totaalglobaalse haarde tõttu nende peades kergesti transformeeruda täiesti autonoomseks käitumuslikuks aktiks ja soovitud valikuks.

Siis oli ühel õhtul Ivo Linna juubelikontsert Tartu lauluväljakul, mida sai vaatama mindud rohkem uudishimust, et mis üritust Indrek meil siis realiseerida aitab. Kontsert oli kõik kokku päris tore ning ma olin eriti sissevõetud saateansamblist, mis koos toredate lauljate ja videopildiga meenutas meisterliku helipildiga eesti kergemuusika suurkuju senist teed. Omal moel oli see vähemasti sama mõnus kui hiljutine Raivo Tafenau ansambli kontsert botaanikaaias. Erinevalt selle bändi kontserdist mõni aasta, oli seekord lisaks Sergio Bastosele laulmas ka Laura Põldvere ja Sandra Nurmsalu. Ühelt poolt oli noorte naislauljate juba tuntud lauludega kava muidugi vaheldusrikkam, kuid seetõttu muidugi ka stiilitum. Mulle istus paremini too eelmine kontsert, aga sellel kontserdil toimunud pisikeses Laura ja Sandra mõõduvõtus jättis viimane tugevama mulje. Nii või teisiti tuleb nõus olla Raivo Tafenauga, kes kiitis öise botaanikaaina ilu ja võlu kontserdikohana.

Kindlasti jääb meelde juulilõpu käik Abrukale, kus teiste hulgas ka minu töönaaber Keni valdused. Olin möödunud korral Saaremaal parasjagu 20 aastat tagasi ja Abrukast omasin vaid teiste juttudel põhinevat ettekujutust, mis reaalsuses osutus üksjagu valeks. Enne kui otseteed Abrukale jõuda, tegime nii poolepäevase põneva tuuri Saaremaa meditsiiniajaloolistel radadel, mille tipphetked olid Kudjape kalmistu, endine Audaku leprosoorium praeguse Viidumäe looduskaitseala keskusena, Pilguse mõis kunagise vaimuhaiglana ja Kuressaare vana haiglahoone. Kõik nad meenutasid meditsiini kunagist hiilgust Saaremaal, mis praeguseks ajaks on kahjuks suuresti mahajäetuseks saanud, sest ei klapi kokku moodsa elu kaanonitega ei meditsiinis, ei väljaspool seda. Tagasiteel Tartusse käisime läbi ka Kaali kraatrite juurest ja Koguva külast Muhus. Need kohad olid samuti põnevad, kuid sätitud juba praeguste turismi kaanonite kohaselt ning inimesi liikus mõlemas kohas päris arvukalt. Aga Abruka? Ma arvasin, et ta üksjagu väiksem kui tegelikult, et inimesi ja elamisi on seal üksjagu vähem kui tegelikult. Elu käib seal tõesti omade reeglite kohaselt, mida on suuresti tinginud väiksemat sorti saare staatus. Kõik kokku on seal ometi oma hõng ja sarm, millest tükikest saime meiegi seal oldud paari poäeva jooksul tunda. Küllap on see paik ikkagi paradiis üksildastele, seda iseäranis sügisel ja talvel. Keni juures lõpuks ära käia oli väga tore ning loodetavasti ei häirinud meiegi väike seltskond teda ülemäära.

Siis oli ühel õhtul Tilleoru veerel maanteemuuseumis Marko Matvere tõlk Sakini lõbusa soleerimisega "Augustikuu teemaja" suvelavastus. Tegemist oli meie oludes isegi harjumatu praktiliselt konfliktitu tükiga, kus ameerika sõjaväelased edendasid demokraatiat Okinawal. Avastasin järsku, et sõjaväe teemat ei olegi suveetendustes vist eriti ekspluateeritud. Miks mitte üks suvine Švejk lavalaudadele tuua? Küllap leiaks sellesse või mõnesse sarnasesse rolli ka sobivad näitlejad, ei usu et Tõnu Aava kunagine lahendus praegu enam segaks uusi proovijaid selles töös.

Ja siis veel laulupidu. Ehkki ma ise ei käinud ei staadionil ega lauluväljakul, sai televisiooni vahendusel pidu päris hoolega jälgitud. Midagi pole öelda, laulupidu on meie identiteedi allikas, mis teeb oma tööd igasugustel aegadel. Küllap näitab seegi meie küpsemist, et enam ei arutata, kas laulupidu üldse enam tarvis on või saab mõne suure summeriga ka asjad aetud ning pidu võetakse ja peetakse suure isu ja paatosega. Neil päevil sai korraks ka uuele Vabadussõja võidusambale pilk peale visatud. Mind üllatas samba väljanägemise kontrast valgustatuna pimedal ajal ning päevasel ajal just viimase kahjuks. Teiseks sai veelkord kinnitust tunne, et ses konkreetses ruumis olnuks parem monumenti arendada mitte vertikaalsel, vaid horisontaalsel suunal. See viimane tõdemus kuulub muidugi tagantjärele tarkuse magedasse rubriiki ning nüüd tuleb tõesti teha kõik, et samba maine käekäik vääriks nii oma nime kui ideed. See viimane ja jätkuvad mured samba kvaliteediga meenutavad muuhulgas, et tõsiseks kvaliteediprooviks saab olema esimene talv kõigi temperatuurikõikumiste, jäätumiste ja paisumistega.

Nii liigubki küps suvi arvukate looduse viljade võtmise ja tarkuse taganõudmisega sügise poole. Viimased uudised kriisirindeltki ei ole enam halvenevad, mis omakorda on optimistide indu olukorra tõlgendamisel oluliselt kasvatanud.

Valge paber Eesti asja hetkeseisust ja väljavaadetest

2009-06-26T00:30:00.012+03:00

Just enne jaani anti Riigikogule tema ajutrusti, Eesti Arengufondi, poolt üle suht lühike Valge paber, mis kaardistab ja ennustab üldjoontes Eesti ühiskonna majanduslikku käekäiku järsult muutnud oludes, mida on hakatud kärmelt kutsuma globaalseks finants- ja majanduskriisiks. Sellesse dokumenti kätketud vaade pretendeerib õige ühemõtteliselt olema üsna vaba poliitilistest ideoloogiatest ning üritab seeläbi esitada nö objektiivset ja pigem teaduslikku vaadet Eesti käekäigule selles uues situatsioonis. Niisugust hoiakut väljendab silmapaistvalt arusaam, et Eesti kriis on selgesti sisemise paratamatuse päritoluga, mida ümbruskonnas toimunud muutused mitte niivõrd ei põhjustanud kui forsseerisid. See tõdemus erineb kardinaalselt meie domineerivate poliitiliste ringkondade arusaamast Eesti kohta kui ülimast edunäitest, mis võimalikuks saanud eeskätt nende nende targa juhtimise tulemusena. Samas on selge, et selline vabaksvõtmine omab ikkagi suhtelist iseloomu ning nii mõnedki fundamentaalsed ühiskonna korraldamise tingimused (omandi ja kapitali ülimuslikkus näiteks) on jätkuvalt konstantidena paigas, mis omakorda on ju teada tuntud ideoloogiagenereerijad. Niisamuti pärinevad dokumendis pakutavad lahendused päris suures koguses senisest märksa tugevama riikliku tsentralismi ideoloogiast ja selektiivsusest status quo'ga ümberkäimisel. Eks omamoodi ideoloogilist kallutatust demonstreerib ka dokumendi ristimine valgeks paberiks, sest valged paberid on algselt käibele tulnud poliitiliste asjade ajamiseks Suurbritannias ning viimasel ajal ka Euroopa Liidus. Ju peab seegi valge paber kasvõi formaadigi mõttes viitama meie kuulumisele läänemaailma, mis on ju suuresti ka ideoloogilisel kokkukuuluvusel põhinevb kooslus.

Dokument algab kohe karmi diagnoosiga, et "olukord Eesti majanduses on kriitiline ja võib veelgi halvenenda". Meedikute ringkondades näiteks tähendab patsiendi kriitiline olukord viimase piirini tõsist olukorda, kus halvenemine tähendab juba elust lahkumise arvestatavat võimalikkust ka kõige tõhusamate olemasolevate meetmete rakendamisel . Ei ole üldsegi kindel, et Valge paberi autorid ikka sedavõrd karmi sotsiaalset seisundit silmas pidasid, kui kriitilisuse diagnoos Eesti olukorrale anti. Seda mõttelõnga jätkates jääb muidugi mõneti tumedaks, mida autorid üldsegi täpsemalt kriisiks peavad, kuid oletan, et kriitiline tähendabki nende jaoks üsna avaralt kriisis olemist, mis omakorda on diferentseeritav nii sügavuse kui arengusuuna järgi erinevatesse faasidesse. Kui jätta kõrvale kriisiga seonduv tugevasti negatiivne ja alarmeeriv hoiak, mis suuresti lähtub paratamatust vajadusest tega status quo'ga lõpparve, siis tuleb vältimatult tunnistada, et vähemasti varjatult ei ole paberi koostajad rahul Eestis valitud arenguteega, mis vaid mõnekümne aastase tormamisega on kogu meie ettevõtmise kriisi toimetanud. Küllap seegi tõdemus vajab poliitilist looritust ja ideologiseerimist, sest ehedal kujul ületaks see ilmselt meie ühiskonna vaimse seedimisvõime.

Selge see, et majandus on üks tõsisemaid eksistentsiaalseid mänge, mida inimühiskonnad mängivad ning seda iseloomustab lisaks rahapõhisele kvantitatiivsele formaadile ka süvenev mitmevõistlus igasuguste majanduskoosluste vahel ning kaotus selles mängus võib kaasa tuua kaotaja sotsiaalse eksistentsi kao vähemasti mängus osaletud moel. Siit edasi ei ole kuigi raske näha, et käimasolev kriis on globaalsemas võtmes oluline väljakutse intensiivseks sotsiaalseks olelusvõitluseks ja kohastumiseks. Ja sellises olukorras testitakse korralikult ka erinevaid ideoloogilisi hierarhiaid ning riikliku ja rahvusliku protektsionismi mõju kasv on selle praeguse testimise tõsiasjaks. Samas näikse jätkuvalt püsima lootus raha ja kapitali universaalsete formaatide püsimisele ning ühiskondade karmi füüsilise korrigeerimise välditavusele. Sellest arusaamast on kantud ka Valge paberi õnnevalem praeguse Eesti jaoks:
Kriisist väljumine ja kasv = Majanduse struktuuri muutuste toetamine (investeeringuteks uue kapitali saamine ja inimkapitali arendamine) + Majanduskriisi mõjude leevendamine (ettevõtete ekspordivõime kiire kasvatamine ja tööjõu võimestamine ja hõive hoidmine)

Eks sedasorti valemidki kanna isegi mitmekordset ideoloogilist pitserit, nii näiteks tuleb oma eluaastatest lähtuvalt tahtmatult meelde nõukogude aeg, kus sedalaadi matemaatikat ikka praktiseeriti, nt kommunism =nõukogude võim + kogu maa elektrifitseerimine. Teiseks põhineb seekord valem suuresti kapitalil, õigemini selle paremal kättesaadavusel, mis tegelikult ikkagi tähendab ühiskonna võitlusvõime tõstmist turufundamentalismi tingimustes. Kapital on üks vahva sotsiaalne konstrukt ses mõttes, et see kujutab küll salvestatud sotsiaalset energiat, kuid käib paratamatult õige valikuliselt ümber üksikute ühiskonna liikmetega ning põlistab seeläbi õige selgesti vastandumisel põhinevaid sotsiaalseid disaine, mis pea paratamatult toodavad pidevalt võitjaid ja kaotajaid. Selline sotsiaalne masinavärk evib muidugi erinevaid tagajärgi ühiskondade sees ja nende vahel, kuid sisemaine oluline inimseste massiivne töötuks tegemine ja seejärel inimese pigem bioloogilisel leidlikkusel põhinev ühiskonna ümberstuktureerimine on kindlasti kogu selle ühiskonna kui terviku lakmustestiks, mille tagajärjed ei pruugi hästi ennustatavad olla ning teiselt poolt mõjutavad need tagajärjed ometi ka ühiskondade (riikide) vahelist olelusvõitlust.

Ja lõpuks üllatab muidugi dokumendi enda saba, kus juttu heast kriisist, mida ei tohi raisku lasta minna? See pealkirjaline üleskutse on tekstis küll avamata jäänud, kuid kindlasti sisaldab juba sellise formuleeringu võimaldaminegi dokumendi autorite emotsionaalsust ja tagasitõmbumist objektiivsete oraaklite positsioonidelt. Loodetavasti on sealstetel jutumärkidel hea vägi tõrjuda mõtteid kellegi küünilisusest, kuid minevikust õppimist ja põhjuslikku arenguloo mälushoidmist ei tohiks need märgid ometi häirida.

Maksuamet vs. Sylvester maksusaaga -- 'inimlikkus vs. suurus' maksab mitmel rindel

2009-06-20T16:49:00.014+03:00

Sotsiaalse eksistentsi vaatepunktist on maksud raha mõõtu mõõdetav sotsiaalse üksuse sotsiaalse käitumise panus endast kõrgema järgu sotsiaalse üksuse eksistentsi kindlustamiseks. Maksukohustuse realiseerimine tähendab ju seda, et üks osa üksuse käitumisest peab olema mõõdetud rahas ning osa sellest rahast ja seega ka käitumisest läheb teise sotsiaalse üksuse käsutusse. Siit paistab juba väga kaugele, et suuremad maksud seovad maksumaksjat tugevamini maksusaaja külge. Eesti lähiajalugu, õigemini riiki juhtivate ideede konkreetsem praktika, on selle tõega õige riskantselt ringi käinud, sest nii ahvatlevad isikuvabadus ja autonoomia krutivad juba iseenesest ideoloogiana hoolega makse maha, samuti üritati madalate maksudega visalt tekitada Eesti territooriumil naabritega võrreldes üht ärioaasi, kus kasum ja kapital sugenevad märksa odavamalt kui naabrid seda tahaksid ärimehele pakkuda. Kõik kokku pidi see kaasa aitama Eesti majanduslikule õitsengule, mille aluseks omakorda meie ühiskonna parem kasutegur. Paraku võib selline kasuteguri lootus teinekord hoopis illusoorne olla ning seotud hoopis nende samade naabrite raudsema loogikaga kehtestada hoopis enda ülemvõimu rahanduseks nimetatava elumängu võtetega. Õige abstraktselt vaadeldava sotsiaalsuse taseme langetamine muudab ühiskonna omakorda märksa vastuvõtlikumaks muutustele enda ümber, mis omakorda pinguldab just neid ühiskonna segmente, mis seotud selle kohanemisvõimega.

Milleks alustada Eesti mastaabis gigantse maksuvaidlemise meenutamist ei tea kust iidamast-aadamast? Ikka sellepärast, et maksundus on tõepoolest kvantitatiivse ühiskonnakäsitluse ning selle tõe ja õiguse väga sisukaks vahendiks ning peegliks. Pikka aega õige alaägedalt sujunud protsess sai just läinud nädalal kõrgeimalt kohtult hinnangu, et maksuameti oma päritolult seaduslik nõue on siiski ebaseaduslik. Päris olemusliku panuse toimunu avarama konteksti mõistmiseks teeb 19. juuni Postimees, kus ajakirjanik kirjeldab lisaks maksuvaidlusele endale ka riigi selle vaidluses osaleva instrumendi käitumist. Kõigepealt tuleb loost välja, et maksuvaidlustesse puutuv sõltub suuresti olulistes sotsiaalsetes rollides (maksuameti juht, rahandusminister, suurt rahavoogu vahendava ettevõtte omanikud ja juhid) olevate inimeste arusaamadest konkreetses oludes ning riigi järjepidevus ei olegi taolises maksuvaidluses nii absoluutne. Olgu selle kinnituseks vaid mõned valitud kohad artiklist: PM -- "rahandusministeeriumi tippjuhtkonna teadmiseta ei pane maksuamet püsti kümneid miljoneid väärt nõudeid mõjukate inimeste üle"; A. Sõerd -- "minister võib kontrollida maksuameti juhi tegevust täielikult ühe erandiga"; A. Sõerd -- "minu soovitus oli mitte nõuet esitada, aga ministrina ma ei saanud sellist korraldust anda"; PM --"Sõerd teadis ja teab hästi, kui suurt survet saab minister maksuameti juhile avaldada"; PM -- "Padar lisas, et tema ukse taga käidi rahakottidega ja ka ilma, soovides, et asjale tuleks poliitiline lahendus"; I. Padar -- "Poliitiline sekkumine maksuameti tegemistesse oleks kahe otsaga asi" ja "minul pole emotsioone ühe ega teise poolt". Küllap oli üheks tubliks argumendiks maksukarusselli käivitamiseks endise maksuameti juhi A. Sõerdi kunagine kiri omanditehinguid plaanivatele omanikele, kus välistati aktsiatehingu tulumaksustamine, kuid hiljem, kui olulised persoonid olid juba uutes sotsiaalsetes rollides, kirjutas maksuamet maksunõuded ometi välja, mis nüüdseks on ikkagi ebaseaduslikuks kuulutatud. Nii avabki Postimees, kuigi mõneti ridade vahelt, et maksuameti tööstiil sõltub õige tublisti seal ja rahandusministeeriumis tegutsevatest persoonidest ning riigi maksujärjepidevuse tagavad sel juhul mitut masti õigust taastavad tagasimaksed ja hüvitised oma järjepidevusetuse eest. Loo positiivne moraal on kindlasti selles, et seadustatud maksud on meil nii ettekirjutuslikult kui tegelikult suhtumiselt jätkuvalt tõsine asi, mis omakorda on jätkuvalt kvantitatiivse ühiskonna väga tähtsaks kandekonstruktsiooniks, mis siis, et teinekord pitsitab see korralikult riiki ennastki. Teiseks peegeldab toimunu ilmekalt sotsiaalse positsioneerimise kiirusi ja hindu, ikka aastaid ja kümneid tuhandeid kroone kulub mahuka vaidluse ära pidamisele.

Dr. Mardna kurdab, et patsiendid on hukas?!

2009-06-17T10:51:00.011+03:00

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni (sic!) aseesimees esineb tänases Postimehes taas jõulise ja inimesi paikapaneva avaldusega, kus ta kurdab, et patsiendid kipuvad meil rumalad ja vastutustundetud olema, mis omakorda toob kaasa massilise põhjendamatu pöördumise tema tähtsasse komisjoni. Ta summeerib oma erialasest kogemusest lähtuvalt ühe 8:1:1 patsientide tüpoloogia, mille kohaselt polkovniku lese ja teadmatute parteid moodustavad kokku ühe viiendiku meie patsientidest, st rahvast. Samuti teeb oma kolleegist innustunult ka ühe keelelise innovatsiooni, ristides supermöga 'mögggaks', mis meditsiinilises kontekstis tähendab dr. Mardna arvates väärarusaama, et "arstid ravivad haigusest terveks", kuigi vaid kaks lauset hiljem möönab ta ometi, et arstid ravivad inimesi ikka terveks saamiseni ka. Minu hüpoteesi kohaselt on sedalaadi mõtteavaldused paradoksaalsel moel seotud teenusemalli kinnistumisega eesti meditsiinis (meenutagem kasvõi vastavaid seadusi, teenusepõhist rahalugemist ning vastavat kvaliteedikomisjoni) ning loodetavasti juristide algne kavatsus teenuse abil patsiendi autonoomiat ühiskonda kultiveerida on mõnel pool küll oodatu asemel iseenda vastandina teenindaja diktaadi taas päevakorda toonud. Meditsiin on tervise tagamise ja haiguste kõrvaldamise valdkond, kuid lisaks neile on ta suhete potentsiaali poolest ka väga oluline kodanikuühiskonna edendamise vahend, mis paraku ei tee seda tööd kui meedikud ei usalda ega usu enam oma patsiente. Ega see pikemas perspektiivis arstimiselegi kuigi hästi ei mõju.

Nüganeni relsid Vargamäe väljal

2009-06-17T08:50:00.010+03:00

Nii nagu on teistmoodi ülejäänutega võrreldes "Tõe ja õiguse" kolmas osa, oli ka üksjagu teistmoodi Nüganeni selle teksti etendamine meie pühadel väljadel. Väliselt on justkui kõik platsis alates Andresest kuni Indrekuni, alates revolutsioonilisest eitusesest kuni eutanaasiani, alates peremehe aust kuni vägivalla tõe ja õiguseni, kuid Lennuki-Nüganeni seekordne kunstilis-ajalooline rekonstruktsioon panustas tugevasti üldplaanidele ja inimeste liikumisele (käitumise kõrvalt vaadeldavale osale) pöördeliste sündmustega väljal ning hoopis kasinamalt konkreetsete persoonide hingelisest kimbatusest lähtuvatele eksirännakutele. See algab juba näitelava enda, st looduse poolest ühe õige tavalise Järvamaa välja, valikust ja omadustest ning lõpeb organiseeritud tegevustega sellel looduse mõttes tavalisel ja tähenduselt erilisel väljal. Etenduses piirati lavavälja muudkui suurte inimhulkadega vaheldumisi loo peamiste persoonide risti ja diagonaalsete põikamistega üle välja: risti liiguti enamasti hooga relssidel gruppide ja paaridena, põiki tuldi üksi oma tavapäraselt tegevuselt ilmavalguse vihku. Pidi see tähistama üksikisiku tühisust suures sotsiaalses möllus? Kui nii, siis panustati Tammsaarest märksa enam ajaloo irratsionaalsusele ja selles osalevatele inimestele täiesti paratamatule statisti rollile. Tammsaare tekst on mäletamist mööda väga tugevasti rajatud grupi ja persooni kontrastile olevikus ning minevikus asetleidnu harukordsuse omapärasele võimendumisele oleviku loomisel, mis kahepeale loovad õige omapärase panoraami läinud sajandi alguse revolutsioonist, mis köitis tõemeeli paljusid sedavõrd, et olid valmis möödunut täielikult eitades keerama ette täiesti uusi elulehekülgi. Etendus oli pigem sisult kellegi mälupiltide seeria, kus toimunu ei peagi olema päris täpselt asetleidmise järjekorras. Teiseks on mälul omadus toimunut lihtsustada, otsides sealt välja valikuliselt juhtmotiive ning jättes unustusse teisi, mis ei pruukinud omal ajal sugugi tähtsusetud asjaolud olla. Nii oli etenduses revolutsioon ise parajaks pummelungiks pööratud, mida pidi kindlasti vürtsitama vaataja enda mälujälg nõukogude korra silmatorkavamatest välistest atribuutidest. Nii et massid väljal olid etenduses tegijad, kandsid nad siis punast tekstiili, püsse, riste või mõisa kraami ning persoonidele jäi vaid käpiknuku või arusaamatu ohvri roll ühes möllus. Saaga kuulsad peategelasedki, olgugi et suures plaanis näidatud, jäeti õige kahvatuks selles trianglis. Nad ütlesid küll ühel või teisel moel oma kuulsaid klassikalisi sõnu, kuid üleüldine resignatsiooniline pohmelus allutas nad kõik oma diktaadile. Minu jaoks olid õhtu tippesituse tegijaiks Aleksander Eelmaa härra Bõstrõi ja tema väljavalitu, Helene Vannari proua Kuusik. Neist õhkus kõige rohkem seda, mis tavaliselt klassiku tegelaste meelelaadiga kaasas käib olgu siis ümbrus inimeste ümber milline tahes. Andrese sajatused jumaliku tõe ja õiguse aadressil ning Mari ja Indreku eksistentsiaalsed dialoogid hajusid armutult Vargamäe väljal ning ses mõttes olid etenduse tegijad realistid, et lasid nendel situatsioonidel paista raamatu pealiini vaimus, st et ega nad tookordsele mastaapsele maailmaparandamise katsele korda küll ei läinud. Jah, ja päris lõpuks ei saa meenutamata jätta taaskord nähtud raudtee-ettevõtte "Linnateatri liinid" tõhusust nii sellele etendusele, tervele nende "Tõe ja õiguse" pentaloogiale kui teatri teistelegi ettevõtmistele hoo ja meeleolu loomisel, sest raudtee oli selle kõige tähtsaks sümboliks, mida 19. sajandi teisel ja 20. sajandi esimesel poolel inimkonnale pakkuda oli ning pole hiljemgi oma rolli näiteks loomemajanduses kaugeltki minetanud.

streik Eestis ei tööta

2009-06-16T12:57:00.005+03:00

Poliitiline sebimine vastu suurt suve käib õige madalate tuuridega. Jah, parlament peab ära juriidiliselt korrektseks tegema meie lähituleviku pea paratamatu loomusega sotsiaalsed käsulauad ja küllap ta saab sellega hakkama. Töölepinguseadus on üks nendest punktidest, mis peaks meie sotsiaalset tegelikkust muutma. Ja mõneti paradoksaalsel viisil teebki pöörab see üksikisiku-ühiskonna läbikäimist veelgi enam viimase kasuks, sest tööandjagi on ju märksa sotsiaalsem figuur kui põhiliselt enda peale mõtlev töötaja, keda juura vahva lambi all kutsustakse päris pidulikuks töövõtjaks. Pole oluline, et ettevõtja saab tööandjaks omakasu motiividel, peaasi et ta ühiskonna huvisid teeniks. Ega kasumlikul turumajandusel olegi palju muid vahendeid ühiskonna töölesaamiseks, kui tema poolt kontrollitud ühiskonna üksikliikme himu kasu(mit) saada ja selle nimel sidestada isiklik tegevus ühiskonna (turu) vajadusega.
Eesti sotsiaalne arengu kohta võib õige mitut moodi arvata, kuid vastanduvate klassidega on meil küll lood viletsad ning seda ilmestas taas eilne streik, mida ametiühingud lugesid oluliseks kordaminekuks, kuid nii mõnedki teised sõnumit mitte edastanud tormiks veeklaasis. Mõni parastab veel pealekauba, et isegi streikida me ei oska. Et tõelist streiki ei toiminud, siis on see pigem märk, et ühiskonna olulistel huvigruppidel on veel huvi ja mänguruumi ühiselt sotsiaalset tegelikkust edendada ning ei soovita teostada end demokraatliku õiguse ühiskonda väristava jõu abil.

Imearst Tammistus

2009-06-12T09:45:00.005+03:00

Eesti teatrite suvehooaja üheks lisaväärtuseks on lavakunsti püüd seni oma elu elavate kohtade välja toomine omaenda rutiinist ning korraks ühes sealses ruumipunktis kohaliku elu ja olu sobitamine nii teatritüki, selle teokstegijate kui publiku elustiili ja arusaamadega. Sel suvel üritab Vanemuine sel viisil eesti teadvusse tuua Tammistu seal oleva mõisa ja küün- kontserdisaali kaudu. Sarnaselt paljude Eesti mõisate keerulise käekäiguga otsib ka Tammistu 19. sajandi keskpaigas valminud mõisahoone oma uut eksitentsi ja elujaatust hoopis teistsugustes ja maja asutamisest kaugele jäävates oludes. Ettevõtlikud ja kaastundlikud inimesed on ühinenud Eesti Agrenska Fondi, et teha mitut väärt ja vajalikku asja samaaegselt. Nende kaastunne on suunatud eeskätt abivajavate laste ja nende perede abistamise korraldamisele ning ettevõtlikkus abistamiseks vajaliku mõisakompleksi korda tegemisele. Eks sellesama ettevõtlikkuse üheks väljundiks küünist esinemispaiga tegemine, kus kunstidel ja vabal inspiratsioonil tehakse võimalikuks peadest ruumi pääseda. Ma ei ole muidugi tuttav Tammistu kohavaimuga, kuid põguski viibimine seal saatis hinge tunde ühest kokkukuuluvusest lootuse ja lootusetuse seletamatu seostumise pinnal selle koha, nende majade ja seal toimuva vahel, mida kõike tsementeerib usk vajadusse iga algus parimal võimalikul viisil lõpuni teha.

Looks, millel Tammistus selle suve õhtutel sündida lastakse, on iiri kirjamehe Brian Frieli näitemäng "Faith Healer", mis mõneti kummalisel moel eesti keeles on Imearstiks tõlgitud. Kummalisus seisneb nii pealkirja tõlke vormis kui sisus, sest arstidega ei ole sellel lool mingit otsesemat pistmist, või kui siis, et ka loos juhtub asju, kus arstlik tegevus olnuks kasulik ning päris meditsiiniski tuleb ette imelisi paranemisi kergematest ja iseäranis raskematest haigustest vaatamata arstide pingutustele või nendest tegemistest loobumisele. Läinud sajandi keskpaiga Briti saartel ristelnud iiri mees Francis oli kas ravitseja, alternatiivmeedik või veel keegi kolmas, kuid arstimisega see mees sihipäraselt küll ei tegelenud. Üleüldse ei ole see lugu mitte meditsiinist ja ravimisest, vaid ikkagi igihaljalt hoopis armastusest ja elu mõttest, kuigi pealkirjast annaks midagi teist loota. Olgu järgnevalt ritta pandud mõned mõtted ja meeleolud, mida õpetlikku eilne õhtu Tammistu küün-kontserdisaalis ühele mitte väga andunud teatrihuvilisele ometi selgeks tegi:

¤ raske on uskuda, et sedavõrd nõudlik vaid pikkadest peamiselt kõne mõjujõul põhinevatest monoloogidest tükk saab armastastud suvelavastuseks; pigem on õigus neil, kes näeksid selle etenduse asupaigana intiimset tubast teatrisaali, kus distants publiku ja näitleja vahel on sedavõrd väike, et lisaks kaugnägemisele töötavad etenduse järgimisel ka enamus teisi meeli ning on võimalik rahulikult keskenduda elulugude mõtestamisele; nii et tegemist on väga pretensioonika sõnalavastusega ning kergemat õhtut lootvale vaatajale soovitaks vaid, et ta peaks ikka teise vaatuseni vastu ning siis paistab elu hoopis helgem olema kui vaid kolmveerand tundi tagasi.

¤ minimalistlik lavastus paneb seda suurema koormuse laval üksi olevale näitlejale ning tema ja saali vahelisele vägikaikaveole tähelepanu eest, sest kellegi väikegi jõuetus ja kaotus veenmisjõus laval soosib pimedasse ruumi vabatahtliku suletuse kahtlust saalis; eile õhtul läks Rohi Kütsaril ses mõttes raskelt, Merle Jäägeril tavapäraselt ning lavastust päästvalt ning Aivar Tommingal end ja teisigi vabastavalt;

¤ praktilise elufilosoofia õppetunnis olid allajääjateks peategelane Frank ja tema arm Grace, kelle tegemisi püüti küll visalt ja korduvalt õigustada suure paratamatu ning endast mitte sõltuva ande ja armastusega ning mida toetas elutargalt ka võitjate poole jäänud orgunnimees Teddy kreedo, et esineja teevad suureks fantastiliselt suur anne, auahnus ja mõistuse puudumine, st staar ärgu vaevaku end oma tegevuse väärtuse mõistusliku hindamisega, vaid jälgigu üksnes seda rada, mida tema auahnusest toituv ühiskond ta ees lahti rullib; loo järeldus paraku purustab need valikute puudumisele kasvatatud konstruktsioonid ning laseb kaotajatel erilise dramaatilisuse ja lootusetu hilinemisega nende elu viimastel hetkedel tajuda fatalismi kammitsa tegelikke piire;

¤ loos sisaldub muidugi ka meditsiiniline õppetund, mille kohaselt imeravitsemine avalike etenduste formaadis on igati kahtlane ja ennustamatu ettevõtmine, mille mõju abivajajatele ei ole juhitav ning mis mõjub õige halvasti ka seda viljelevatele inimestele ja nende lähikondsetele enestele.

Kriisid, valimised ja protestijad

2009-06-08T22:42:00.004+03:00

Äsjalõppenud eurovalimised olid paljude asjatundjate arvates protestivalimised, sest valimisprotsent tuli eelmisest korrast oluliselt kõrgem ning keskpartei ja Indrek Tarand said kahepeale ikka väga suure osa häältest. Eks see protestimise tiitel kanna muidugi negatiivset rahulolematuse alatooni, kuid samas on demokraatiga protsessimine üks õige kahtlane ettevõtmine. Palju kurdeti ka selle üle, et valimised või rohkem isegi erinevate seltskondade kampaaniad oli ülemäära suunatud sisepoliitilistele teemadele ja kohalikule võimuvõitlusele. No mis sa kostad sellegi peale, kui rahval ei ole tükk aega olnud võimalust oma arvamust avaldada ning sisepoliitiline operett lihtsalt innustab selle tegelaste ja nende perede suhtes hoiakuid võtma. Kui hinnata meie uut delegatsiooni europarlamendis, siis kindlasti ei ole see halvem eelmisest, mistõttu valimised on kindlasti täitnud oma põhilise eesmärgi. Kui aga õnnestub samal ajal ja sama rahaga käivitada uusi sotsiaalseid arenguid ning selgitada uusi meie aja kangelasi, siis saab ettevõtmist ju mitme kandi pealt tervitada. Eelmiste valimiste superstaar on praegu riigi president, eks loodame seekordselegi superstaarile edukat käekäiku poliitika tandril, sest oleks patt äsjakogutud poliitilisel kapitalil hajuda tulevikus kasutuks sotsiaalseks entroopiaks, ilma et see enne saaks teha kasulikku ühiskondlikku tööd. Parteidegi valimiste edetabel räägib selget keelt ühe uue faasi saabumisest eesti poliitikas, mis on omakorda osa praegusest suuremast sotsiaalsest kohanemisest muutnud oludele riigi ümber ja sees.

poliitiline kultuuritus

2009-05-23T15:35:00.003+03:00

Kuigi formaalselt peaks selle nädala Eesti poliitika tippsündmus olema sotsiaaldemokraatide väljatõstmine valitsusest ja uue valitsemissituatsiooni väljavääted riigiks tõhusaks juhtimiseks keerulises majandusolukorras, on viimasest ehk enamgi tähelepanu pälvinud vastanduvate leeride poliitikute üksteist halvustavad väljaütlemised, mis on ajakirjanikelt pälvinud ulatusliku poliitilise kultuurituse diagnoosi. Eks see diagnoos peegeldab muidugi lootust paremate aegade ja tavade järele, kuid pole sugugi võimatu, et see ongi tase, milleks meie poliitikud üldse võimelised on, seega poliitiline kultuur ise.
Tsiviliseeritud ühiskonna ühiskonna üheks kindlaks tunnuseks on inimväärikuse tingimusteta austamine ja järgimine, mille üheks osaks on respekt oma partnerite suhtes ning poliitikas on avaramas tähenduses partneriteks kõik seltskonnad, kes poliitika lavalaudadel oma samme teevad. Eks selle respekti üheks realiseerijaks on ka vastav etikett, mis poliitikas võiks vähemalt sama mõjukas olla kui näiteks spordis, kui mitte enamgi veel. Kui seda ei järgita, siis oleks justkui 3 põhilist viisi selle seletamiseks:
¤ asjaosalised ei ole teadlikudki sellisest vajadusest;
¤ asjaosalised on sellest teadlikud, kuid rikuvad vastavaid tavasid sihilikult oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks arvestusega, et just sellisel viisil õnnestub veenda oma positsioonide paremuses ühiskonna liikmeid, mis omakorda viitab nende ühiskonna liikmeid alahindavale ja manipuleerivale hoiakule ja kavatsustele;
¤ olukord poliitikute mängumaal on neile endile ülejõukäivalt keeruline, nad kaotavad kaine mõistuse ühes kõige sellest tulenevaga ning nende käitumine saab olema juhitud suuresti nende bioloogiliste reaktsioonide arsenali poolt, kusjuures sotsiaalsele olukorrale allajäämise määr on proportsionaalne enesekontrolli vähenemise ning täiesti automaatsete reaktsioonide ulatuse kasvuga.

Milline neist kolmest võimalusest võiks olla seotud läinud nädala "poliitilise kultuuritusega"? Mu meelest kuuluvad vähemasti mõned poliitikalava valgusvihus visalt rüselenud poliitikud viimati kirjeldatud rühma ning ainuüksi sel põhjusel on nende mõjukas tegevus rahvuse ja riigi seisukohalt praeguses keerulises olukorras õige riskantne.

Dr. Peeter Mardna 3 tugevalt paternalistlikku võluvitsa

2009-05-23T09:25:00.008+03:00

Vähima kahtluseta on viimase nädala meditsiini meediastaar tervishoiuameti järelvalve osakonna juhataja dr. Peeter Mardna, keda lastakse vähemalt kolmel korral nii suure lehe paberile kui igaühe arvuti või teleri ekraanile ütlema olulisi meditsiiniga seotud asju, mis mõjutavad nii inimeste kui nende ühiskonna arusaamist ja konkreetset tegutsemist tervise ja haigustega seoses.

¤ Kõigepealt räägib ta vajadusest kehtestada omavastutus terviseprobleemide lahendamisel ehk teisisõnu vähendada ühiskonna rahalist toetust inimesele, kes on haigestunud enda süül, st vastav olukord on teadusliku meditsiini arvates tekkinud mittesobiva käitumise tulemusena. Kindlasti lisab see märkimisväärselt mitut sorti tööd arstidele, teadusliku meditsiini saadikutele ja kehtestajatele. See idee ei ole vähemasti realiseerimise mõttes päris uus, sest veel mõnikümmend aastat tagasi räägiti ja planeeritigi kõikide inimeste kohustuslikku dispanseerimist. Moodsa aja terminoloogiat kasutades tehakse siis ettepanek kõikide inimeste sunduslikuks meditsiiniliseks arenguvestluseks nende enda hüvanguks. Tervishoiuteenuse kõnepruugis peavad kõik ühiskonna liikmed võtma arstilt nõustamisteenust ning neid nõuandeid ka väga hoolikalt järgima. Üks, mis selle ettepanekuga seoses on kindel, et ühiskond allutab oma liikmeid senisest märksa tõhusalt oma põhimõtetele ja eeskirjadele. Ei hakkaks isegi ar(v)utama, mis ettevõtmise majanduslik tõhusus ka oleks, kuid kindlasti saab arsti vastutus taolise olukorra kehtestumisel üksjagu uue ilme ning ma ei ole sugugi kindel, et meie arstkond selleks ka sisuliselt valmis on. Arstid ja meditsiin muutuvad senisest märksa olulisemaks tööriistaks ühiskonna käes oma liikmete sobivaks vormimisel ning mitut masti järelvalved saavad tegutsemisõigustust üksjagu juurde.
Sellesse rubriiki kuulub ka kindel veendumus, et kokkulepitud vastuvõtule mitteilmuvad patsiendid peavad saama oma suutmatuse eest trahvi. Praegusel ajal ei ole trahv kuigi suur, vaid teise visiiditasu jagu raha, kuid arenguruum patsientide korralekutsumiseks juriidiliste vahenditega evib kindlasti märkimisväärselt suurt potentisaali. Esimesena torkab mulle selle ettepaneku puhul pähe, et haige vastutusvõime peab olema täpselt sama kui tervel, mis omakorda näikse põhinevat arusaamal, et haigus ei ole mitte niivõrd bioloogilis-psühholoogiline mõiste, vaid pigem sotsiaalne situatsioon, milles oleku tingimused määratletakse peamiselt ühiskondlike oludega ning haigete kohtlemise (dr Mardnal vist isegi ravi) arsenali kuuluvad ka trahvid ning sanktsioonid.

¤ Teiseks võimendab ta jõudumööda arstide liidu värsket ja iseenda vana ettepanekut kehtestada Eestis lastetusmaks kõigile sõltumata inimeste võimest või võimetusest järglasi saada. Ja õigluse argument selleks sammuks on lihtne ja selge, kõigil ühiskonna liikmetel on kohustus panustada selle ühiskonna jätkusuutlikusse. Seega põrutab kolleeg Mardna oma peremudeliga praegu domineerivast tavaperekonda mõttetuks pidavast hoiakust selles suunas, et kogu ühiskond on üks suur pere, mille täisksvanud liikmetel on kõigil paratamatult vanemlikud kohustused.

¤ Kolmandaks hoiatab ta avalikkust ühe arsti eksimuste hindamisel arstide massilise kohtusse tassimise eest, sest see on taas üks väga kallis ettevõtmine. USA näide, kus kolmandik meditsiinis ringlevast rahast kulub paragrahvide painutamiseks ja lihvimiseks, peaks tema arvates olema meile selgeks hoiatuseks. Kui arstlik tegevus on teenuse osutamine ja ei midagi muud, siis on küll väga tõenäoline, et patsientidest klientide rahuolematuse heastamise kohaks saab peatselt tarbijakaitse ja selle ebapiisava korrale kutsuva jõu puhul polegi teist valikut, kui meedia avalik sõna või kohtukulli terav nokk. Selle taustal ei paista küll kuigi veenvana dr. Mardna soov arstide eriliseks kohtlemiseks nii väga õigusemõistmisele toetuvas ühiskonnas.

Kõik kokku kuulutavad dr. Mardna ettepanekud meditsiini valdkonnas laialdasel isikuvabadusel baseeruva ühiskonna projekti läbikukkumist Eestis ning möödapääsmatult vajalikku pöördumist vähemkulukate kohustuslike meetmete juurde, milles arstidel on oma väga tähtis ja kordumatu roll. Kahtlen siiski, kas ükski neist ettevõtmistest saab tegelikkuseks ühiskonnas, mis panustab oma liikmete tegevusvabadusele ning sellest tulenevale moraalsele vastutusele.

Kriisi vahefiniš

2009-04-24T00:32:00.006+03:00

Just üleile ilmusid järgmised ametlikud teated Eesti majanduskriisi süvenemisest ning valitsusel tuleb taas ülikiiresti eelarvet tublide miljardite võrra kärpida. Need jutud ilmusid välja parasjagu siis, kuid laiast ilmast tilgutati teateid, et midagi hakkab kuskil ka juba paremaks minema. Sellises olukorras on õigus nendel, kelle arvates meie valitsus ei kontrolli enam väga tõhusalt riigi majanduse käekäiku ning tema taktikaks on põhiliselt hoida majandusseadusi riigi territooriumil jätkuvalt kehtivana. Hea asi seegi ühes suures sotsiaalses möllus, sest kui need põhimõtted muutuvad kehtetuks, siis on üleüldine segadus kiiresti käes. Nii et nii mõne kuuga on riik jõudnud (saabuvast) õndsusest välja jõudnud hirmutavalt kiiresti süveneva languseni, mille sihtpunkt on laskujaile veel täitsa teadmata.

Kaplinski, Lotmani ja Raua apokalüpsis

2009-04-23T08:27:00.006+03:00

Eilne Postimees vahendab kolme Eestimaa targa, Jaan Kaplinski, Mihhail Lotmani ja Rein Raua kuulutusi maailmaasjade kohta ning nende üldine diagnoos, et maailm ja inimesed selle sees on puhta hukas, on ajaloos oh kui palju kordi kimbatusena ära tuntud olukord. Kuigi mehed maalivad suurimaks probleemiks inimarengu enda ühe olulise ja soovitud saaduse, otsesest eluvõitlusest vabanenud jõude elava inimese, on nende ettepanek sellise elu mõtte küsimus taas tõsisemalt päevakorda võtta ülimalt teretulnud, sest kui asjale mõtet ei otsi, siis kipub see kergesti mõttetuks osutuma.

Kummalisel kombel torkas mulle pähe, et triode pajatused on praeguse aja väga levinud formaat ning võta näpust, selle tabasid ära juba nõukogude ajal Gustav Naan, Villem Raam ja Hendrik Allik, kui nad regulaarselt stuudiosse kokku tulid ning ilma asjust vestma kukkusid. Elagu targad triod ja nende vaimne künd!

Arvaja Mihkel Mutt vanadusest kui ühest lõbust

2009-04-16T07:52:00.004+03:00

Ei saagi selle küünilisuses päris täpselt aru, kas Mihkel Muti arvamuslugu "Vanadus on kallis lõbu" eilses Postimehes on mehe tegelik arvamus võis ajendatud pigem soovist silma paista. Antud juhul ei ole küll kumbki variant suuremat väärt. Tema soov kirjutada vananemisest raha, võrdleva psühholoogia ja järsu ühiskonna poolt pealesurutud individualismi võtmes annabki tulemuseks, et inimesed, kes iseseisvalt hakkama ei saa (lisaks vanadele tegelikult ka paljud tervisehädadega noored ja keskeas inimesed) ja on teistele koormaks, on kallis lõbu, millest tuleb loobuda nii pea kui võimalik. Ei ole tegelikult midagi uut päikese all ning seda teatud inimeste üleliigsuse lähenemist on ikka ajaloos praktiseeritud ning Euroopas viimati suures mahus natside poolt ning hiljem kui palju kordi imestatud, et kuidas küll inimestele üldse sellised mõtted pähe saavad tulla. Väga veider või pigem vale on ka Muti vananemise probleemi rõhuasetus läänelikule ühiskonnale, mis resulteerub ju enamvähem läbiva tegeliku heaoluna ning seda ollaksegi valmis kõigi ühiskonna liikmete vahel jagama. Mehel tasuks vaid pisutki vaadata erinevate lääneriikide pensionite ja teisi sotsiaalkindlustuse süsteeme. Ma soovitaks Mihkel Mutil mitte jääda arvamuses poolele teele ning kas avalikult või enda peas ja omaette eile avaldatud mõtteid edasi mõelda, ehk aitab see tal endas paremini selgusele jõuda. Vananemine on paratamatus ning sotsiaalne (ja ka personaalne) toimetulematus sellega märgib väga selgelt, et inimväärikus ei ole selles konkreetses ühiskonnas kuigi oluline.

II pensionisammas ja riigi aluskonstruktsioonid

2009-04-03T20:35:00.010+03:00

Selle nädala alguse oodatult mõõnavad majandusuudised meilt ja ning ka Läti lugu, et IMF keeldus neile valitsuse passiivsuse tõttu laenu andmast, on meie riigiisasid pannud tegema avaldusi, mis hakkavad nähtavale tooma meie riigi sotsiaalseid aluskonstruktsioone. Iseäranis puudutab see sellist inimühiskonna konstruktsioonielementi nagu pensionisambad, mis toetavad seda inimühiskondadele õige tüüpilist võimalust, et inimestel säilib vanemas eas pärast oma põhipanuse andmist ühiskonnale omakorda ühiskonna tugi oma allesjäänud eksistentsi väärikaks realiseerimiseks. Nii või teisiti on tegemist väga olulise komponendiga tegelikust lepingust inimeste ja nende ühiskonna vahel, kus läbipaistvalt ja teadlikult realiseerub iga isiku kohta tehing oleviku konverteerimisest sotsiaalseks tulevikuks. Peaministri halbade uudiste järel pakutud julge ettepanek võtta ühiskonnalt mõneks ajaks alt ära pensioni 2. sammas on igal juhul väga mõjukas ja mitmekülgne samm, mille kõiki mõjusid me praegu vaevalt ette suudame kujutada. Kindlasti hävitaks see samm suure hulga Eesti sisemaist usaldusväärsust, mis saab alguse selle süsteemi autoritest ja ulatub üle riigi antud lubatuste nõtke muutmise võimaluseni, et väga paljud personaalsed ühiskonnaga tehtud lepingud lähevad ümbertegemisele. Paistab küll niimoodi olema, et meie ühiskonna väga põhimõtteliste otsuste tegemise periood on nüüd küll kindlasti alanud. Ei saa pidada ju põhimõtteliseks otsuseks status quo mõningast kõigekärpimist, nagu seda siiani tegelikult tehtud on, lootuses et siis uuesti paisuma keerata. Status quo nõuab olemasoluks ja edenemiseks teatud tingimusi, mida praegusel ajal selgesti napib. Napib just väliseid soodsaid tingimusi, mis meist kuigivõrd ei sõltu ning seetõttu saab proovikiviks olemasoleva sotsiaalse disaini kohanemisvõime muutunud oludega. Usun millegipärast, et valitsus jõudnud seisu, kus kärbetega tuleb lõdvendada ühiskonna teatud aluskonstruktsioone, mis omakorda tähendab lootmist õnnelikule juhusele, et konkreetsetel sotsiaalsetel hetkedel tulevad olemasolevad konstruktsioonid oludega toime. Usun samuti, et valitsejate suur emotsionaalne hirm krooni devalveerimise ees ajab neid päris riskantselt mängima riigi aluskonstruktsioonidega. Kas pole raha devalveerimine tegelikult ratsionaalselt aktsepteeritav vahend ülemäärase sotsiaalse pinge ühtlaseks jagamiseks kogu ühiskondliku konstruktsiooni ulatuses? Ja kui see pinge saab edukalt maandatud, siis tekib ka võimalus ühiskonna ümbersättimiseks tekkinud oludele vastavaks.

Presidendi vaim

2009-03-29T17:11:00.011+03:00

Riikidel peavad olema riigimehed, teisiti ei ole see vist üldse mõeldavgi. Või kui, siis on sellist riiki rohkem vaja kellegil teisel, kui selle riigi enda rahval. Oma lühikeses iseseisvuses on meil mõned agarad ikka teinekord ohanud, et neid riigimehi on meil ikka väga vähe ning praegune aeg kipub ses mõttes eriti terav olema. Nii nad arutavad aeg-ajalt, kas isegi Savisaar, Vähi või Kallas, teistest mitte nii mõjukatest rääkimatagi, on riigimehed või hoopis riigitegelased? Lennart Meril on ses mõttes märksa kindlam seis, sest teda peab valdav enamus eesti inimesi riigitegelaseks, riigimeheks ja nüüdseks juba suureks legendikski. Täna saab 80 aastat täis sellest päevast, millest arvutatakse tema eksistentsi selles ilmas, millest omakorda kolm viimast on läinud tema füüsilise ja vaimse pärandi saatel. Kui vaadata, mida lehed sel nädalavahetusel Lennart Merist kirjutavad, siis põhiliselt räägitakse sellest, et oma põhitööna viis just tema noore ja väikese riigi kiiresti maailma ning sageli tegi ta seda isikupärasel ja džässilikult improviseerival viisil. Päris palju võtavad sõna vanadest sõpradest intellektuaalid, aga õige vähe pumba juures olevad või sealt eemaldunud poliitikud. Väga palju meenutataksegi tema veidrusi ning iseäranis võimetust kella tunda, mis on ju tegelikult elementaarne teistest inimestest lugupidamise masin. Eks neil, kes näevad selles suurt originaalsust ja tähtsust, võib ju õigus olla selles, et uustulnuka pisut üleannetu shokeerimine on parim viis tähelepanu tõmmata, kuid samas ei taga selline tegutsemine ka kõikide plaanide teostumist. Palju on seega rõhutud poliitiku tegemiste välisele küljele, kuid mu meelest on ikka väge vähe analüüsivat juttu olnud selle mehe ideelisest pärandist Eesti poliitikale. Enam-vähem on suudetud tema vaateid fikseerida, kuid analüüsini paistab küll veel aega minevat. Eks vast peavad ülikoolid siin võtma kohustusi ning üritama presidendi vaimu tegemisi ja siirdumisi mõtestada.
Lootuses olgu järgnevalt välja nopitud vaid mõni tsitaat Lennart Meri Poliitilisse testamenti (Ilmamaa, 2007) kogutud kõnedest, et sel moel meenutada, kuivõrd tähtsaks pidas see mees eesti asja:

¤ .. kuidas võiksime parandada kahekõnet kodaniku ja riigi vahel? Ma arvan, et Eesti riik ei ole piisavalt läbipaistev. Eesti on Euroopa Liidu kõige väiksem riik, kui me emakeelse kõrghariduse ka juurde rehkendame, aga kas Eesti on ka Euroopa Liidu kõige lihtsam ja kõige kokkuhoidlikum riik? Mu vastus on eitav ja mu ettepanek on riiki lihtsustada. Mu ettepanek on parlamenti vähendada 81 isikule ja volitusi pikendada viiele aastale; riigipea volitusi pikendada kuuele aastale; omavalitsuste volitusi pikendada viiele aastale. Mis sellest muutub? Me hoiame kokku vähemalt 22% valitsemiskuludest ja suudaksime selle abil mitte üksnes raha kokku hoida, vaid ka tihendada kahekõnet, mis viib meid tagasi lihtsuse ja läbipaistvuse poole (kõnest Aasta Kodaniku tiitli vastuvõtmisel, 26.11.2003).

¤ ..... Üldisemalt kõneldes tahaksin taas osutada, et Eesti riik on nii pindalalt kui ka rahvastikult väike riik ning Eesti eneseteostus ja eesmärgid on ennekõike ja paratamatult moraalset laadi: Eesti on piirkond, kus eestlased on suutnud püsima jääda enamasti ebasõbralikus maailmas, ning olles küll osa Euroopast, on meid enam kui üks kord püütud Euroopast lahti kiskuda. Kuid just eestlaste truudus oma väärtushinnangutele ja meie sõprade poolehoid eesti jonnile lubavad meil täna ja homme arvestada nende abi sarnaselt, aga tõhusamalt kui minevikus. .... Meie moraalsed ootused on ulatuslikud, kuid meie võimalused piiratud. Eksituste lõtk on Eestil väike või koguni olematu (Vabariigi Presidendi kõnest Riigikogus, 08.10.2001).

Minu ainuke kogemus temaga ühes ruumis viibida ja teda tõsisemalt vahetult kuulata oli kunagi aastaid tagasi, kui ta pidas 14. mail 1996. a. Tartu ülikooli aulas loengut. Ma ei mäleta õigupoolest praktiliselt mitte midagi tema poolt konkreetselt öeldust, kuid mäletan, et kõik kokku jättis üritus väga sügava mulje nii loengus esitatu kui ettevõtmise akadeemilise formaadi mõttes.
Ja muidugi ühiskondade käitumise veidrust ning meie lähiajaloo pusserdumise jätkumist näitab see juhuslik kokkusattumus, et just päev varem läheb siit ilmast tema sugulane Arnold Meri, keda manatakse meil ning austatakse Venemaal ja see kõik pälvib jooksvas rahvusvahelises plaanis rohkem tähelepanu kui riigiehitaja lähimineviku ponnistused. Sooviksin, et päevapoliitikast ja puhtast uudishimust ajendatud olevik jääb edaspidi aja kestvamas kulus järjest enam alla ideedele, mis loovad inimlikkusel põhinevat sotsiaalsust.

kriisi lühike vaheaeg

2009-03-28T07:19:00.002+02:00

Suurte majanduskriisidegi väline pale ei paista iseloomustuma üksnes pideva või järjest kiireneva halvenemisena, aeg-ajalt tuleb ka neis ette rahunemisi ja tunnet, et ehk on kõige hullem juba seljataga, et siis taas mõne suure ropsuga end taas senisest märksa suurematest jamadest leida. Midagi taolist näikse just toimuvat kriisiga Eestis. Meetmed, eelarved, kärpimised said mõni aeg tagasi raskustega tehtud ning mingi aeg said valitsejad ja avalik arvamuski olla rahulikumas ooteseisundis. Tõesti, järjest lähevad ettevõtted hingusele ja töötus süveneb, kuid avalikkuse ärevus on märksa väiksem kui veel kuu aega tagasi. Samas on ju päris ilmne, et käivitatud meetmed on mõjult märksa pikema vinnaga kui kriisi enda pidevalt jätkuv olemasolevat sotsiaalset võrgustikku näriv mõju. Niisiis tuleb üsna paratamatult veel vähemasti mõni nende kahe mittevastavusest tingitud sotsiaalse ärevuse tsükkel läbi teha, millest järgmist on oodata kohe järgmisel nädalal, kui avalikustatakse järjekordsed meie reaalmajanduse näitajad. Peaministri ja teistegi riigiisade uuenenud retoorikast ja tõmblustest on juba praegu paista, et neil on halvad uudised juba teada ning tasapisi püütakse neid juba nüüd avalikkusse ja inimeste peadesse immutada. Nii et selleski sotsiaalse tegevuse lõigus näikse pisikegi hingetõmbeaeg läbi olema ning tuleb taas raginaga ühiskonna remondi kallale minna. Ikka ja taas saame tunnistada üht veidrat paradoksi üksikinimese ja tema ühiskonna omavahelistes suhetes, mille kohaselt inimeste seni hästi töötanud tõekspidamised ja tegevuskavad võivad järsku ühiskonna poolt üla parda heidetud saada. Praegu toimub see majanduskriisi ja raha kadumise mehhanismi abil, st väga üldiselt öeldes sotsiaalse käitumise kvantitatiivse mõõtmise ja hindamise (valemite) põhjal. Et see nõnda tõhusalt funktsioneerib, siis tähendab see justkui kahe omavahel seotud asja meie eksistentsis: esiteks on meie individuaalne vabadus järjest suurem sotsiaalne illusioon ning teiseks ei paista enamusel olema enam mingeid kõhklusi inimese elu konverteerimisel muutuvate kvantiteetide kogumiks.

What cells and genes say about who we are?

2009-03-15T09:36:00.001+02:00

I was asked to say something on the question above last week in one seminar with professors Anne Kull, Toivo Maimets, Christine Hauskeller.
Here is my line of thoughts on this:

¤ The direct answer to this concrete question can be that we are biological cell-format creatures or more philosophically some realisers of some C(arbon)-based ontology.

¤ Sciences with their collected knowledge have among other things permanently influenced a rather commonsensical position about natural course of things (naturalism argument). In the most extreme and rather philosophical version what is possible, is also natural, but sciences also claim sometimes about unnatural things. The naturalism argument is very influential in bioethics, e.g. in debates on the beginning of life, reproductive technologies, stem cells, genetic modifications etc.

¤ A very much neglected question is moral status of a single cell as the unit of life. Usually it doesn’t have any moral status in modern everyday life and sciences.

¤ There are 2 main tracks in the bioethics of biotechnology:
Idealist or conservative approach and pragmatic approach. The first is based mostly on very special and permanent status of certain principle or value, for example very often human dignity. The second one is open to different changes and shifts and is based on benefit/risk assessment. The history has shown that generally some modest pragmatism has been the real

¤ How to find a proper way being on these tracks in concrete situations?
Both we all individually and our social groups should have cognitive and decisive abilities and bioethics is an important way social regulation therefore our decisions about genes and cells should be based on good knowledge and democratic decision making process. Democratic process can sometimes be quite difficult and influenced by not true contentful arguments, overselling and targeted rhetorics like Solbakk and Holm have expressed it in 2008.

Puhake rahus, Noora! Te osutusite ühiskonnale tervishoiuteenuste osutamise malli testiks.

2009-03-07T13:22:00.006+02:00

Me ei tea päris täpselt, kuidas üksik ja äsja haiglast koju toodud, kuid siiski kehvapoolses tervislikus seisundis Tallinna vanaproua Noora siit ilmast lahkus. Küllap ehk ei peagi me seda teadma, kuid toimunut tunnistanud märgid räägivad paraku kõigest muust, kui inimese lahkumisest kooskõlas inimväärikusega. Samuti ilmnes, et mitut masti teenuseosutajad ei leidnud eneste või oma valdkonna kolleegide tegevuses midagi probleemset. Nii tulebki kokku, et väga täpselt reglementeeritud ning raha ja lepingu poolt reguleeritud teenused ühes nende osutajatega ei pea kuigi oluliseks enam terviklikku inimest oma eksistentsi erinevate tahkudega, vaid hoopis seda, et vastav sotsiaalne tegevus vastavalt eeskirjadele tehtud saaks või tegemata jäetaks. Noora surm on väga kõnekas lugu sellest, kuidas üks eetikavaene sotsiaalne mall loob inimestele olukordi, mis jahmatavad paljusid juba üksnes oma juhtumisega, kuid vastutus toimunu eest õnnestub lahustada sotsiaalsesse abrakadabrasse.

poliitilise rokakunsti tipphetked

2009-02-25T12:33:00.004+02:00

Eelmine nädal sai tõeliseks verstapostiks Eesti poliitilise kultuurituse teel. Lisaks väga probleemsele majandusolukorrale ja sellest tulneva 8-miljardilisele eelarvekärpe kiirkorras ja vähedemokraatlikule läbisurumisele parlamendis, kütsid meie poliitikatipud nii võimu kui opositsiooni poolelt täiesti pimestunult eelmisel nädalal poliitikakatelt, milles podisemas sügiseste kohalike valimiste supp. Tallinna keskerakondliku võimu haldusreformi kava ja kahtlane küsitlus ning Toompea koalitsiooni ettevõtmine kirjutada soolise võrdõiguslikkuse seadusesse Tallinna halduskorraldus annavad kokku paari, mille puhul poliitiline kultuur oma tavapärases tähenduses kaotab mõtte ning mis omakorda võib võime inspireerida järgmisteks jamadeks. Olen päris veendunud, et läinud nädalal tehti Eesti ajalugu, mille viljad veel tulevad maitsmisele.

Postimehe kriisilõuna

2009-02-18T08:21:00.008+02:00

Traditsioonidel ja järjepidevusel näikse pärast tormilist ümberehitust taas üha rohkem kaalu olema, mida kinnitab ka järjekordne Postimehe arvamusliidrite lõuna. Eks edetabelijanustele oleks muidugi kosutavaks palaks, kui 200 arvamusliidrit veel kuidagi järjestatud saaks, kuid praegu peavad nad leppima lihtsalt sama arvu võrdselt targa ja mõjuka eesti inimesega. Kui otsustada nende sõnumite järgi, mis üritusest lehte on jõudnud, siis arvamusliidrid näikse oma peades kriisi arengus jõudnud suuresti kriisi kasulikkuse faasi, mis vähemasti osadel juhtudel võib osutada paradoksaalselt selle jätkuvale sisulisele ignoreerimisele. Omal moel viitab sellele ka lõuna pealkiri "Kriisi võti -- mõistus või tunded?" ja sageli küsitud küsimus "Kas turumajandusele on alternatiivi?". Korraldajate mõlemad küsimused on vormilt vastandavad ning lähtuvad küllap suuresti maailma mõistmisest läbi vastandumiste ja sellest tuleneva arengujõu, samuti läbi arengu spriraalsuse ja paratamatu faasilisuse, mille populaarseks võimaluseks on siin-seal olnud Hegeli-Marxi liini dialektika. Kohal olnud arvamusliidrite dialektika (ei ole kindel, kas just äsjamainitud viisi) üheks silmapaistvaks näiteks on kindlasti ka Margit Sutropi arvamus, et nõukogude võimu tasuks vaadelda eduka kriisiõppusena praeguseks olukorraks. Ürituse vaimseks teljeks oli ilmsesti mõeldud Peaministri ja Poetessi (võimu ja vaimu; mehe ja naise; pragmatismi ja aate; jne ) mõõduvõtt mõistuse ja tunnete teemal kriisi kastmes. Ja võimu ja vaimu kontrast tulitõesti ka reljeefselt ilmsiks, sest nende sõnumid olid õige erinevast alusest, sisust ja väljavaadetest kantud. Loodetavasti leiab iga lugeja neist sõnumeist just seda, mida tema on otsinud selles keerulises olukorras, kuhu sattunud ollakse.

Moraal ja majandus

2009-02-11T20:21:00.006+02:00

Juba mõnda aega on mul isu midagi pikemalt pajatada eetika ja majanduse seostest, kuid eilne paber-Postimees jõudis minust selles ettevõtmises ette ja paigutas kõrvuti, mõlemale poole lehe kesklambreist 4 majandusprofessori loo olemasoleva majandussüsteemi reanimeerimise silmnähtavast vajadusest ja oletatavatest võimalustest ning Deivid Vseviovi marksismist ajendatud arvamuse praeguse kriisi lootusetusest, sest praeguses kriisis olevad ühiskonnad on kaotanud püsimiseks oma väärtuselise vundamendi ja heitlus käib eeskätt kultuuris ja siis alles majanduses. Mul ei tulnud muidugi mõttesegi nii radikaalse mustvalgega teema kallale minna, kuid eks Postimehe lahendus ole ju päris iseloomulik praeguse aja põhiviisile asju ajada dialektiliselt eklektilise ajupesu vormis. Mis puutub auväärt majandusprofessoritesse, siis mu meelest jäävad nad visiooni mõttes tublisti alla kunagisele 4 imemehele, kes panustasid samuti õige keerulises olukorras isemajandavale Eestile. Imemeesteks praegune nelik paraku siiski ei pääse, sest nad ei teata suurt muud, kui Eesti on viimasel ajal muidu heas süsteemis täitsa valesti elanud ning õige elu sõltub kõvasti maailmamajanduse käekäigust ja mõneti vajadusest ka meil endil tubli olla, nt riigieelarve tasakaalu, majandus ümber struktureerida, tõsta pensioniiga, meelitada siia tagasi investeeringud. Nii või teisiti näikse professorid panustama rohkem tähtede seisu ja nähtamatute käte aliansile kui meie ühiskonna kindlalt olemasolevale potentsiaalile. Samas jätab ajalooprofessor teisel pool klambreid õige napilt lootusi majandusprofessorite ideede täitumiseks ja selle läbi õnne õuele saamiseks ja panustab suurelt väärtustele, õigemini nende puudumisele. Selle väärtuste asjaga seoses häirib mind jätkuvalt (alates siis riigi ja haridusminiteeriumi väärtus programmi edendamisest eelmisel aastal) väärtustest rääkijate üldsõnalisus või napp konkreetsus. Väärtuste olulisuse juurte tuleksime veelkord tagasi, kuid hämmastab ikkagi väga hambutus väärtusvalikute tegemisel. Meie riigi moodsa ideoloogia nurgakiviks kuulumine Euroopasse ning Euroopal on olemas hulk väärtusdokumente, mille üheks eesmärgiks ongi konsolideerida vaimselt Euroopat ja kogu läänemaailma. Minemata siinkohal samuti seda teemat ulatuslikumalt avama, tahaks viidata veelkord vaid Euroopa Liidu põhiõiguste harta algusele: (Euroopa) Liit teadvustab oma vaimset ja moraalset pärandit ning rajaneb inimväärikuse, vabaduse, võrdsuse ja solidaarsuse jagamatutel ja universaalsetel põhiväärtustel. Kui see paistab mõttetult triviaalne olema või meil hoopis mingid teised väärtused tähtsad olema, siis on muidugi põhiküsimuseks tõe mitteväärtustamine. Siit omakorda pole kuigi keeruline taastõdeda maailmaasjade aegajalist kordumist ja tasuks taas lugeda Tammsaare "Tõde ja õigust", mis tegelikult kõige muu kõrval üksjagu ka eesti kriisi peegliks. Nii et ei tasu kogu meie jõuvarudega tegelda väärtusotsinguga, vaid väga palju enam tasuks panustada euroopalike väärtuste edendamisega meile südamelähedasel moel.
Ja nüüd paar sõna selle kohta, miks seda lugu üldse mirjutama asusin. Mulle on viimasel meeldinud ühiskondliku eksistentsi õiguslikku, majanduslikke ja moraalset regulatsiooni võrrelda 3 muinasjutuvennaga, kus moraal on see lollike Ivan vms väikse vend, kes meenub positiivses võtmes peamiselt siis, kuid vanemad vennad oma tegemistega pigisse sattunud. Niisiis väidan suurema keerutamiseta, et eetika on ka majanduslikult väga tõhus inimeste ühiskondliku toimimise vahend. Mida monoliitsem on ühiskond eetikas, seda vähem vajab ta kalleid paragrahve ja seekleid. Veelgi enam, kui paragrahvide ja seeklite vägi on raugemas, siis sõltub just moraalist see, kas konkreetne ühiskond identifitseerib end tervikuna või on selle asemele jäänud grupp inimesi. Nii et mistahes investeering (nii mitterahaline kui rahaline) moraali ei tööta üksnes konkreetses kvantitatiivses raamistikus (aeg, kogus, numbritest suunatud käitumine), vaid hoopis laiemas, võimalik ehk isegi universaalses sotsiaalses ruumis.

Ja kõige kõpuks on selle nädalaga saanud ilmseks, et Eestigi seekordne kriis on oma faasidega ning lõppeva nädalaga on liigutud äratundmise faasist vastupanu faasi. Loodan väga, et see faas ei kujune liiga kurnavaks ning teatud aja pärast oleme taas eneskindlama sotsiaalse eksistentsi perioodis, mis lisaks psühholoogilisele toele suudab taastoota eetikat ja selle väärtusi, mis omakorda on konkreetse üshikonna peamiseks tsemendiks. Vaid igaks juhuks tasuks märkida, et kõik eespool öeldu kehtib vaid demokraatial, isikuvabadusel ja mõõdukal sotsiaalsel kontrollil põhinevate ühiskondade kohta. Kui ühiskond talitleb tugeva sotsiaalse ja bioloogilise surve alusel ja tingimustes, siis on kõik teisiti nii väärtuste, eetika kui inimese eluga üldse.

lahkumised

2009-02-09T23:38:00.003+02:00

Mõneti veidral kombel õnnestus eelmise nädala lõpus kaasa elada kahele tehisloole, kus peateemaks lahkumine, mida üritati publikule serveerida ajastule küllalt ebatüüpiliselt väga leebe meelekastmena. Kõigepealt juhtus see Vanemuise etenduses "Vaene loom vihma käes" , kus väikese Iiri linna üheks suureks ja samas õige tüüpiliseks mureks oli inimeste võimatus seal pikemalt olla ning sellest tulenev lahkumine. Seda üritatatakse vastandada sama koha patriootide mitmesuguste ettevõtmistega, sh nende moodsa sõjakäiguna tundunud reisiga teise linna sealset jalgpallimeeskonda lööma. Sellest saigi kokku üks ports mittemõistmisi, kus koosolijatest ühed ihkavad "magedast" kohast päriselt lahkuda ning teised vaid patriotismi kasvatamiseks korraks ära käia. Aga seda konflikti esitati väga siidiselt ja melanhoolselt, nii et nii mõnelegi tuttavale tundus etendus nii igav ja vilets olema. Ma ei jaga muidugi seda vaadet etenduse headusele, kuid samas tuleb siiski möönda, et ega lavastus Iiri autentseid meeleolusid kuigi hästi edasi anda ei suutnud. Nii et sel eesti moodi tehtud iiri lool polnud üldsegi suuremat häda, kuid vaataja peab end pisut harjutama nägemaks täitsa tavalises argielus midagi erilist.

Teiseks käisime üleile kinos kaemas selle aasta Oscarite hulginominent-filmi "Benjamin Buttoni uskumatu elu". Film oli taas üks enam-vähem vägivallatu hümn inimese elule selle kuitahes uskumatus realiseerumises. Eks seal oli muidugi eklektilist segu ameerika patriotismist, elufilosoofiast ja kujutlevast fantaasiast, kuid kõik kokku oli see siiski üks tore reis läbi ühe inimese elu, kus tema mõistus töötas päripäeva, kuid ihu veidral kombel hoopis vastupäeva. Natuke oli seal sarnasust eespool räägitud teatritükiga, natuke ka Oscariga, kes koos Roosamammaga oma 10 kirjaga jumalale üritas väljuda või lahkuda inimesena talle ette antud reaalsusest. Päris sümpaatne vaadata oli ka armastuse vägi ning inimlik nõrkus, mis hoidsid peategelasi koos, kuigi nad liikusid kahesuunalisel ajateel vastupidistes suundades ning nad suutsid siiski üksteise suuresti tuge pakkuda ja mitte lõplikult lahkuda. Ei usu muidugi, et film neid Oscareid just nii palju saab, kui küsitud, kuid moodsal ajal küsija suu peale ei tohiks lüüa ning küllap jagub väärt kraami neilegi.

Kriis ja vabadus

2009-02-06T22:28:00.006+02:00

Käimasolevad kriisiks kutsutavad muutused riikide raha- ja majandusasjades annavad ka päris praktilise ettekujutuse, millistes omavahelistes suhetes on isikud, nende koondised ja ühiskonnad. See peaks olema eriti kasulik õppetund piiramatu (anarhilise) isikuvabaduse apologeetidele veendumaks taoliste vaadete illusoorsuses ja ajutisuses vastavalt ühiskonna käekäigule. Inimesed võivad jätkuvalt end sotsiaalsest ümbruskonnast täiesti vabaks võtta, kuid see lindpriiks saamine mõjub enamasti õige kurjasti nende eksistentsile. Ka sotsiaalsetel koosluste eksistentsis on näikse tähtis olema, et nad püüdlevad enese alalhoiu säilitamisele ning see asjaolu seabki koosluse liikmete vabaduse konkreetse ulatuse sõltuvusse sotsiaalse koosluse eksistentsiaalsest enesekindlusest. Nii et nii ebakindlus kui ülemäärane enesekindlus ühiskonnas on pigem tormituulteks isikuvabaduse taevas. Meie äsjane ja järsk 8 miljardi ühiskonna ühiku mahakandmine seob inimesi jõuga ühiskonnast lahti, kuid seda olukorda saab vaevalt pidada isikuvabaduseks suurenemiseks selle sõna lootusrikkas tähenduses. Pigem tuleb nüüd mängu tuua inimeste personaalne vaimne ja füüsiline kapital, et uuendada mõttetuks muutunud sotsiaalse eksistentsi stsenaariume. See tähendab omakorda lihtsat tõsiasja, et ühiskond peab pidevalt investeerima ka oma liikmete eksistentsiaalsesse jõusse, millest ammutada vajadusel sotsiaalse koosluse elujõudu.

Mäsab ja mölab

2009-02-01T16:51:00.005+02:00

Läinud neljapäeval oli võimalus kaasa elada väikeses Vanemuises Roman Baskini lavastatud Ingmar Bergmani näidendile "Lärmab ja veiderdab". Oli üks selline harju keskmine teatriõhtu: rahvast saalis õige hõredalt, suur osa Vanemuise vanast kaardiväest laval toimetamas, lavastus selline rahutuvõitu, kus aega-ajalt tuli ette häid kohti, Tommingas oli jälle peanäitleja jne. Lavastusest võis vaid kohati aru saada, et loos on justkui 2 omavahel seotud peatelge, vaimu normaalsus-ebanormaalsus ning tegelik-kujuteldav, aga sageli vajuti sellest koordinaadistikust kergesti kõrvale kuskile väheütleva argielu aiamaale. Jah, aga nüüd on seegi Rootsi suure poja lugu meie teatriannaalidesse kirja saadud ehk ära tehtud.

Kriisikuulutajad lõpuks ka valitsejate seas

2009-01-28T08:25:00.009+02:00

Kahte episoodi tahaks või kübeke võimendada Eesti praeguse olukorraga seoses:
¤ Majanduskriis on Eestisse nüüdseks ka ametlikult jõudnud, sest peaminister soostus seda eelmisel nädalal avalikult tunnistama valitsuse pressikonverentsil ning lubas ka kabineti poolt ka adekvaatseid meetmeid olukorraga toimetulekuks. Võttis aega, mis võttis, kuid erinevate leeride poliitikud on nüüd avalikult ühele meelele jõudnud riigis toimuva suhtes. Ja ei pea küll vist eriline ekspert olema, et tunnustada poliitikutest Tarmo Mändi ja Taavi Veskimäge, kes on juba kuid rääkinud lihtsal ja selgel viisil valitsuse ja koalitsiooni mitteadekvaatsest reaktsioonist ühiskonnas toimuvale ning sellest omakorda tulenevatele raskustele, mis on nüüdseks elult endalt oma vääramatu kinnituse saanud.
¤ Teiseks esitas Mart Laar eilses Postimehes eelarve muutmise vajaduse sildi all pigem manifesti Eesti ajaloo praegusest pöördepunktist ning mõned selle seisukohad võiksid kõlada justkui riigi presidendi suust, kuigi tema, st presidendi, arvamust riigis toimuvast ja väljavaadetest peame ikka veel hoolega ootama. Niisis teatab Mart Laar, et praegu ei ole mõtet praeguse olukorra ees vastutamise asjus sonkida lähiminevikus, aga ikkagi teeb ta seda kohe järgmises lauses, tehes ühes suureks süüdlaseks toimuvas "meie optimismi", ükskõik siis, mida ta sellega täpsemalt silmas peab. Siis hoiatab ta Eestit IMF pärisorjaks saamise eest, mis muidugi kõlab päris ootamatu ja liiga "ausa" komplimendina läänemaailma ühe kõige olulisema finantsmehhanismi suhtes. Seega ei ole küsimus praegu ei rohkem ega vähem kui meie iseseisvuses ning ootamatult on lisaks pidevale hirmule idast lisandunud ähvardused meie endi sõpradelt läänes, mis on ametlikus ideloogias ikka ja alati vaid inimeste ja rahvaste iseseisvuste eest seisnud. Ja lõpuks alustab Laar oma lugu tõdemusega, et see meie iseseisvuse küsimus otsustakse tänasest võttes järgmise 29 päeva jooksul, nii et napilt pärast vabariigi 91. aastapäeva peaksidki asjad päris klaarid olema. Hakkamata pikemalt vaagima, millistest kaalutlustest lähtuvalt Mart Laar lajatab, kuid seda tunnistab ta küll selgelt, et lühikese ajaga ja nende endi kohaselt ootamatult on riigi poliitiline juhtkond viinud meie suveräänsuse väga kriitilisse olukorda.
Mida siis üks kodanik võiks toimuvast arvata? Kaunikesti lihtsal viisil kujunes Eestist suhteliselt lühikese ajaga kitsa poliitilise fundamentalismi põhine poliitilise võimu teater, mis muudab ühiskonna juhtimise õige jäigaks ja raskustega reageerivaks väliste olude kiirele muutumisele. Üsna populaarse ja tegelikkuses vastuolulise vaate ja juttude kohaselt ei olekski justkui riiki eriti vaja (või kui, siis hästi väga õhukest), kõik saaks parimal korraldatud iga üksiku inimese rahapõhisest vabast tahtest ajendatud käitumise abil. Rahvusvahelises plaanis oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus päris ägedalt konkureerivad taas riigid ja rahvad, õnneks seni siiski vaid rahapõhiselt ja mitte relvadega ning riikide tugevus sõltub nendes tingimustes suuresti inimeste usaldusest oma riigi vastu ja valmidusest see võitlus oma riigi parema käekäigu nimel läbi teha. Olukorda teeb keeruliseks see, et Eestis on individualistlik ilmakäsitlus väga populaarne olnud ja kandnud võimule vastava suuna poliitikud, kelle ideoloogia päädis majanduse väga kõvade tuuridega käimatõmbamises, aga mis ei funktsioneeri enam kuigi tagajärjekamalt praegustes oludes. Samas on hea asi see, et tänase päeva raskused piirduvad peamiselt majanduslike probleemidega ning usk riiki jätkuvalt kindlasti tugev. Sellises situatsioonis peavad valitsemismeetodite hulka kuuluma kindlasti ausus ja õiglus kõiges ning mitte valitsejate laveerimine poliitilise lähikasu nimel, milleks kahed peatsed valimised parteisid ja veelgi enam nende liidreid tugevasti peibutavad.

Riik kui perpetuum mobile

2009-01-22T00:17:00.002+02:00

Vaatasin täna ETV Foorumit, kus 5 tarka mittepoliitikut vaagisid meie riigi praegust keerulist olukorda ja väljavaateid ning avastasin, et praegune riigi juhtkond (ja tegelikult ka vist mõni eelmine) võtab Eesti riiki kui üht perpetuum mobile't, mis on hästi kavalasti disainitud ning pärast ajaloolist taastavat algtõuget möödunud kümnendi algul kulgeb see uhkelt ja garanteeritult igavesti ja aegade lõpuni ning energia selleks ammutub meie suurest avatusest ning naabrite tegemistest. Praegune kriis näikse küll rääkivat kõike muud kui seda ning toimuvat saab vaadelda riikide võitlusena turuareenil, mille peaeesmärgiks on läbi sotsiaalse kohamisvõime testimise kaudu võita pinnast tulevaseks eksistentsiks. Meie valitsustele nii armas tõdemus, et meil endal ei olegi oma majanduskliimaga suurt peale hakata klapib omal moel kaunis kenasti iroonilise naljaga, et liiga suure sõltumatuse korral ei sõltugi meist enam midagi.

Eesti peatänav

2009-01-18T10:57:00.005+02:00

Jutt ei ole siinkohal muidugi riigi füüsilisest peatänavast, milleks on tõenäolisest tee Tallinnas Toompealt Vabaduse väljakule, vaid pigem vaimsest peateest, mis praegu ei paista kuidagi kulgevat Tammsaarest üle ülikoolide Pärdini, vaid Õhtulehest üle kanal 2-3-4-5-6-11-x tõehetkede kuni mitut masti ärapanemiseni. Sel tänaval ei domineeri niivõrd väärtused ja tõekspidamised kui pigem peaaegu takistamatu inimloomuse individuaalse testimise ja äraproovimise iha ja vaimustus. See tänav ei ole paraku väga turvaline paik, sest mõnede kaaskondsete loomulik olek võib ja saab ülejäänutele päris valus olla. Ühiskondade suureks võimeks on oma peatänavate kulgu sättida ning meilgi on järjest enam märke sellisest nihutamisest parema ühise eksistentsi kaalutlusel.

Kriisi idee ja õppetunnid

2009-01-18T00:13:00.007+02:00

Viimased päevad pakuvad ridamisi uudiseid majandusliku olukorra halvenemisest nii meil endil kui lähemate ja kaugemate naabrite juures. Sellega seoses räägitakse mitu masti sotsiaalsetest kriisidest ikka sagedamini ja sagedamini. Eks moodsa aja üheks tunnuseks on ka mõistete tähenduse devalveerumine ning kriise ja katastroofe pruugitakse nii mõnigi kord lihtsalt suuremate negatiivsete emotsionaalsete reaktsioonide väljendamiseks. Olgu sellega, kuidas tahes, kuid minu jaoks on kriis olemasoleva eksistentsi äge ja väga sügav häiring, millest ei saa väja tulla enam täpselt sellisena kui sinna siseneti ning olemasoleva eksistentsi katkemine on vägagi võimalik. Seega on kriis arengulise pöörde olukord ja status quo'le õige ohtlik, mis omakorda paneb proovile kriisis olijate võimalused ja olukorrad. Kui jutt läheb sotsiaalsele kriisile, siis on see väljakutse vastavasse sotsiaalsesse kooslusse kuuluvatele inimestele ning ruumi on seal nii mõistusele kui moraalile. Areneda soovivad ilmsesti kõik ja sageli veel tormilise kiirusega. Just taolises olukorras oli just äsja eesti majandus, mis tormas ja tahtnuks võimalusel teha seda veel nobedamini kuni selgus, et tormamine teeb teise siiski ka väga hapraks. Nüüd paistabki, et praegune kriis teenib eesmärki muuta sotsiaalne tegevus senisest märksa olemiskindlamaks. Praegusel hetkel on enamus riike vastakuti innuka tule kustutamisega ning kuigi palju ei ole süüvitud allakäigu geneesi ja põhjustesse. Sotsiaalsete kriiside puhul on muidugi igihaljaks küsimuseks välditavate vigade ja vältimatu saabumise teema. Enamasti kiputakse sotsiaalset kriisi ikka inimlikkuse konkreetse realiseerumise saaduseks pidama, millel objektiivse reaalsusega nii palju pistmist, et see on lihtsalt karmiks tööriistaks, mis vastuvaidlematult ühe vaimlis-füüsikalise konfigutatsiooni tegelikkuseks pöörab. Eks parasjagu võimul olevad poliitikud ürita allkäiku siduda eelmiste teiste meeste vigade või endi tegemiste objektiivse ja vältimatu paratamatusega, kuid kindel on see, et visal poliitilisel programmilisusel on kipub selline põhjaliku rigiidsuse häda olema, et pidama ei saada oma käiku enne kui kraavis või sellele ülimalt lähedal ollakse. Demokraatia peaks valimiste kaudu kraavi minekut välistama, kuid teinekord arenevad sündmused sedavõrd kiiresti, mille taustal valimiste mehhanism paistab lootusetu venimisena. Mu meelest oleks poliitiliste kriiside puhul päris mõistlikuks lahenduseks laiapõhjalise valitsuse moodustamine, kuid Eesti juhtumil ei paista praegu valitsejate poolt muud midagi kui nõutust saabunud olukorra lahendamise suhtes. Kindlasti ei ole võimalik heaks ja vastuvõetavaks pidada poliitilist stsenaariumi, kus kriisi oleks võimalik vältida, aga siiski lastakse sellel mingi passiivse peataoleku või aktiivse eesmärgistatuse tõttu juhtuda.

2009. aastast saab õigluse konkreetse sisu testimise aasta

2009-01-15T09:43:00.007+02:00

Selle aasta esimeste päevade avalik sõna tegeleb põhiliselt sellega, et sättida eesti inimeste valmisolekut uute aegade saabumiseks sotsiaalse elu erinevatel astmetel. Iga päev ilmuvad uued tõdemused uutest turtsatustest ühiskonna majandusmootoris, millele valitsejad reageerivad küll senise paduoptimismi asemel mokaotsalise kurtmisega, kuid midagi päris resoluutset ja sündmusi ennetavat veel ette ei ole võetud. Indrek Neivelt arvab täna, et kiire ja oskusliku tegutsemise korral õnnestub ühiskonnal ehk majanduslikus tagasiminekus pidama saada 2005. a. tasemel, mis ei olegi suures mängus mingi kuigivõrd hull komistus. Samas saab arengute ignoreerimisega teha kindlasti ka pikema tuuri meie enda reaalsesse majandusajalukku, mida tasuks ühiskonna enamusel kindlasti vältida ning jätta soovi korral vaid omal vastutusel jõukamatele seiklusturismi huvilistele. Meie enda olukorra taustal saab üha ilmsemaks olude põhjalik muutumine ka meie naabruses, olgu see siis seoses Vene-Ukraina-Euroopa gaasimadina või laamendamisega Riia kesklinnas, mis muidugi juba on väljakutseks meie kohanemisvõimele.
Kriisid pidid alati ka midagi õpetlikku pakkuma, kuid kindlasti on tähtis selles asjas õppetundide hinnad inimsaatuste skaaladel ning ülemäärased ellujäämisõppused ei tule kindlasti kasuks õppurite tervisele. See aasta pakub kindlasti ka konkreetse elu õppetundi eetika ja eriti õigluse teemadel, mis on üksjagu seotud nii eesti majanduse kui elujõu projektide käekäiguga. Olen päris veendunud, et senisest märksa paremini peaksime nägema õigluse tähtsust meie majandusprojekti õnnestumises, sest laiapõhjaline moraalne kokkulepe õigluses ning selle suhteliselt odav rahaline realiseerumine peaksid tervistavalt mõjuma rahvuse kõigi suurte projektide õnnestumisse. Individuaalsete ja kollektiivsete eesmärkide vahekorra sisulisem ja paindlikum ühendumine aitab vältida äärmusliku individualismi ja kollektivismi hädasid ning avardab tublisti ka ühiskonna kohanemisvõimet mistahes olukorras. Meie tänase päeva ja lähimineviku õigluse teekonnast annab pisutki aimu soojakuga "õnnistatud" Urmase lugu, mis kõrvalsaadusena tuletab lugejale meelde, et inimesel peab olema võimalus ka väärikuseks.

Jõulud ja maailmakord

2008-12-25T19:58:00.002+02:00

Jõulud on jälle käes ning paljud üritavad nendeks päevadeks ümber sündida paremateks kui nad enamasti on. Eks võib ju juurelda, miks inimesed kogu aeg nii head ei ole, kuid ega sellega vist palju kaugemale ei jõua, kui et ju siis ei ole selleks jaksu ning hea, et suudetakse mõnigi päev parem olla kui muidu. Igal juhul tuleb tunnistada, et jõulud on pikka aega olnud kristluse kui maailmakorra tähtsaks tsirkulaariks, mis erineval moel sobitub usuvälise sotsiaalse eluoluga. Viimaste aastakümnete jõul ei ole niipalju enam jumalapoja sünnipäev kui globaalne kingi- ja tarbimise festival, mis õige olemuslikult kajastab muutusi, mida ühiskonnad ise on selle ajaga läbi teinud. Kristlus oli kord tõesti maailmakord, kuid enam mõnda aega mitte, sest lunastus on osutunud müüdiks ühe teise sotsiaalse tegelikkuse, turul ja kvantitatiivsel ratsionaalsusel põhineva rahafundamentalismi, vastu. Eks see viimanegi ei ole sisuliselt ja lõppkokkuvõttes midagi palju teistsugust kui müüt, kuid see kõik vajab müüdistumiseks veel aega ning praeguseks on rahafundamentalismil saatuseks olla sotsiaalne tegelikkus. Et turu ja pettuse põhisel rahafundamentalismil ei ole praegu just kõige paremad päevad, siis pakub see tööpõldu mitut masti prohvetitele, kellest mõned usuvad, loodavad ja pajatavad hoolega uue sotsiaalse tegelikkuse vajalikkust ja paratamatut saabumist. Üheks selliseks prohvetiks paistab olevat Eesti Ekspressis hiljuti ilmunud intervjuu järgi ka Jürgen Habermas, kes lausa anub maailma uut korda, mis lähemal lugemisel on siiski üsna seesama , mis praegunegi kord, kuid ohjeldamatut isikuvabadust ühes sellest turgudele tulenevaga peaks olema seal palju vähem ning praeguse maailma vägevatele ühiskondadele tuleks anda uus ja senisest märksa rohkem seadustatud võimalus kõigile õnne õuele toomiseks. Polegi ehk nii paha mõte, kui seda võrrelda diktaatorite ja klikiühiskondadega, kuid isikuvabaduste kasvatamise projekti jaoks on see küll vaid samm tagasi. Nii nagu meil on kasvamas mure bioloogilise homöostaasi tagamiseks vajalike keskkonnaressursside piisava ja kvaliteetse kättesaadavuse pärast, näikse nii praeguse sotsiaalse reaalsuse ja prohvetite kuulutuste taga olema ka hirm sotsiaalse energia kvaliteedi või võimaluste suhtes. Individualism ja vaba turg on mõlemad konkurentsimasinatena võimsad sotsiaalse energia allikad, kuid võivad samas ka lõhkuda üsna tublisti võimalusi kõigile inimväärseks peetavat pakkuda. Nii ollaksegi valiku ees leida sobiv tasakaalupunkt energia ja sellest saadava struktuuri vahel. Ja olemegi omal moel ringiga jõulude juures tagasi, mis on näiteks, kuidas idee on võimsaks ja vähelõhkuvaks sotsiaalse energia allikaks. Häid jõule, armsad sõbrad!

2008 -- meedia üritab rahvalikku õigusriiki teha

2008-12-18T08:13:00.003+02:00

Teadupärast üritatakse kaasaegses ühiskonnas nii ideedes kui tegelikkuses võimu jagada 4 toimetaja vahel ning stabiilset riiki võiks iseloomustada ka toimetajate rahu võimupiruka küpsetamisel. Lõppeva aasta üheks suundumuseks kujunes meedia ja kohtuvõimu piiride kompimine ja nende enda kasuks nihutamise soov esimese poolt. Selle soovi väljenduseks sai praeguseks juba vaata et harjumuseks muutunud võimalike õiguskaitse organite uurimismaterjalide avaldamine ajakirjanduses. Eks väljaannetel võib olla erinevaid kavatsusi sellise tegevusega seoses: alates kogu vaba ajakirjanduse mantraks olevast "avalikkusel on õigus teada" kuni lihtsakoelisemate tähelepanu, resp. müügiedu, saavutamise ja individuaalse mõjutamise, resp. "inimliku" ärategemise", erinevate variantideni. Järgmiseks pakub muidugi avalikkusele huvi, kes ja kuidas varustab ajakirjanikke taolise materjaliga. Selle skeemi tuvastamisega on ajakirjandusel taas võimalik oma aujärge parandada, sest ei ole suuremat loota, kes lekitajad ise oma tegevusest avalikkust informeerivad. Viiimane asjaolu näitab muidugi kaudselt, et ega asjaosalised isegi ei pea sedalaadi tegevust kuigi korrektseks ning üritavad seetõttu oma asja varjatult ajada. Eks konkreetsete inimeste tegevus selles vallas ja selle õigsus vajavad selgitamist, kuid lisaks usaldamatusele õigussüsteemi vastu toodab meedia selliste teadetega ka mitut masti omavoli sotsiaalset võimendamist, mis ühelt poolt klapib hästi anarhilise individuaalse vabaduse käsitlusega, kuid teiselt poolt lõhub inimese ja ühiskonna vahelisi organiseeritud suhteid, mis omakorda on inimese mõistusliku ilmakäsitluse nurgakiviks. Eks õigusriigi raskuste puhul haarab nii mõnigi eetika järele, kuid õlekõrrest jääb päris sageli hädasolijaile väheks oma olukorras mingigi väärikuse säilitamiseks ning avanevadki uksed hundiseaduste toimiseks. Kui meedia suudaks, siis võiks ta tagasi pöörata enda loodud rahvalikel kohtuplatsidel kirelisest mädade tomatite loopimisest sotsiaalse sidususe loojaks ja kui mitte, siis mitte hakata realiseerima erinevaid fantaasiaid, mida kõike veel rahvalik kohtupidamine pakkuda suudaks, nt lugejate küsitlusi, kuidas oleks kohtul ja teistel õiguskaitsjatel õige ühes või teises situatsionis otsustada.

Eurobaromeetriga väärtusi jahtimas

2008-11-30T11:30:00.005+02:00

Mõnede arvates on eestil selles mõttes pind jalge alt läind, et ei teata enam, mis on meie identiteet ja väärtused. Eks selline rahvuse peataolek ole õige veidravõitu ning ohtlikki, kuid just nõnda paistab meie asjade seis olevat. Vähemasti osad on osaliselt esimesest ehmatusest üle saanud ning vastavad otsingud ja tegevused on Tartu ülikooli eetikakeskuse ja haridusministeeriumi eestvõtmisel nüüdseks päris mastaapselt käivitatud.
Päris kasulik oleks kõigil väärtusjahil olijatel tutvuda värske Eurobaromeeter 69 raportiga Euroopa väärtustest ja eurooplase õnnest. Selles sotsiomeetrilises ettevõtmises osaleb teiste vendade seas ka Eesti ning ega meil polegi ju mingit põhjust ega vajadust loobuda eelmise sajandi alguse Noor-Eesti üleskutsest eurooplasteks hakata. Uuringu kohaselt on olulisemad Euroopa väärtused rahu, inimõigused ja austus inimelu vastu ning õnn kõige enam seotud tervise ja armastusega. Küllap tasuks meiegi väärtuste otsinguil seda uuringut oluliseks lähtepositsiooniks pidada.

Leppimatus-leppimine-lepitamine

2008-11-23T22:26:00.003+02:00

Just üleeile pidas Eesti Arstide Liit taas juba pisut traditsioonilistki eetikakonverentsi, mille teemaks seekord "Intensiivravi eetilised piirid". Niisiis hakkab see teema meilgi rohkem avaliku arutelu teemaks saama, sest näiteks vaid veel nädalapäevad tagasi pidas Eesti Anestesioloogide Selts oma konverentsi enamvähem samal teemal. Need mõlemad üritused olid mu meelest väga head nii meeleolu kui ettekannete kvaliteedi mõttes. On täiesti selge, et füsioloogilise meditsiini vahendid on juba sedavõrd tõhusad, et võivad inimeste kehalist eksistentsi väga kaua toetada, ilma et organism sellega ise enam toime tuleks. Ja küsimuseks tõusebki sellisel juhul sellise eksistentsi mõte ja mõttekus. Nii või teisiti on seega meditsiinil ja meedikutel järjest enam võimalust ja kohustustki olla sellistes olukordades inimese mõttekuse piiritlejaks. Arstide tegevust tasuks vaadata kolme vist mitte väga kattuva faasis. Kõigepealt tuleb leppimatus, mis iseloomustab muidugi kogu meditsiini, kuid on intensiivravis väljendunud erilise intensiivsusega. Leppimatusel on oma piirid, mida arstiteadus ikka kipub nihutama, kuid lõpmatusse nad kindlasti ei saa kunagi jõudma. Antud hetkel elu ja surma piiril seismine on selgesti ka leppimatuse ja leppimise kokkupuutepunkt. Leppiminegi surma paratamatusega on järjest enam meditsiini valdkond, mida enamasti palliatiivse ravina tuntakse. Siiani on meiegi meditsiin oma rolli päris selgesti tundnud, kuid leppimine saab toimuda väga mitut moodi ning arstidel oleks oma ameti tõttu ka väga soodne positsioon lepitaja olla, kuid siin on nii meie tervishoiukorraldus kui arstid isegi õige kõhklevad. Nad jätaksid selle lepitamise vaeva meelsasti kellelegi teisele, kuid ega nad ei peaks nõnda tegema. Eks on see taas üks võimalik arstikunsti valdkond, mis aitaks konkreetseid inimesi nende konkreetsetes olukordades ning edendaks suuresti ka ühiskonna kui niisuguse kvaliteeti.

Prof. C. Frömmeli biometafüüsiline kudum

2008-11-05T00:45:00.003+02:00

Tartu Ülikooli Academica XII on olnud vana ja kuulsa Göttingeni Ülikooli päralt ning arstiteaduskond kutsus sealt poolt kõnet pidama nende dekaani, kelle esinemisse olid ühendatud biokeemilise informaatiku ja muusiku võimed, huvid ja soovid. Meie dekaan tunnistas mõnetist raskust tema esinemise pealkirja "Manyfolds in Genes and Music" tõlkimisega, kuid tagantjärele targana oleks minu meelest selle loo pealkiri vististi "Struktuursed korduvused geenides ja muusikas". Ei hakkaks siinkohal rohkem arutama lektori meisterlikku vahelduvat kõne ja muusikainstrumentide kasutamist ja üritaks mõne sõna ettevõtmise mõttelise küle kohta öelda. Pole kahtlust, et professor tahtis maalida üht suurt kõiksuse pilti, mis alusena lähtub maailma numbrilisusest, jätkub valkude ja muusika struktuurse mitmekesisuse ja lõpeb armastuse ja mu hingelise mahutamisega pildile. Lisaks on siin valdkondade tsemendiks aeg, mis võimaldab universaalset evolutsioonilist arengut praktiliselt igal pool. Eks saadud pildi osade ühendused olid teinekord halvasti hoomatavad, kuid vaimne pilt ise oli igal juhul ootamatult põnev, ilmse filosoofilise pretensiooniga ning tõepoolest teadust ja kunsti ühendav. Ja see pilt ise kandis väga elujaatavat sõnumit maailma ilust ja mõistmisest.

Sotsiaalse tegelikkuse ja teadmatuse argumendid inimese elu varase katkestamise aruteludes

2008-11-04T07:57:00.004+02:00

Inimese elu varase meditsiinilise katkestamise ehk kaasaegse abordivaidluse argumente ühe või teise lahenduse kasuks saab tuua ja tuuaksegi õige erinevaid. Mõned neist teevad selge panuse ühiskondade õigustatud survele enese oleviku õigustamiseks üle teiste mineviku, tuleviku ja kogu aegade kulgemise. Sotsiaalsed inimesed, neist omakorda eeskätt rasestumisvõimelised naised, ei peaks ühiskondade arvates mõtlema nii väga bioloogilisele paratamatusele, vaid hoopis sotsiaalsele kaasamängimisele. Ses ettevõtmises on ikka ja taas kasutatud kahte kaarti, mida ses mängu aeg-ajalt ikka lauale lüüakse. Esimene ja pragmaatilisem on sotsiaalse tegelikkuse argument, mida saab muidugi saab kasutada nii varase inimelu kustutamise kui kaitsmise eesmärgil (kuigi märksa rohkem esimese) , mis juba iseenesest ei anna sellele kuigi tugevalt loogilist jõudu. Selle argumendi tüüpilisel kujul esitajad armastavad kohe mängu tuua illegaalse abordi paratamatu saabumise legaalse ärakeelamisel, mis justkui kipub kaitsma arusaama, et varase inimelu tapmine kuulub inimese loomusesse ühes kõige sellest tulenevaga. Teine ja natuke keerulisem võte on teadmatuse argument. Seda saab samuti mitut moodi serveerida, kuid teinegi kord siiski nõnda, et ega naine eostamise hetkel ei saanud teada oma tuleviku väljavaateid oma järeltulijaga toimetulemiseks, mistõttu tal ei ole vähemasti raseduse algul mingeid erilisi kohustusi temas oleva teise elu kaitseks. Sel argumendil on muidugi tugevaid ja mitte nii tugevaid külgi, kuid nii või teisiti ei paista see naise väärikust toetama ning ma ei ole sellest tulenevalt kuigi kindel, et naised isegi sellest kaitsekõne võimalusest nii väga vaimustuses on.

Paar rida abordi metafüüsikast

2008-11-01T17:05:00.005+02:00

Oh, kui kasulik on mõnikord sõpradega kokku saada ja nende jutust oma mõtetele uusi radu leida. Just mõni tund tagasi tuli "metsaloomadest" sõpradega muu hulgas jutuks ka seesama meie praegune abordivaidlus ning selle meenutamisel kargas mulle ootamatult ja triviaalselt pähe, et abordiga seotud valikud on muude asjade kõrval ikka ütlemata metafüüsilised. Nimelt luhtub ju abordiga seoses luua ja mõjutada vähemasti sotsiaalset maailma uue iseseisva, kuid vanemaid endidki mingilgi moel edasi kandva organismiga, st eksistentsiga. Naine otsustab selle sammuga õigustada väga tugevasti enda ja kogukonna eksistentsi status quo'd, niisamuti nagu pigem emotsioonidest lähtuva sotsiaalse korralduse ülekaalu muudel bioloogilistel seaduspärasustel põhineva elukorralduse üle. Eks bioloogilinegi elukorraldus ole suuresti üks suur leppimine, kuid selle elujõud näikse senikogetu põhjal pelgalt emotsioonidest määratult tõhusam olema.

JMG Le Clézio -- meditsiinihuviline kirjandusnobelist :-?

2008-10-27T06:37:00.011+02:00

Käesoleva aasta Nobeli kirjanduspreemia määrati Jean-Marie Gustave Le Cleziole, keda vastav komisjon asjakohaselt nimetas "uute lahkumiste, poeetilise seikluse ja sensuaalse erutuse autoriks ning valitseva tsivilisatsiooni taga ja all oleva inimlikkuse uurijaks"
Huvitaval (aga võib olla ka mitte nii väga) kombel on sellel 2008. aasta kirjanduse maailmameistril üksjagu huvi ka meditsiini teemade suhtes, mida nii mõnedki tema teoste pealkirjad ja sisud reedavad. Nii näiteks on teine avaldatud teos "Palavik" (1965) , mis sisaldab lisaks pealkirjale tervet rida meditsiiniliste teemadega lühilugusid. Eesti keelde on neist tõlgitud 1973. aastal "Päev, mil Beaumont tegi tutvust oma valuga". See on tugevasti fenomenoloogiline kirjeldus ühe täiskasvand mehe öisest hambavalust, mis oma monotoonsuse, pealetükkivuse ja vallutuslikkusega peaks kõigile seda kogenuile väga mäluvärskendavalt mõjuma. Nii nagu see loost hästi paista, on öises hambavalus olijatele hommik tõepoolest korraga nii paradiisi- kui põrguväravaks ning paneb inimesi tegema enne seda kõiksugu mõistlikke ja lolle tegusid. Valust päeva kätte sattumine paistab teinegi kord veidra absurdina, mida nii kujukalt märgib Beaumonti istumini keset linnusitta loo viimane lauses.

Meditsiini ja füsioloogiat laseb pealkirjast aimata ka tema 1973. aastal ilmunud "Müdriaas". Selle tõlget eesti keelde ilmunud ei ole, mistõttu lisaks peakirja silmatera paljulubavale avardumisele ei mõistagi sest palju rohkem pajatada. Kui eesti keeles on olemas tema topeltbiograafia "Diego ja Frida" (1993, ek 2007), kus Frida Kahlo nii erilise saatuse kirjeldamise kaudu võiks ju samuti suuremat huvi meditsiini vastu loota. See lootus ei ole paraku määratud täituma, sest tegemist on vähemasti tõlke järgi otsustades õige kroonuliku ja arvukate kordustega kahe 20. sajandi vapra ja väljapaistva mehhiko vaimuinimese ja ego eluloolise reisikirjeldusega, kus armastus suudab kõik välja kannatada.

Maailmameistri elulugu pajatab, et ta on pärit arsti perest. Eks võib ju kergesti olla, et arstidel ei olegi mahti oma tegevusvaldkonnast üldinimlikus võtmes ülemäära palju mõelda ja veel vähem kirjutada. Seetõttu jääb see teemadering sageli arstide sugulaste edendada.

"Detsembrikuumus" Cinnamonis

2008-10-26T20:17:00.006+02:00

Täna, hilisel ennelõunal ja varases kellakeeramisega harjumises, käisime uues eesti kinos uut eesti filmi vaatamas. Olime Evelini kaudu muidugi üksjagu kursis, millise öise hingejõu hinnaga seda detsembrikuumust köetud oli, mistõttu eelaimdused filmi suhtes olid ka õige segased.

Cinnamoni I saal andis sisenemise muljeks kõrge, avara ja tumeda ruumi, milles kergelt vetruvad mugavad toolid lasid vaatajat õige õdusalt suure valge lina vastas tunda. Reklaamilindid andsid kohe aimu, millist muljet sellelt ruumilt loota on: visuaalselt oli asi hästi paigas, kuid heli kippus taaskord liiga vali olema, mistõttu soovitaks helimeestel aegajalt filmi ajal saali kiigata ning oma nuppe vajadusel parajamaks keerata.

"Detsembrikuumus" on kõigepealt muidugi patriootiline film ja ses mõttes eesti vaatajale tähenduselt hoopis midagi muud, kui kõigile teistele, kes seda tööd nägema trehvavad. Ses mõttes on film õige sarnane marmortahvli looga ning ega kirjanduslikumad Kevade ja Nipernaadigi teistele meiega samaväärseid kontekste paraku ei oma. Kindlasti olid filmi tegijad tublisti indu saanud hiljutisest pronksmehe epopöa finaalist ja põgusalt näidatud märul Leningradi Eesti konsulaadi ümber pidi suure tõenäosusega meenutama praegusele ja tulevasele vaatajale läinud aasta mürglit meie Moskva saatkonna ees.
Sisulisema poole pealt oligi filmi põhikoloriit tumedalt hämar, mida suhteliselt harva katkestas päevavalgus. Loo kompositsiooni tuleb pidada päris klassikaliseks, kus peategelaste suur plaan ning filmi üldteema olid kenasti üksteist teenima sätitud. Romantilisele tööle kohaselt oli filmis suures koguses saatuslikku juhust, mis seekord surma ja ohvrite isikuid väga palju ei võimendanud ning pakkus pikem muinasjutulist lähenemist peategelaste õnnelikule saatusele. Filmimehed olid isegi sedavõrd lahke hingega, et lasid vastaliste peamehel ja naisel päise päeva ajal rongiga välismaale sõita. Kontrastina seansi algusreklaamidele oli filmi enda vägivald pigem isegi väga diskreetselt esitatud, mis moodsa brutaalse filmikeele kontekstis jättis tublisti ruumi vaataja kujutlusvõimele ega üritanud seda räige hüpernaturalismiga halvata. Alguses oli liiga hüplik ka plaanide ja teemade vahetumine, kuid mäss ongi üks närviline tõmblemine, mistõttu aitas see rahutus ehk rõhutada ka toimunu ebakindlust kõikidel pooltel. Näitejatöödest meeldis mulle enim Sergo Varese Taavi, kes ehk veidral moel tõi mulle mitmel korral pähe mõtte, et ega ta ometi Evelin Pange vend ei ole. Liisi Koiksoni pisike ebakindlus pidigi ehk toetama Anna rahulolematust ja otsusekindluse puudumist, kuid mõnedes stseenides filmi lõpu poole ei klappinud kuigi hästi Annas sugenenud kindlameelsusega. Kindral Põdder paistis ekraanilt samuti õige mõnus mees olema, kuigi kindrali osavus vahetu tänavavõitlejana kuulub pigem samuti ajaloolise romantika valdkonda. Kõige mõjusamad kaadrid sellest filmid minu jaoks tulid üsna alguses, kui näidati mitut moodi Eesti-Vene piiriks olevat kergelt talvist okastraataeda, mis nii võimsalt on tegelikult kogu tolle ajastu suureks sümboliks. Nii et kõik kokku on see hea ja vajalik film meile endile, kuid loodetavasti mitte ainult...

Abort -- juhitamatu moraalne konflikt?!

2008-10-23T22:03:00.007+03:00

Just neil päevil võtab tõsisemalt taas hoogu abordivaidlus Eestis. See ei vaidlus ei ole nii palju abordi lubamisest või keelamisest kui selle eest maksmises, mis on ju raha tõttu pigem õigluse ja elu sotsiaase väärtuse küsimus. Eelmise arutelu ja seadusemuudatuste tulemusena võib iga rase naine oma õndsa olukorra esimese 10 nädala vältel täiesti vabalt selle lõpetada ning haigekassa kannab suurema osa vastava protseduuri rahalistest kuludest. Praegune õiguskantsler tahab uuesti (üle)mõelda praeguse olukorra vastavust põhiseadusega ning arvestatavaks alternatiiviks pakutakse seda, et naine peab raseduse vabatahtliku lõpetamise kulud ise kandma. Eks igasuguse olukorra muutmine eeeldab selle laiemat käsitlust ning seetõttu on see igihaljas teema muidugi ka oma mitmete teiste aspektidega taas päevakorral, ja seda õigusega, sest eelmisel korral mõne aasta eest paraku ei vaieldud neid vaidlusi päris lõpuni ning liberaalsed lobigrupid liidus liberaalsete parlamentääridega seadustasid poliitilise võimu toel praeguse korra. Et piiramatu isikuvabaduse ideaalil on üleüldse keerukamad ajad käsil, siis ei ole ka imestada, et isegi naisi tahetakse mõnes asjas pisut piirata. Kindlasti on kogu seda problemaatikat oluliselt mõjutanud alates läinud sajandi keskpaigast süvenev lõhe seksuaalsuse ja reproduktiivsuse vahel ühes neid toetavate õiguste, terviste jms.

Eetika mõttes on selle arutelu juures väga ootamatuks ja huvitavaks asjaoluks eelmise õiguskantsleri kokkuvõttev tõdemus, et abordi küsimuse näol on tegemist juhitamatu moraalse konfliktiga ning seda väga küsitavat positsiooni üritavad praegu ekspluateerida status quo huvilised (näiteks prof Helle Karro tänases Postimehes). Raskused tulevad mängu kasvõi silmakirjalikkuse ja/või demagoogilisusega, sest juhitamatu konflikti tõdemus ei takista sugugi abordipraktika täiesti selget ja tugevalt liberaalset seadusetähest lähtuvat juhtimist. Juhitamatus peaks tavamõistuse kohaselt ikkagi ettevaatlikku ja tasakaalukat suhtumist eeldama, kuid paraku mitte tänapäeval selle küsimuse puhul tegelikus elus. Märksa parem oleks tunnistada, et abordi moraalne konflikt raske või lahendamatu ning me oleme teatud argumentide toel valinud selle lahendamiseks ühe või teise tee, mis on selgesti juhitav ja kõikidele võimalikult arusaadav. Juhitamatuse vaimu on selgesti tunda praegu abordipraktika selles aspektis, mis puudutab alaealiste autonoomiat ja vanemate informeerimise vajadust abordiga seoses. Praegu ei pea eakamad alaealised oma raseduse katkestamise või säilitamise asjus oma vanemate arvamusest midagi hoolima ega neid sellest isegi teavitama, samas on selge, et alaealise iseseisvad võimalused lapse kasvatamiseks on väga napid. Kui riik soovib sellist reproduktiivset iseseisvust tõeliselt tagada, siis peab ta olema valmis pakkuma vajadusel korralikku tuge nendele iseseisvunutele, ega hakkama vanavanemaid survestama traditsioonilise perekonnamoraali seisukohtadega, mida riik teisal ei pea kuigi olulisteks.
Igal juhul toetan praegust abordiarutelu olukorra parema mõistmise ja parema konsensuse leidmise nimel.

PS. Elu ja selle austamise küsimused ei ole absoluutselt oma aktuaalsust kaotanud, mida kinnitab väga ilmekalt tänane kriminaalkroonika. Vähimagi kahtluseta on abordiküsimus omal moel ka osa terviklikumast suhtumisest elusse ja selle tegelikku väärtusse.

Madin börsidel tähendab nähtamatu käe laamendamist

2008-10-18T12:52:00.005+03:00

Börsid on jätkuvalt rahutud ning teised sotsiaalmajandusliku kliima seadmed (pangad, investeerimisfirmad jt) on pälvinud valikulise kohtlemise peamiselt suuruse ja tähenduse alusel ning riigipiiridesse organiseerunud kogukondade enesekaitse tõttu. Kuigi enamasti tegeldakse vaid otsese riigivankrite kraavi tüürimise vältimisega, jõuavad mõned küsida kujunenud olukorra põhjuste ja olemuse kohta. Enamasti teevad kõik näo, et toimuv on paramatu turumajanduse arenguetapp, õige vähesed leiavad, et toimub maailma ümberjagamise üritus toimuva läbinägemise ja enda kasuks kallutamise teel. Üks võimalik vastus on siduda toimuv Adam Smithi ja tema järel tulijate poolt jumaldatud nähtamatu käega, mis lisaks nii armastatud suunanäitamise asemel läheb mõnikord rusikasse, üritab kägistada või rahmib niisama hoolimatult ja närviliselt edasi-tagasi. Moodsa statistilise grupiratsionalismi ajastul üritatakse kõik nähtamatu vaadatavaks teha ning ega sel käelgi ei pruugi seepärast kerged päevad olla. Teiseks peab ju käsi millegi või kellegi otsas olema ja seda päris korralikult ja kindlalt, muidu ta ju vaid tolgendab. Ei saa vist suuremat kahtlust olla, et käega on midagi korrast ära või, tõesti-tõesti, käsi on vähemasti halvasti käituma hakanud.

PS. See pilt on pärit http://www.fnokd.com/2007/01/22/what-about-hand-cancer/

Max Weberi kuulutused

2008-10-07T06:38:00.004+03:00

Mõned nädalad tagasi trehvasin lugema Max Weberi (1964-1920) kohta käivat Stanfordi filosoofiaentsüklopeediast. Max Weber on ju teadupärast kaasaegse empiirilise sotsialoogia isa, kuid samas on tema teoreetilised vaated ühiskonnale ja inimesele samuti üllatavalt põnevad, tähendusrikkad ja jätkuvalt ülimalt kaasaegsed. Olin muidugi kuulnud tema tööst, mis käsileb protestantismi ja kapiltalismi vastastikust lembust, kuid tema eetika tutvustus pakkus ikkagi omajagu üllatust.
Niisiis kuulub talle ühiskonna ratsionaliseerimise tees, mille pidev realiseerimine teeb ühiskonnast raudse puuri, mis suudab hävitada selle liikmete isikliku vabaduse, mis oli ju mingis mõttes kuna ühiskonna tegemise eesmärgiks. Selle ratsionaliseerimise üheks põhiliseks ja universaalseks tööriistaks on mistahes fenomeni kvantitatiivne hindamine, iseäranis rahalise väärtuse kaudu. Kas pole Eesti kaasaegne ühiskond nii fanaatiline just taolise sotsiaalse hindamise rajal? Kas ei too see meilegi ühel hetkel kaasa vabaduse kadu, mille Weber üritab hoiatada? Weber kurdab, et ratsionaliseerimine suudab edukalt ühiskonda kivistada, mis omakorda tapab seal oleva ja inimestest lähtuva ja neile tagasi kanduva vaimsuse ja hingelisuse. Üheks sellise ühiskonna saaduse on tema liikmete fragmenteerumine nii nende tegevuse kui väärtuste mõttes, mis omakorda surub paratamatult peale kvalitatiivset ühismõõdutust inimeste mistahes tegemistes. Teiselt poolt on olemas ju kvantitatiivne ühismõõt, mis muu puudumisel on väga jõuline ühiskonna huvide survestaja ühiskonna liikmetele. Samuti hämmastas, kui täpselt Weber märgib vahetu esteetilise mõju tähtsust inimese otsustustes ja tegemistes ning selle lahutumist eetilistest väärtustest. Et Weberi kuulutused passivad tõesti hästi ka meie praegusesse ühiskonda, siis ühelt poolt võivad mõned poliitikud rahuldunult konstateerida tõelise kapitalismi olemasolu Eestis ning tundlikumad sotsiaalse tegelikkuse hindajad jälle kurta ja närveerida selle weberlikke tagajärgede üle.

Oscar ja Roosamamma "Athenas"

2008-10-06T23:28:00.006+03:00

Kord, pärast Oscari ja Roosamamma loo lugemist, sai soovitud, et tahaks näha, kuidas Üllar Saaremäel ja Ines Arul seeesama lugu lavalaudadel välja kukub. Täna õhtul oligi mul selle soovi täitumise aeg ning olgu kohe ja alguses nende tööd tunnustatud ja ohtralt kiidetud. Päris ebatüüpiliselt eesti teatrile suudeti etendust läbinisti teha heas või isegi tõusvas joones, samuti oli igati õnnestunud voodi ja taevase laiguga minimalistlik, kuid siiski dünaamiline lavakujundus. Näitlejatel kulusid vaid mõned avataktid, et kohe end vajalikku etenduse tunnetusse saada ja nii see lugu neil vastastikku areneski läbi Oscari ühe-päeva-kümne-aasta kirjade. Korraks enne etendust mõtlesin, kuidas nad kahekesi või pigem Saaremäe üksinda suudab asendada kõiki teisi loo tegelasi, kuid muretsemiseks ei olenud taganjärgitargana küll mingit vajadust. Et Ines Arut olen tegelikult laval väga vähe näinud, siis tema stiili kohta ei oska väga palju öelda, kuid Saaremäe suutis end mu meelest elus õpitust kõvasti lahti lasta ning lasi mängida just sellel kehakeelel, mis talle pärilikult on kaasa pandud. Minu mitmekordseks üllatuseks oli see pea identne mu sõbra Veli spontaanse kehakeelega ja vaimse allhoovusega. Sellest lähtuvalt kulusidki ehk etenduse avataktid Üllar Saaremäel kindlasti, kuid loodetavasti ka Ines Arul, elatud elu poolt ladestunu maharaputamiseks ja oma sissekodeeritud haabituse mängu toomiseks. Nii et igati hästi tehtud etendus sel nii keerulisel eksistentsiaalses olukorras elu mõtte otsimise teemal. Saali poole pealt üllatas väga, et sedavõrd palju (pakun, et ~90%) naisterahvaid oli etendust vaatamas. Küllap mängis puuduvate meeste eelarvamus laste probleemide tüütusest neile karuteene, sest lavalt pakuti tõehetke, mis mõtestab kindlasti märksa enam täiskasvanuid kui pisemaid ilmakodanikke. Kordus omal moel seesama fenomen, et Oscari loo raamatut leiab vaid lasteraamatukogust, kuigi tegemist ei ole sugugi üksnes lasteraamatuga.

Mul on tegelikult vähe sisulist lisada sellele, mida olen kord teisal juba kirja pannud pärast teksti lugemist, kuigi etenduse poolt loo täiendav paratamatu ajaline kokkupakkimine pakkus uusi võimalusi loo tõlgendamiseks. Sügavamat äratundmist pakkusid taas need kohad (eriti doktori ja vanemate vestluse pealtkuulmine, kabeliskäik ja Peggy haiglast kojuminek), kus Oscar oma juhtumistes mõtestamises tunneb ära jumala käe või kohalolu. Nii või teisiti oli nii lugu kui etendus elu mõttest ja sellega tegelemise vajalikkusest. Ilma selle tegevuseta satub inimene väga kergesti olukorda, kus talle (ning tegelikult teistelegi) jääb tema enda olemasolu raskesti mõistevaks ja veidraks katsumuseks. Teiseks adusin taaskord, kui tihedasti on omavahel metafüüsika ja meditsiin seotud, seda antud kontekstis iseäranis haiguste kui eriliste ontoloogiliste stsenaariumite kandi pealt.

rahafundamentalism ja usalduse kõikumine

2008-10-02T15:15:00.003+03:00

Börsidel, pankades ja valitsustes on ärevad ajad, sest suurte rahade lugemine annab viimasel ajal igal korral järjest erineva tulemuse. Mõnikord on kord lugemid sellised, et kaotavad rahandusinstitutsioone päriselt ära või panevad valitsusi, st kogu ühiskonda, võitlema mõnede kapitalistide ja nende korraldatu säilitamise nimel. Kui mõne üksiku ettevõttega midagi taolist juhtub, lastakse tal rahulikult ja suurema kahjutundeta (konkurentide jaoks isegi rõõmuga) allavoolu minevikku minna. Nüüd aga ähvardatakse, et käes on kriis, mis peaks tähendama, et rahasüsteem ei tööta enam või vähemasti ei tööta korrektselt. Ja selline kriis teeb ühiskonnad ja tema liikmedki hulluks ning paneb märatsema, mistõttu ei tohi raha ja turu väge enam ülima autoriteedina võtta. Targad räägivad, et kriisi aluseks on pigem väga suure hulga inimeste psühholoogiline soovimatuse reaktsioon enam mitte sel rahakarussellil pöörlemist endise hooga jätkata, sest pea on hulluks läind. Nad pisut või rohkemgi kaotanud usu raha imetegevasse väesse ning raha mõõdab juba nii uskujaile kui uskmatutele viimaste truudusetuse eest tagasi põhjaliku segadusega. Segaduse kõrvaldamine tähendab omakorda ülekohut, sest kõige pealt peavad paljud rahaliselt kannatama, et siis ülejäänutele läbi kursside, finantseeringute ja kohustuste muutmise päästvaid erandeid teha. Nii tulebki välja, et ühiskonna kõige kõvem valuuta on ikka usk ja selle läbi toimimine, siis tulevad dollarid ning sedalaadi kraam, sest usu ost-müük seeklite eest lõpeb varem või hiljem ikka selle turu kokkuvarisemaisega. Juba ainuüksi seetõttu tasuks usku garanteerida ka muude vahenditega kui vaid rahanäljaga.

Eesti riigi eelarve -- tema väärtuste aastaplaan?

2008-09-28T14:13:00.006+03:00

Alles eelmises loos vaagisime pisut-pisut mõnede inimeste kasvavat muret eesti väärtuste hetkeseisu ja nende kasvatamisega. Konverentsi eestvedaja teataski nii uhkuse kui õhkamisega vaid 1,7 miljoni krooni saamisest selleks suureks ettevõtmiseks. Raha on ju iidne väärtuste möödupuu ja konverteerimise vahend ning uuemal ajal ei ole enam võimalik ühtegi kaalukamat sotsiaalset ettevõtmist vaadelda väljaspool mingit rahaliselt raamistatud kokkulepet ehk eelarvet, mille aktivad annavad potentsiaali millegi tegemiseks ning passivad kinnitavad sooritatud tegevusi ja/või selle saadusi. Kindlasti on mistahes riigi aastaeelarve ka selle riigi väärtuste eelarve, sest tagab sotsiaalselt neid tegevusi, mida peetakse ses riigis väärtuslikuks olulisuse ja/või hädatarvilikkuse mõttes.
Sel aastal on olnud tublisti trianglit nii jooksva kui järgmise aasta riigi rahandusliku väärtusplaani koostamisega. Valitsus on selle ülesandega üksjagu puselnud ning alles päris tagumisel võimalusel esitati see ka parlamendile viimaseks seadmiseks ja seaduseks tegemiseks. Seaduse kohaselt on "(1) Riigieelarve sisuks on eelarveaastal riigile laekuvate tulude ning nende arvel riigi ülesannete täitmiseks ettenähtud kulude määramine vastavalt seadustele ja (2) Riigieelarve koosneb riigi eelarveaasta kõigist tuludest ja kuludest ning finantseerimistehingutest." Eelarve koostamise ja arutamise käigus tuleb ikka ja taas jutuks riigi paks või õhuke olemine. Väärtuste eesmärk on üldiselt ikkagi riigi paksendamine või võimekuse kasvatamine enese säilitamisel ja edendamisel. Riigi eelarve mahuks on rehkendatud pisut vähem kui 100 miljardit krooni, samas 2007. aasta SKP ehk sisemajanduse koguprodukt ehk rahva poolt kodumaal loodud väärtus on pisut vähem kui 240 miljardit krooni. Sellises vaatluses näikse meie riigieelarve küll suht paksu riigi oma olema, kuid iseasi on muidugi see, kui palju selle summa eest on võimalik seaduslikult reguleeritud sotsiaalset keskkonda töös hoida ja edendada. Eetika majanduslik jõud ja tõhusus tulebki kenasti ilmsiks riigieelarvete kontekstis, sest väärtused ühiskonna vaikimisi võetud eesmärkidena ei ole tüüpiliselt vaid raha poolt stimuleeritud käitumise põhimõtted, vaid järgitud päris suurel määral rahast vähe sõltuval sisemise veendumuse jõul. Võtke või lihtsa ja selge näitena isikuvastased teod, mille ühiskonna stabiilsuse nimel ohjeldamine võimendatud isikuvabaduse lippude all vajab märksa suuremat sotsiaalset organisatsiooni ühes vastava rahastamisega kui seda võrrelda olukorraga, kus teise inimese austamine väärtusena ühes vastava enesepiiranguga peaks kindlasti ühiskonna märksa enesekorralduslikumaks ja väiksemate kulustustega toimivaks tegema. Ka riigi vahendite jagamisel peaks kokkulepitud väärtused olema märksa kindlamaks jaotuse aluseks kui olemasolev häälteturu valimislubaduste põhine poliitpropaganda, mida heal juhul toetab vaid valimaskäinute enamus. Samas tuleb muidugi tunnistada, et ühiste väärtuste puudumisel on see poliitilise "turumajanduse" süsteem oluliselt parem päris ehedast kasina demokraatiaga poliitpropagandast ja rahva nimel tegutsemisest.

Väärtused peaks innustama ega mitte väsitama

2008-09-28T12:50:00.005+03:00

Trehvasin läinud reede õhtupoolikul Estonia talveaeda väärtuste konverentsi viimasele tunnile kaasa elama. Päevale tõmmati parasjagu joont alla ning tunda oli, et enamusel ruumis viibinutel oli võhm juba üksjagu väljas, sestap kiputi üldisel arutelul kokkuvõetut veelkord kokku võtma ning kordamisi ja lahtisest uksest sisse murdmist tuli mitmeid kordi ette. Ainult selle tunni pealt jäi küll mulje, et soov väärtusi kasvatada on kokkutulnuil suur ja siiras, kuid tublisti napib selgust, millised konkreetsemalt meie väärtused on ning kuidas neid peaks hariduse kaudu kultiveerima.

Meelde jäi, kuidas Margit Sutrop soovitas, et meie peatselt hoogsalt käima pandavas väärtuskasvatuses ei tohiks Lutsu Kevade köstrit ja õpetaja Lauri teha. Aga keda siis tuleks teha, kas Kristjan Liblet? Usun küll, et väärtuste kultiveerimise metodoloogiline monopolism ei suuda kuigi head tulemust ei pakkuda, pigem hoopis tüdimust moraliseerimisest ning formaalsusest pärinevat lihtsameelsust. Küllap peavad väärtusteks peetavad mõtlemise ja tegutsemise printsiibid olema olema sedavõrd tõhusad ja universaalsed, et pakuvad usaldatavat tuge ja teeviita meie enamikus juhtumistes. Teiseks on mul üksjagu kahtlust õigete väärtuste väljavalimise tõhususe suhtes suurte riiklike programmide formaliseeritud eesmärkide, tähtaegade ja rahastamise ning tarkade akadeemiliselt õpetatud peade kirka valgustuse tulemusena. Samas peab muidugi üritama ja tegutsema, kui asjad on viltu ja vajavad sättimist, aga eestlane, va sinder, võtab kehvasti tuld, kui asju tuleb teha käsu korras. Väärtusi peab uskuma ja usaldama ning seetõttu peavad nad läbi tegema ka korraliku tuleproovi ning seejärel on lootust, et nad ka omaks võetakse. Eks see protsess algab pigem meie kunstnikest, kes oma tundlikkusega suudavad hoomata ka teiste valu ja võlu ning seda ka teistele tuntavasse kunstilisse vormi viia. Edaspidi võimendavad seda juba mitmesugusused ühiskondliku võimendamise vahendid ning järgnev inimeste tunnustamine ja poolehoid annavad õigustuse ja lootuse, et teatud seisukohad ja hinnangud on meie rahva vaimseteks juhtnöörideks. Loomulikult ei ole vajadust väärtusi hakata praegu algusest peale välja mõtlema, küllap Euroopa kultuuriruumis valitsevad üldised ideed peaksid olema ka meie valikute aluseks. Usun, et ausus üldisemalt ja austus teise inimese vastu konkreetsemalt peaksid jätkuvalt olema teeviidad meie praeguse õige segaste piiridega isikuvabaduste ajastul, mis ei lase vabadusel tassida inimesi rajale, kus nende vabadus saab kõigile kurjuse ja õnnetuse põhjustajaks. Üldsegi vajaks meie ajastu totaalne õiguste diktaat ohjeldamist austuse ja respekti võimelisuse kasuks kuni ühe stabiilsust lubava tasakaalupunktini välja.

Jah, tõesti, kohalolnutele anti lootusrikkalt teada väärtuse külviaja paratamatust ja programmilisest saabumisest ning loodan tõesti, et selle tegevuse planeerijate eesmärgid saavad tulemuslikult realiseeritud.

mees ja rist

2008-09-14T11:25:00.006+03:00

... kikilips teeb mehe šikiks,

ristlips teeb mehe ristiks ...

http://www.scotclans.com/scottish_gents_clothing/ties_bowties_cravats/IB-035.html

K2 Tõehetked -- sündsus on müügihitt

2008-09-13T14:19:00.007+03:00

Eesti meedial ja selle kaudu väga suurel osal rahvast on algaval telehooajal taas üks uus ja õige rasvane kont pureda, mida võimsalt ja filosoofiliseltki tõehetkeks kutsutakse. See pidi olema kogenenumatult vendadelt sisseostetud saade, kus äravalitud tahtjatel tõde tõuseb ja vale vaob ning mingisuguse hindamise alusel makstakse teatud tavaarusaamu välja kutsuva tõe suuruse eest makstakse korralikult raha (suurima tõehetke eest 1 miljon krooni). Et kõik oleks maksimaalselt usutav ja tõepärane, siis mõõdab tõde ja valet valedetektoriks kutsutav ütlejate külge ühendatav vidin. Vaatajate arvu järgi pidi see olema juba praegu selle sügise kõige hinnatum saade, kuid saate sisuliste ja muude kriitikute arvates jälle suhtkoht jälk nii vaatajate kui mängijatega manipuleerimine. Mida selle saatega võidaks tahta? Eks põhiliselt ikka vahvat meelelahutust vaatajale ning kasumirõõmu tegijatele. Hulk sega üritasid meelt lahutada ja mõnd tahku elust huumoriga kutselised naljamehed, nüüd on aga nende asemele astunud pigem turukonkurentsis karastunud formaat, saatejuht ja tavaliste inimeste osavus/kimbatus teatud olukordadega toimetulekul. Selle sarja mänguilu pidi olema konfliktida aususe/pettuse loosungite all muidu nunnude inimeste siledat välimust, nende hingelist kaksikelu ning lähema (sugulased, sõbrad) ja kaugema (televaatajad ja saatest ilmuvate kajastuste jälgijad) inimümbruse reaktsioone kaksikelule. Lisaks sellele kõdile kaiguvad küllap saate tegemiste kohal pidevalt ka rahahõiked ning lõpuks sajabki tõekuulutajale rahakest, mis moodsas inimkeskkonnas on sama oluline kui bioloogilises keskkonnas hapniku sisaldus või temperatuur. Päris "vahva" on ka saate loojate mõte nõksutada inimeste autonoomia ja privaatsusega, mis teaduspärast on üks lääne inimesekäsitluse olulisemaid tahke, mis pidevalt vähemasti deklaratsionides hella hoolt ja kaitset vajab. Siin on saate tegijate jaoks huvitavamatel tõekuulutajatel, kellel seesama privaatsus on lubanud nende tõel üldse tekkida, võimalus oma põnev saladus rahaks ja ahhetamiseks teha. Saade pakub ka päris head testi raha väe hindamiseks, sest oleks jua täiesti mõeldav üritada saadet teha, kus saladusi saab rääkida tasuta. Võib üsna kindel olla, et ilma kaikuva miljonita oleks kogu ettevõtmine pigem üks kahvatu ajaraisk. Eks rahapõhine ühikonnakorraldus on taas käsile võtnud ühe valdkonna, kus siiani varjatud tõe vahetuskursse paigas ei olnud ning kõik toimus nö juhupõhiselt. Vaadake või kuulsaid spioone, nendegi tasu tõehetkede eest sõltus paljudes asjadest ja mitte mõnest reast turuteadetel.
Ega maailm sellest saatest kohe teiseks ei muutu, kuid üks järjekordne üritus inimest devalveerida ning muuta teda veelgi enam vabaduse loosungite all ühiskonna mutriks on see igal juhul. Saate kõrvalsaaduseks on muidugi ka püüd sündsustunnet diskvalifitseerida ning see üritus on juba väga tõsine turuühiskonna ettevõtmine uue talle sobivama inimese tegemisel. Sündsus on inimest pikka aega iseloomustanud ning üritanud teda saada väljapoole elusa jõulisest instinktist, kuid ta inimese ka vägagi iseseisvaks ning see on turuühikonnale tegelikult liiast.

Keeruline keskkonnaeetika

2008-09-04T08:58:00.005+03:00

Just üleeile õnnestus hankida ülikooli raamatupoest endale kaunis köide 4 eesti keelde tõlgitud kaasaegset keskkonnaeetikat loova alustekstiga. Kuigi algul olin pisut pettunud, et raamat nõnda õhuke oli ning sisaldas vaid sedavõrd väikest valikut, läks hiljem olemine märksa paremaks, sest lood olid tõesti olulised ning raamat sai ühe õhtuga enamvähem läbi loetud. Kõik kokku tekitasid need neli variatsiooni inimkonna ja keskkonna kooseksisteerimise teemal nii kaasaelamist kui mõningast ängi: esimest pakkus autorite selge sõnum ja hea stiil selle väljendamiseks, teist selle äratundmine, kuivõrd võimatu on edendada samaaegselt inimühiskondade sirgjoonelist soovi enda paremale elule ja maksimaalsele eneseteostusele ning looduskeskkonna püsimist nagu see oli kasvõi 20. sajandi esimese poolel.

Kui üritada kuidagi väga lühidalt ja üldiselt kokku võtta tolle õhtu lugemiselamust, siis võiks see olla tõdemus, et taas on aeg ohjeldada destrueerivat inimlikku eksistentsi ühe parema ja üldisema, kuid siiski jätkuvalt inimliku adaptatsiooni kasuks. Keskkonnaeetika on märk inimeste kõhklustest inimühiskondade valitud inimliku eksistentsi sobivuse suhtes. Kui tood mängu kohastumise, siis kutsud paratamatult oma arutellu Darwini ühes tema loodusliku valiku ja olelusvõitluse ideedega ning keskkonnaeetika üheks rolliks on pakkuda inimrühmadele argumente tegutsemiseks selles kogu elavat haaravas kuhugile kulgevas tormamises. Paistab selge olema, et keskkonnaeetikale loovad peamiselt pinnast meie teadmised ja meie mõjud, mis koos panevad inimesi soovima kahte üksteist välistavat asja -- end võimalikult lahti rebida oma asukoha fataalsusest elusa organisatsioonis ning olla ikkagi sellesama elusmaailma osa. Senikaua kui me tõemeeli ja elu eest heitlesime teiste selgroogsetega koha eest maa peal, olid nende vastu meile lubatud praktiliselt mistahes võitlusvahendid. Nüüd, kui meil on positsiooni ja võimu ning võimet kasvõi pisutki mõista endid ja ümbritsevad, oleme jõudnud arusaamale, et teps mitte kõik võitlusvahendid ei ole enam paslikud ses eluvõitluses. Need 4 teksti pakuvadki meile omal moel variante võitlusvahendite valimiseks:

¤ Aldo Leopoldi Maaeetika kutsub harmooniat otsima ja leidma mitte pelgalt igas inimeses või inimeste koosluses, vaid kogu meie koduplaneedi ulatuses.

¤ Lynn White jun otsib põhjusi, miks asjad on läinud nõnda pahasti nagu on nad on läinud. Tema vastuseks sellele probleemile on lääne inimese loomuse ja tegutsemise kujundamine läbi kristluse.

¤ Richard Sylvan küsib tõemeeli, kuid siiski õige retooriliselt, kas uut eetikat, st keskkonnaeetikat, on tarvis ja jääb vaid vaimust vastuse pakkumisega üksjagu hätta, sest konkreetse vastuse asemel kipub pakuma lugejale üht õige kergesti sassi minevat vaimset õnge, millel paraku ei ole konksu otsas. Aga see pseudokalapüük ongi ehk tegeliku olukorra päris originaalne kirjeldus, st eks mängigem püüki, kuid ega me kedagi veest kätte ei saa, aga keskkond on päästetud ning inimesed rahustatud.

¤ Peter Singer teeb panuse kannatuse olemasolule kui eetika universaalsele alusele, mis võimaldab tal naisi ja kõiki selgroogseid kutsuda äravalitute, st väärtusi hindavate meeste, hulka võrdväärsete moraalsete olenditena. Arutlus on efektne, selle mänguilu hoomatav ning liigifundamentalismi tunnistamine produktiivne, kuid viimasega olemegi tegelikult otsapidi Darwini moodi kohastumise juures tagasi ning igihaljas kana/muna mäng on saanud veel ühe versiooni.

Jah, elu on üks uskumatult võimas katse, et mõista ja avardada seda suurt üksiku ja üldise mängu.

Õiguskantsler kui moraalimeister

2008-09-02T08:17:00.006+03:00

Eile tehti avalikuks õiguskantsleri 2007. a. tööd ja tegemised ning selgus, et õiguskantsler tuvastas seaduste põhiseadusele vastavuse ehk normikontrolli menetlustes 26 juhul vastuolu põhiseaduse või seadustega.
Ega midagi hullu justkui polekski lahti, kui mõned juristid ei kipu aksioomiks pidama arusaama, et demokraatliku riigi parlamendi poolt tehtud seadused on kõik eetilised just nende looja erilise staatuse tõttu. Õigukantsleri töökohustus kontrollida õigusaktide kooskõlalisust olemasolevate õigusaktidega oleks siis ühelt poolt juriidiline kvaliteedimehhanism, kuid teisalt ka moraalimeistri amet, sest ta peab juba kehtestatu alusel klattima parlamendist moraalihegemooni loodud eetikavoolu keerisekohti. Eks juba Hegel ja paregu meil kurikuulus Marx panustasid juba kõvasti vastandlike vastuolude edasiviivale jõule, mistõttu õiguslike konfliktide tuvastamine ja kohtuta klattimine on kindlasti moraalimeistri töö. Juba selle viimase ülesande täitmiseks sobiks talle pigem ametinimeks 'õigluskantsler'.

Pluralistliku loogika külaskäik Tartusse

2008-08-30T13:30:00.008+03:00

Juba nädalapäevad tagasi Euroopa meditsiinifilosoofide aastakonverentsil köitis mu pilku parajalt väljakutsuva sõnumiga poster (vt üleval) peatsest loogikute konverentsist Tartus. Bioeetikast pungil meditsiinifilosoofide üritusel tundus see paraja üleoleku demonstreerimisena, kuid loogikute üritusel jällega õige sisuka ja inspireeriva väitena. Teiseks teatasid riigiraadio uudised üleile uhkelt, et Tartusse on kogunenud maailma esimesele loogilise pluralismi konverentsile üle 60 osavõtja erinevatest riikidest arutama seda päris värsket suundumust kaasaja loogikas ja filosoofias laiemaltki. Nii et filosoofide tegemised ületavad järjest sagedamini meie ühiskonna uudiskünnist ja on juba üksnes seetõttu tähtsad.
Kuigi põhiliselt siinse teoreetilise filosoofia professori Daniel Cohnitzi korraldatud konverents veel hoolega käib, saan ma enda jaoks sellest juba praegu kokkuvõtteid teha, sest tarkade meeste kõned olid mulle pigem inspiratsiooni allikaiks kui tõsiseid vaimseid dialooge pakkuvad sündmused. Põhjuseks ikka mu tegeliku komptetentsi puudumine loogikas ning soov pigem ettekannetes kajastunud põhimõtteid sobitada enda üldisemate arusaamadega ilmaelust ja muidugi näha ka moodsate loogikute formaate oma positsionide esitamiseks. Kohal oli ka teada-tuntud väike grupp meie analüütilisemaid filosoofe ja loogikuid, mistõttu on konverentsil hea võimalus vajutada ka sisulisem jälg meie mõtlemistehnikatega tegelejate tegemistesse.

Üks üsna üldine tõdemus kuuldust oli, et pluralistlik loogika ei kipu püsima vaid abstraktses kogemusvälises mõtlemises, vaid kipub õige kergesti olema pigem pragmaatiline, mis on omal paradoksaalne, sest klassikaline loogika on suuresti tõefundamentalistlik, mistõttu üks ja kõige õigem (mõnede arvates ehk isegi parim, mis muidugi ei klapi kuigi hästi posteri sõnumiga) mõttekäik tundub olema mõtlemise loomulik olukord ja eesmärk. Siit ei ole muidugi kuigi kaugel traditsiooniline arusaam tõest kui vastavusest tegelikkusele ning traditsioonilisest ontoloogilisest positsioonist ühest kõige tõelisemast tegelikkusest. 20. sajandi mõtteloo üheks saadseks on nende väga nõudlike ja autoritaarsete positsioonide kahtluse alla panek erinevat sorti vaadetega, mis kõik toodavad just sotsiaalses tegelikkuses pluralismi tõe ja tegelikkuse küsimustes. Ei ole siis kuigivõrd imestada, et paljusus tagajärjes toob kaasa ka paljususe tagajärgede saavutamise vahendites ega loomulikult ka mõtlemise tehnikates. Seega siis Bealli ja Restalli loogilise pluralismi manifest peaks olema laiaulatusliku pluralismi loomulikuks saaduseks. Isegi mõneti veider, et see nõnda kaua aega võttis. Teine viis pluralismist rääkida on teha seda universalismi ja partikularismi vastandamise võtmes ning teise tee tunnustamine kipub muidugi tugevasti survestama ühe tõe ja ühe parima maailma pidamist parimaks võimalikuks positsiooniks. Samas filosoofia kaks suurt traditsiooni -- ratsionalism ja empirism -- üritavad oma vahenditega samuti universalismi ja partikularismi eristumise võimendamisele. Nii et, kui filosoofia peab kaardistama erinevad mõttestsenaariumid, siis loogiline pluralism on filosoofia üks töövõitudest, millele ei peagi kuigi suuri pragmatistlikke lootusi panema.
Mulle istus tegelikult hästi Johan von Benthemi kriitiline hoiak loogilisse pluralismi kui erilise vaimse nähtuse suhtes ning tema tema funktsionalistlik informatsioonifundamentalism, mille kohaselt loogikagi sisaldab defineerimist, tõestamist ja komputatsiooni.
Mitte kuigi sügava konverentsikõnedesse süvenemise mõjul tõdesin endalegi ootamatult, et filosoofia on ikka suuresti töö keha-vaimu probleemiga ning inimene oma vaimuga jaguneb omakorda ühelt poolt pigem universalistlikuks või objektivseks komputatsiooniliste protsesside areeniks suuremas maailmas ning teiselt poolt partikulaarseks või individuaalseks maailmaks, millel on lootust ja võimalust oma sõltumatuks eksistentsiks. Samas on see individuaalne siiski formaaditav selle suurema maailma mõistetev ning seetõttu ka ühtsus nende kahe vahel täiesti võimalik ning isegi (vähemasti teatud oludes) täiesti soovitatav. Just selles ühtsust võimaldavas kokkupuutekohas tasub otsida võimalust moraali mängutoomiseks, mis omakorda eviks võimet kummutada posteri jõuline sõnum, sest nii 1 tõde kui veel enam palju tõdesid omavad ilmset väärtuselist potentsiaali nii kehalises kui vaimses käitumises.

Möte lisab ärevust

2008-08-29T21:55:00.007+03:00

Ajad kipuvad järjest ebakindlamad olevat nii Eesti sees kui iseäranis mõnes kohas temast väljaspool. Eesti osaks on praegu ärevus nii oma majandusliku toimetuleku kui rahuliku iseseisva eksistentsi pärast, sest Venemaa on asunud Kaukaasias taas ja ikkagi ootamatult innukalt status quo'd kangutama ning see kangutus paistab seni neil õige edukalt sujuvat.

Sellisel foonil ilmutab EPL ilmutab oma ühiskondlik-poliitilise ajakirja Möte järjekordse numbri, mida Lauristini, Žižeki ja Solženitsõni aktuaalsete lugude pealkirjade ja autorite eneste nimede kaudu hoolikalt ka promotakse. Ei tea küll, mida toimetajad ajakirja numbri sisustamisel eesmärgiks pidasid, kuid saavutasid nad kindlasti ärevuse suurenemist, sest targad inimesed kirjutasid seal asju, mis Eestile kindlustunnet küll ei kasvata.

¤ Kui püüda sealt pinnale jäänud mõtteid rivistada, siis kõige ette tuleks tuua varasemaltki ja siin mitmel erineval korratud arusaam, et maailm, st inimkonna sotsiaalne ümbrus, halveneb ning suurte sotsiaalsete koosluste, sh riikide, eksiteerimise tingimused karmistuvad. Kui veel 1990te alguses oli lootus, et maailm läheb justkui paremaks ja sõbralikumaks, siis nüüdseks ei paista küll keegi enam sellele tõsiseid panuseid tegevat. See omakorda tähendab kasvavaid soove võidelda oma eksistentsi kindlustamise nimel ning võitlusmeetodite valik näikse lühikese ajaga järjest avarduvat. See paneb kahtlusteta erinevate hääbuvate ressurssidega Eesti senisest märksa keerukamasse olukorda.
Omal moel on see "maailma halvenemine" paradoksaalne nähtus. Inimesed ja loodetavasti ka nende kooslused lähevad järjest targemaks ja kogenumaks, mistõttu peaks võimalused probleemide lahendamiseks minema samuti järjest mitmekesisemaks, mistõttu inimesekesksed ühiskonnad saaksid valida enam ja enam vaid nende võimaluste vahel, mis kahjustaks inimesi nii vähe kui võimalik. Samas näikse kõikjal järjest süvenevat sotsiaalne järeleandmatus, mis suudab käivitada sotsiaalseid kaitsereaktsioone, kus üksikinimese eksistents ei oma enam kuigi suurt tähtsust. Seega siis ollakse taas olukorras, kus inimese käekäigust olulisem on suure sotsiaalse koosluse käekäik ning parimal juhul saame tunnistada ka humaansuse taseme tsüklilisust sotsiaalsetes kooslustes, kuid ikkagi veel mitte selle absoluutset ülimat väärtust.
¤ Proua professor Lauristin kurdab, et seni on uus aastatuhat kaasa toonud mitmed suured vead ja ebaõnnestumised meie ühiskonna edendamisel ning isäranis kehva mõju omab meie suutmatus vabaneda meie endi minevikust. Sotsiaaldemokraatlikult näeb ta "meie majandushuvides" ohtu Eesti rahvale, keelele ja kultuurile. Selge see, et vigu tuleb tunnistada ja parandada, aga teha seda alles äsjase järjepideva edulaulu taustal ei ole kuigi lihtne ning võimalused segaduseks ja mittemõistmiseks on päris arvestatavad.

¤ Sloveenia-briti filosoofist Slavoj Žižekist olin seni vaid nime kuulnud, kuid mitte midagi lugenud. Mees on osav sõnaseadja ega soovi üldsegi ujuda Lääne paraadideoloogiate kiiluvees. Selle asemel teeb ta riikidevaheliste suhete seletamiseks panuse kommetele, mis on vaata et mõjukamadki kui rahvusvaheline õigus. Nüüdne Vene-Gruusia konflikt ei ole midagi muud, kui viimase dekaadi või pisut pikema perioodi kombestik ei sobi enam Venemaale. Nii või teisiti teevad kombeid mõjukad, kes tüüpiliselt on tugevad ja/või hurmavad. On üksjagu ilmne, et Eesti ei ole ei esimene ega teine, mistõttu meie saatus on meid kombeid tunda ning neid järgida, muidu võime tõesti Gruusia kombel lääne-ida hammasrataste vahele jääda. Raske, väga raske, on tõlgendada Žižeki loo viimast lauset nõnda, et meie saaks suuremalt mõjutada supervõimudele kommete õpetamist, pigem on meil võimalus olnud valida pooli ses pigem etiketivaidluses ning sellele valikule pannakse praegu väga suuri lootusi. Poliitikas ja riikidevahelistes suhetes kipuvad huvid ja vajadused lootustest kangemad olema, samas sõltuvad huvid lootustest märksa enam ühiskonna tegelikust võimsusest. Samas ei ole väikestel eriti ka muud võimalust, kui suurematega ühel või teisel moel liituda, et oma panusega nende suuremat sotsiaalpoliitilist massi kasvatada ja sobivamaid kombeid käima saada.
Kommete tegelikkuse ja poliitilise massitoimeseaduse tähtsust kinnitavad päris sirgjooneliselt Kimberley Marteni hinnangud toimuvale. Tema sõnum on otsejoones see, et Venemaa kasutas soodsat juhust ja vormistas ära selle, mis faktiliselt oli Kaukaasias nii kui nii tegelikkuseks saanud. Ta andis õige ühemõtteliselt mõista, et suured riigid teevad olulisi otsuseid ning väikeste riikidele on antud võimalus nende kohta arvamusi avaldada. Eksida võivad teinekord nii ühed kui teised, kuid eksimuste tagajärgedega on asjad mõneti vastupidi: väikeste riikide igasugused eksimused on neile suhteliselt kalli hinnaga, kuid suurte puhul piirdutakse väga valdaval enamusel juhtudel üksnes revääri tolmutava noomimisega. Gruusia praegune seis on vaid värskeim näide sellest sotsiaalsest paratamatusest. Õige küsitav on õpetatud naise hinnang Venemaa nõrkusele, sest kõigekõrgema poolt venelastele kingitud nafta ja gaas suudab kenasti turumajanduse tingimustes nii Venemaad koos hoida, jõukaks teha kui rahvusvahelist mõju kõrgel hoida. Ise küsimus on see, mis otstarbel seda raha kasutatakse, kuid siingi tuleb mängu raha enda omadus kinkida selle omanikule sotsiaalset vabadust ja võimu.

¤ Kolmandaks selle Mötte numbri staariks on äsja siit ilmast lahkunud Aleksandr Solženitsõn, kes on kujunenud suurest tõerääkijast suure slaavi idee ja Vladimir Putini tegemiste innukaks toetajaks. Selles loos palju õpetlikku Venemaa viimase sajandi käekäigu kohta, kuid suure karu raskeid astumisi seletab ta kogenematusega, mis väärib ikkagi mõistmist ja toetust. Tema üleskutse näikse olevat, et aidakem kõik mõistmise ja jõuga kaasa Venemaa taassünnile ja tema suurele missioonile. Sellised üleskutsed on muidugi üllad mõttekaaslastele, kuid samas ka täiesti sündsusetud kannatanutele. Selline on elu!

Kokkuvõttes pakub seekordne Möte küll hulgaliselt põnevat mõtteainet meie ümber toimuva kohta, kuid võib hoolikamas mõtlejas ka üksjagu ärevust tekitada, sest võimendatakse rafineeritult seisukohti, kus inimohvreid peetakse vaata et paratamatuseks ühiskondade omavahelises suhtlemises.
Just eelnevale lisaks oli omapärast naivismi ja ärevustki võimalik välja lugeda ka president Ilvese värskest intervjuust Postimehele. Hr Ilvese diagnoos toimuvale on see, et Euroopa julgeolekuarhitektur purunes esimese Venemaa piiritaguse relvastatud ründe tulemusena 17 aasta järel. Raske on nõustuda selle väitega, kui Euroopa pealinn ei asuks just kuskil siin kandis. Tõepoolest see arhitektuur paistis vastupidavat Jugoslaavia lagunemisele rahvusriikideks, kuid Kaukaasias ongi see ehitus paraku üsna papist ja küprokist tehtud. Naivism seostub kindlasti aksiomaatilise hinnanguga Venemaa nõrkusele ja lootusega selle igavesesele kestmisele. Kõikidel riikidel on huvi kesta ja tugevamaks muutuda, mistõttu oleks õige riskantne seda soovi vaid valikuliselt tunnustada, mida illustreerib õige selgelt ka viimaste aastate USAst lähtunud lääne globaalpoliitika. Teiste riikide käekäigu sättimisega on olnud õnnestumisi kui ka selgeid ebaõnnestumisi, mistõttu ei ole küll veel kuigi häid lootusi juhtida inimlikul moel kogu maailma ühest või mõnest kohast. Küllalt hästi mõistetavast ärevusest räägib siinsete liidrite oma reaalpoliitilist asendit oluliselt ületav retoorika oma lääne partnerite poole, et nad olukorda väga tõsiselt võtaksid. Küllap on see ärevus omal kohal, kuid kindlustada tuleks ka meie enda võimalusi ja valmisolekut kuitahes keerulises või ootamatus olukorras sellega vahetult kokku puutuda, et ei korduks kord juba läbitehtu, et ühiskond lasi endale suhteliselt kergesti raske raudülikonna selga tõmmata. Paljud tahavad uskuda, et maailm ei ole selline nagu tookord. Ilmselt ei olegi, kuid ta ei ole ka päriselt teistsugune, nagu me viimastel aastatel nii väga oleme tahtnud loota, mistõttu aus meelekindlus võiks olla vaimseks tööriistaks ses isegi uskumatult halvenevas maailmas.

Euroopa meditsiinifilosoofid Tartus

2008-08-26T21:43:00.003+03:00

ESPMH on üks üleeuroopaline selts, mis tegeleb meditsiinifilosoofiaga ning nad peavad juba üle 20 aasta augustis oma aastakonverentsi. Seekord oli ürituse üldteemaks Euroopa bioeetika globaalses kontekstis ning kokku tuli Tartusse nii 160 osalejat päält 35 riigist. Olgu kohe hakatuseks ära märgitud osavõtjate üksmeelne heakskiit professor Margit Sutropile ja tema tiimile Tartu Ülikooli eetikakeskusest, kel õnnestus kenasti üks väga ladus konverents korraldada.
Et konverentsi programm sisaldas lisaks plenaarettekannetele ridamisi paralleelsessioone, siis sisust kõneldes saan lähtuda peamiselt vaid neist teemadest, mille arutamisel ise osalesin. Et kogu ürituse teema oli bioeetikast, siis muidugi teised meditsiinifilosoofia valdkonnad olid ilmselt juba seetõttu esindatud õige magedalt. Kuid mitte ainult, sest spetsiaalne meditsiinifilosoofia seminar valdkonna hetkeseisust ja arenguperspektiividest oli õige nutune, sest peamiselt kurdeti, et väga lopsakalt kosuv bioeetika on marginaalseks teinud praktiliselt kogu ülejäänud meditsiinifilosoofia. Eks mood ja hetkemeeleolud mängi ka ses arengus oma rolli, kuid mulle tundus pigem, et meditsiinifilosoofia senisel klassikalisel kujul ongi määratud raskustesse, sest ei suuda kuigivõrd kaasas käia meditsiini tormilisest arengust tulenevate järjest uute väljakutsetega. Ei võetud seal arutada tõenduspõhise meditsiini tugevaid ja nõrku külgi ega mitmeid teisi potentsiaalselt põnevaid filosoofilisi teemasid, mistõttu valdkonna hetkeseis kujuneski õige nukraks. Usun, et korralikku meditsiinifilosoofiat ei saa teha vaid filosoofiast lähtuvalt, kus filosoofia suurmeistrite ideid üritatakse moodsa meditsiini tegelikkust raamima panna. Edukas meditsiinifilosoofia peab ka meditsiini päris korralikult tundma ning see teeb muidugi meditsiinifilosoofi ameti õige keeruliseks. Samuti tuleb silmas pidada, et et teatud teoreetiliste küsimustega tegeldakse ka meditsiini enda raames sarnaselt loodusteaduste teoreetiliste lähenemiste valdkondadega. Olen siiski seda meelt, et meditsiinifilosoofia on jätkuvalt kindlalt olemas, kuid ESMPH ei ole suutnud seda kuigi edukalt edendada ja hallata.

Jah, aga mida oli võimalik tähendada meditsiinieetika vallas. Siin oli laias laastus kaks üksteisega seotud peateemat: (i) meditsiinieetika universaalsuse/partikulaarsuse küsimus ning (ii) Beauchampi ja Childressi 4 põhiprintsiibi kriitika. Need teemad on üleval olnud juba läbi viimaste aastakümnete, kuid ega ühemõtteliselt lõplikele positsioonidele jõutud muidugi selgi korral. Globaalsed kokkulepped deklaratsioonides-konventsioonides püüdlevad üleilmse meditsiinieetika standarditeks, mis sattuvad ikka jälle vastuseisule kuskil konkreetsetes sotsiaalsetes oludes. Eetika paindlikkuse säilitamiseks ollakse paratamatult olukorras, kus otsistakse teatud tasakaalupunkte nende kahe suundumuse üheaegsel realiseerimisel. Printsiipide kriitikud ei paistnud seekord kuigi veenvad olema ning iseäranis jäid nad hätta uute vähemalt sama heade või isegi paremate eetika tööriistade väljapakkumisel. Õige selgelt oli tunda ka tugevat püüet laialdaste meditsiinieetika infrastruktuuride loomise suunas, mida hetkel üritatakse täiendada järjest ulatuslikemate erialaste veebiportaalide ja infokeskustega. See suundumus annab ühe tulemusena kindlasti järjest sügavama eristuse tavainimese ja eksperdi moraaliotsuste tegemise vahendite vahel. Samas ei saa sugugi kindel olla ekspertide otsuste kahtlematus paremuses, eriti kui nad teenivad peamiselt sotsiaalsete koosluste võimendusmehhanismi rolli.

Ilus seadus ja kallis riik

2008-07-29T22:23:00.004+03:00

Viimase nädala jooksul ilmutasid 2 väljapaistvat eesti meest oma suhtumist ja arusaamist EV põhiseadusest. Kõigepealt pajatab eelmise nädala Sirbis Leonhard Lapin põhiseadusest kui esteetilisest objektist. Mõne päeva eest kirjutas õiguskantsler Indrek Teder Postimehes oma töökohustustest tulenevalt põhiseaduse tagamisest riigieelarve, st rahaga. Eks see esimene teema ja selle kogu Sirbi tagakülge kattev arendus paistsid esmapilgul muidugi väga intrigeerivana, kuid jutt tiirles seal üksnes põhiseaduse ühe trükiversiooni viletsuse ümber, mistõttu tõeliselt põnevaid seadus(t)e esteetikaid autor käsile ei võtnud. Härra Lapin tahab rääkida põhiseadusest kui paberile pandud sümbolist ning seaduse ilu taandada sellega sümboli ilule. Ega suurt palju rohkem ei olegi selle kirjatüki teema kohta öelda, aga sisu passib päris kenasti nendele järelemõtlemiseks, kes raamatute koostamise, kirjastamise ja trükkimisega tegelevad.
Hoopis produktiivsem ja muidugi intrigeerivam on õiguskantsleri üritus kirjeldada põhiseaduse tagamist eelarve, st raha, kaudu. Idee on ju iseenest lihtne ja selge -- eelarve peab võimaldama põhiseaduses sätestatut, iseäranis inimeste põhiõiguste realiseerimist. Nii jõuabki õiguskantsler seisukohani, et riigi eelarve ei saa langeda alla teatud piiri, mille korral selle riigi elanike põhiõigused ei saa enam korralikult realiseeritud. Iseenesest võiks see olla päris tõhus vahend eelarves oleva raha jagamiseks, kuid mu meelest sisaldab üht päris tõsist vastuolu, mis ilmneb siis, kui eelarves ei ole piisavalt vahendeid põhiõiguste tagamiseks. Kas tuleb siis riik ära kaotada, põhiseadus ümber kirjutada või pragmaatiliselt toimuvat ignoreerida? Päris raske on ette kujutada kahte esimest võimalust, kui kolmas toodab paraku hoolega vildakust õiguskantsleri konstitusioonilismajanduslikku konstruktsiooni. Põhiseadus teenib enam teatud ühiskondliku struktuuri loomise ja toimimise plaani kui sellesama ühiskonna talitluse adekvaatsuse indikaatori rolli.